nimelt ei nutnud laps sünnitusel nagu kombeks vaid vaatas ainult mõtliku näoga ringi. Tema silmadest võis lugeda nagu oleks ta kuskil võõras kohas. Esialgu ei pööratud sellele suurt tähelepanu. Poisiklutt kasvas ja kasvas, kuni oli käes esimeste sõnade aeg. Kui tavaliselt on lapse esimesteks sõnadeks emme või issi, siis selle lapse esimesteks sõnadeks olid: vale linn. Vanemad ei osanud selle peale midagi kosta, ainult vahtisid suud ammuli. Kui poiss oli juba nooruki eas siis oli näha, et ta ei sobi sellisesse linnaühiskonda, teda huvitas oma talu ja oma loomad, mida linnas on raske pidada. Tema sünnipäeva kingisooviks oli näiteks lehm.Vanemad ei olnud sellega päri ja keelasid tal selle ära. Poiss sai aru, et vanemad teda sellel teel ei aita ning lasi kodust jalga. Teadmata, kus ta vanemad enne elasid jõudis ta ikkagi oma vanemate endisesse kodukülla.
Kas oli õige see, et mõisnikud maksid talupoegadele, kes pidid päevast päeva harima nende põlde, isegi siis kui talupoegadele anti õigus mõisnike maal elada? Ma isiklikult arvan, et see ei õigustanud mõisnikke välja ja selline asi nagu võõrvõim on põhjustanud mitmeid ülestõuse ning see juba näitab, et selline asi ei tohtinud eesti poegades olla. Talupojad vaesed ja mõisnikud rikkad, ent talupojad töökad ja mõisnikud lihtsalt laisad p***d, kes vahtisid oma uhke näoga otsa ja ütlesid: "Kasi tööle!" hea, et selline asi enam ei eksisteeri. Mida me siis küll teeks, kui veel olekski? Kes seda teab... Minu lõppsõna on: Vilde üritas, vähemalt minu arvates oma lugudega välismaal pilti ette lüüa neile, kes ei teadnud, milline tunne on olla ori ja kui hullumeelne see võib olla...
"kiitles Zdanov,võttis võileivalt kilu ja peksis seda rihmaga. ,,Lähme jah!Ma näitan sulle Leninit.Tule,tule!"Ta võttis lõdiseval Ribbentropil käest kinni ning vedas mausoleumi.Seal lebaski surnud Lenin.Ribbentrop värises nii,et käekell jäi seisma. Koos Nõukogude võimuga saabusid Eestisse ka nuhid.Küll neid oli palju! Pikki ja peenikesi,pakse ja lühikesi.Aga oli ka tillukesi keelekandjaid,need pugesid hambaharjale ja vahtisid sulle suhu.Mõni maskeerus imikuks,kräunus vankris, aga kui sa teda lohutama läksid,tõmbas sipupükstest fotoaparaadi ja jäädvustas su mikrofilmile. ,,Mees,kes teadis ussisõnu" Raamat muistsest Eestist,mis on langenud võõrvõimu kätte Lugu räägib eestlastest,kes kolivad metsadest külla elama Rahvas unustab neile tuhandeid aastaid truu olnud ussisõnad
Soovitan soojalt. Elu mõte: 1. "Sest tema elu on tühi." 2. "Ma astusin ellu ja mu roman oli mul käes- ja siis lopes mu elu." Inimese olemus: 1. Lootus, et seal läheb tal ehk korda oma õnn tagasi võita, tegi ta kartmatuks. 2. Tal läks südame alt külmaks ja õnnelootus pani pea ringi käima. 3. ,,Ja mind ei jahmatanud niivõrd tema ilu, kuivõrd uskumatu, seninägematu üksindus tema silmis." 4. Näitsik, kelle silmad alatisest valetamisest nina poole kõõrdi vahtisid. 5. ,,Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head." Armastus: 1. ,,Maailmas ei ole tõelist, truud ja igavest armastust." 2. ,,Armastus seisis äkitselt meie ees nagu mõrtsukas, kes põiktänavas otsekui maa alt välja kargab, ja tabas meid mõlemaid." 3. "Aga nii see on, et see, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab" Head mõtted: 1. ,,Ja ta on surnud...Aga meie oleme ju elus!"
ning ma tahaks jälle joosta tuppa kolde varjule. Kuid ma väsind lapse kombel kodu poole piiludes nõrken oma elu suurtes tuisukarva siiludes. Unenägu Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin. Täis valgeid laevu voogas mu jalus Muhu väin. Just maltsakalda äärel käis looklev metsatee ja palmid Sõrve säärel vahtisid üle vee. Ning uhkel inimlapsel nii kergelt hingas rind, toas laulis kätki äärel suur sinisirje-lind. Pilvkõrged tõsised kantsid valvasid lahesuus, kus ruuged pomerantsid küpsesid nõtkes puus. Laul Kui, kõrvus häbinaer ja hele vile, sa nagu surnu oma külmas toas kesköösel kukud sängis kummargile Ja tunned: „Lõpp! Vaid unustust! Mul pole tegu muuga!“- siis keegi koputab su akna taga.
aja pärast said nad ka ühise lapse. Võib arvata, et kõik jätkuski nii hästi, kuid peale Krõõda surma muutus sauna-Mari elu.,,Krõõt liigutas oma paremat kätt, nagu tahaks ta seda Marile sirutada. See võttiski perenaise käest kinni ja jäi talle otsa vahtima ning ootama, mis ta küll ütleb. Perenaise huuled hakkasid liikuma, aga häält kuuldavale ei tulnud. Huulte liikumisest ei võinud Mari midagi muud mõista, kui aimas iseenda korduvat nime. Nõnda vahtisid Krõõt ja Mari teineteisele üksisilmi otsa, kuni Krõõda silmad kustusid. Aga kas siis veel hoidis saunanaine perenaise kätt, nagu mõeldes, mida tahtis see küll temale öelda, kui ta keel enam suus ei liikunud. Ometi aimas Mari niikuinii kadunud perenaise mõtteid." (,,Tõde ja õigus" I osa, lk 163). Maril seisis ees kurb tõsiasi, ta ei saanud pühenduda enam oma elule, Jussile ja nende ühisele lapsele. Mari pidi hakkama hoolitsema ka Vargamäe eest, sest Krõõta enam polnud.
vilja. Põlluharimiseks kõlblikku maad oli aga tarvis juurde muretseda. Ei jäänud muud üle, kui hakati metsi laastama. Tehti alet. Kohtadel, kus suuremat metsa ei kasvanud või kus asus sööt või põõsastik, tehti kütist. Maakamar lõigati lahti ja laotati haokubude peale. Oli see tehtud, pisteti haod põlema ja sel teel saadud tuhk loobiti laiali. Järele jäid ainult kännud, mis siin ja seal põlenud maapinnast välja vahtisid. Kütise ja ale tegemisest võtsid osa nii mehed, naised, kui ka lapsed. Ale ja kütis nõudis küll rohkesti aega, kuid tegi põllu palju viljakandvamaks. Kändude vahel vabaks saanud maa kisti seaninaga üles, külvati seeme peale ja äestati karuäkkega üle. Karuäkkega oli hea äestada, sest ta ei jäänud kändude taha kinni. Pikad ja painduvad pulgad libisesid hõlpsasti kändudest ja kividest üle. Tol ajal külvati naerist, otra, rukist ja nisu
kuidas Theodor ja Paula mõistavad, et nad vajavad elamiseks pigem teineteist, kui glamuurset lavaelu või siis maali. Pärast seda, kui Paula mänendzer sureb, pärandab ta kogu kompanii Paulale, kuid koos Theodoriga otsustavad nad sellest kõigest ära öelda või siis vahetavad aktsiad ja muud väärtuslikud asjad raha vastu, et alustada uut elu. Katkend /-/Saabuvaid kunstikaupmehi oli kerge ära tunda. Neil paistis olevat kiire, nad ei andnud endale aega Madonnat vaadatagi, nad vahtisid tõtlikult ringi, veendumaks, et mõnda konkurenti kohal ei ole. Seejärel palusid nad luba minuga omaette ruumis rääkida. Kutsusin nad töötuppa kaasa ja tõmbasin drapeeringu ette. ,,Oled sa hinna suhtes otsusele jõudnud?" küsis seejärel iga kunstikaupmees. ,,Ma ei mõista, mida sa mõtled," vastasin mina. ,,Sul ei pruugi häbeneda," ütles kunstikaupmees. ,,Nimeta ainult summa." Nad kõik kohtlesid mind ühtviisi alavääristavalt ja kõrgilt
polnud , ta mõistis väga hästi et temalt tahetakse seda hinnalist kaelakeed mis oli Michellele väga tähtis . Marie ja Yanne hakksid siis uurima et kuidas seda keed tüdruku kaelast ära saada . Ahastuses avastasid nad , et kee ei käigi lahti , ning nad peaksid selle puruks tegema et seda kaelast saada . Seda nad küll teha ei tahtnud . Poole tunni pärast koputasid uksele 2 meest . Yanne lasi nad sisse . Need olid tody ja jonny , kes pidid hinnalise kee naistelt ära ostma . Üllatunult vahtisid nad Michelle . Nad tundsid ära oma vana klassivenna tütre . Tody ja Jonny hakkasid kahtlema , kas tahavad seda keed enam , sest neid niigi juba süüdistati Michelle vanemate mõrvas, kuid nad siiski ei loobunud . Kell oli juba saanud nii palju et neil hakkas kiireks minema , sest varsti pidi saabuma Berta Michellele järele . Kuna neil polnud käepärast ühtegi tööriista , millega kee ettevaatlikult kaelast eemaldada , otsustasid Yanne ja Marie viia tüdruku autosse
kett. «Kui meie (s.t. USA) satelliit 23. augustil 1989. aastal hilja õhtul üle Euraasia maatüki lendas, saatis ta meile keskusesse pildid, kus oli kaks pikka, no üks oli pikem, valgustatud säravat triipu,» räägib väliseestlane ja NASA endine töötaja Jüri Kork raamatus «Balti kett». «Selle pikema kohta hüüdis üks selles saalis: «Näe, Hiina müür!» Teise triibu kohta tõusin mina püsti ja hüüdsin: «Näe, Balti kett!» Kõik vahtisid mind. Eks ma siis seletasin neile, et see Soome lahe äärest üle Eesti, Läti, otsapidi Leetu kuni Vilniusse joonistuv pidev valgustatud joon ongi autotulede ja muude valgusobjektide rida MRP 50. aastapäeva puhul.» Filmimas käidi helikopteriga Olav Osolin (tollal firma Maurum ERF [Eesti Reklaamfilm] Video peatoimetaja) meenutab, et unikaalsed videokaadrid, mis üle maailma läksid, said nad helikopterilt.
Tol ajal toodi laevadega Tall. sadama väga palju kookuspähkli koori, mis siit raudteed kaudu saadeti edasi Vene linnadesse. Tallinna noorsoole oli see aeg kuldne aeg. Käidi sadamas ,,kokossi" jahil, sest kookuspähkle koor omas kaunikese hea maitse. Koolist vabanedes liikusid õpilased parvedena sadama poole ja seal nad nägid ka esmakordselt, kuidas meremehed tagusid palli taeva poole. Poisid vahtisid esmalt avasuil inglaste uut sporti ja hakkasid siis lööma kaasa. Esiteks käisid palli järel, kui see veeres kaugele, pärast võtsid inglased mõne kangema löögimehe ,,kampa", ja nii said poisid inglastega headeks sõpradeks. Ei möödunud ka palju aega kui paar jalgpalli tollivalvurite nägemata mõne koolipoisi põues toodi linna. Kadus senine lemmikmäng -- laptuu -- ning selle asemele asus nahkkuul.
ühtäkki nende kaupu, mis seni läksid turul nagu soojad saiad ja mille tootmise suurendamiseks sai ju laenugi võetud , enam osta ei taha? Juhtub see, nagu juhtus Ameerikas Suure Depressiooni hoogustudes: vabrikud ja ehitused jäid seisma. Ja inimesed jäid tööta. Aga kui pole tööd, siis pole ka sissetulekut, millega laene tagasi maksta. Kujukalt on resümeerinud Ameerikas tollal tekkinud olukorra California ülikooli (Berkeleys) majandusajaloolane J. Bradford DeLong: «Töölised vahtisid jõude, sest ettevõtted ei palganud neid; ettevõtted ei palganud neid, sest ei näinud turgu oma toodangule; ja toodangule polnud turgu, sest töölistel polnud raha, mille eest osta.» Tõsi, selline seletus kurikuulsa Suure Depressiooni tekkele kõlab mõnevõrra lihtsustatult. Seda enam, et eri majandusteadlaste koolkonnad pole siiamaani jõudnud üksmeelele, kas maailma ajaloo seni kõige karmima majanduslanguse tekke peasüü lasub turumajanduse liialdustel, valitsuste
naeratuse ja arutu tantsuga ja kus kunst toetas seda maskeraadi, pakkudes fotograafilise täpsusega maalitud mõttetuid tükikesi minevikust. Henrile sai see ilmsiks alles hiljem. 8 Seitsmeaastaselt avaldas talle tõenäoliselt rohkem muljet neis massiivsetes kullatud raamides olevate tohutute lõendite väline toredus, mida imetlevad külastajad trügides ammuli sui vahtisid. 9 Maalimine läbi aegade La Goulue 1890 kavandas ta vastavatud kabaree Moulin Rouge afii, mis tegi ta hoobilt kuulsaks, nii et ta hakkas saama palju tellimusi. Toulouse-Lautreci sõprade hulgas olid kirjanik Oscar Wilde ja anarhist Félix Fénéon. Toulouse-Lautrec aitas teha anarhistlike näidendite lavakujundust. Tal oli kokkupuuteid ka Vincent van Goghiga. Üks tema modellidest oli kunstnik Suzanne Valadon, kellele ta
rahvast oli palju ja nad tahtsid üksteisest kõvemini muusikat laska panid ka kõi kteised oma pajad käima. Edasi liikus Niccolo Elava mäe juurde et minna kaasa palveränduritega, kuna allotrialaset olid suhtelsielt tugevad et isegi suure kotiga käisid nii kiiresti et Niccolo tühjade kätega ei suutnud nendega sammu pidada. Niccolo otsustas minna kergemat teedpidi läbi metsa, selle peale allotrialased ei osanud midagi öelda vaid vahtisid üksteisele kahtlase pilguga otsa ja soovisid head teed kuigi hoiatasid et ta või teelt eksida. Mets kuhu niccolo jõudis polnud ükse imede saare moodi vaid täpselt samasuune nagu nende endi kodumaal. Ta võttis õuna mis oli palju magusam kui nende maal ja jäi õunapuu alla magama teda äratas üks linnu huige ja nägi enda ees eremiiti- inimesed kes on saadetud maalt välja. Too mees oli
Mis sa nägid? MARI. Hunt viis Kiveste Kaarli varsa ara... TIINA. Noh, mis siis? Kas seda küll ei juhtu? MARI. Hunt olid sina! TUNA (nagu ussist nõelatud). MARI. Ara salga midagi, mina nägin! Sa arvad, et ma magasin? Olin küll põõsa alla maha heitnud, tuli ju küll korra nagu rammestus peale, aga ma ei maganud, minu silmad olid lahti, ma olin valvel... UINA (kähiseva häälega). Mari! Sa oled hull! MARI. Mina olen hull, kui ma nägin? Mina nägin, kuidas su silmad varssa vahtisid... TIINA. Sellepärast, et ilus väikene varss oli! MARI. Ja siis - korraga ei olnud sind enam kuskil. Ainult mära lõhkus köie otsas, kui hunt varsaga metsa jooksis! Ja - kolm päeva selle järel ei söönud sa, näkitsesid ainult toidu kallal. TIINA (äkitsi ühe sammu Mari poole astudes, metsikult). Mari! MARI (hoolimatult). Jaa, Mari! (Pureldes.) Ära vahi mulle niisuguste silmadega otsa, nagu tahaksid ka minu ära murda! Ma tean su silmi küll; ma nägin,
. . » «Tahtsid vist vabisedes üle müüri vahtida,» arvas jälle üks kuulajaist. «Ei, ei, ma ütlen tõepoolest -- mina üksi ajasin pea püsti ja ütlesin: «Tulgu! Küll me neid tervitame.» Rüütel, kes mind tunneb ja teab, et ma sarvikutki ei karda, ütles: «Mine sina luurama!» Mina mära selga ja kui tuul minema. Teel valgusid juba põgenevad talupojad naiste-lastega vastu, kraaksusid, ulgusid ja kirusid: «Kaitsku nüüd rüütel oma teoloomi!» Ja ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas . . . » «Mära seljas,» õiendas hääl kuulajate hulgast. «Ei, ma ütlen tõepoolest -- vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas ilma kartuseta kui sõjajumal Aristoteles edasi tormab . . . » «Mis sa iseendast nii palju jahvatad,» hüüti salgast vahele, «räägi, mis su isand tegi, ja torma ise, kuhu tahad.» «Oodake, eks ma ikka räägi, eks ma ikka räägi. Mina leidsin leedulased varsti üles, siis
Johannat ja Justinit ei õnnestunudki karistada. Perekond: mees Justin Juurefeldt Surmapõhjus: loomulik surm 4.67. Viljar Laanemägi Sünnikoht: Harala Amet: ajalooõpetaja Olemus: nõrga iseloomuga, sest uputas oma muresid pudelisse, selle asemel, et neile vastu astuda; joodik; tal oli oma nn. kinnishirm, mis teda igal pool jälitas; Filosoofia: Elu on vaid eeljoobumus. Lugu: Ta pidi õpetama oma kasuvanemate mõrtsukate pojapoegi, kes talle süütult otsa vahtisid. Tal oli sellest raske üle saada. Viljari käed värisesid, kui ta tahvlile kuupäevi kirjutas ja kaardikepiga kuulsusrikkaid paiku näitas. Ta mõtles pidevalt karistamata jäänud kuritööst. Selleks, et mitte kuriteole mõelda ja sellest üle saada, hakkas ta jooma. Direktor oli pahane. Ta tahtis, et ajalooõpetaja oleks väikekodanlase ja tarbija asemel maa sool, kes kingib nende aja Arno Talile viiuli, mis teeks ta ühiskondlikult aktiivseks. Viljar vastas: "Pindaktiivseks
mis see tähendas, aga nüüd ma saan aru!» Siis vaieldi selle üle, kes oli surnud poisse kõige viimati elus näinud, ja nii mitmed pretendeerisid sellele kurvale aule, esitades tõendusi, mida tunnistajad enamvähem kinnitasid. Ja kui jõuti lõplikult otsusele, kes olid lahkunuid viimastena näinud ja nendega viimseid sõnu vahetanud, siis omandasid need õnnelikud mingisuguse pühaliku tähtsuse ja kõik teised vahtisid ning kadestasid neid. Üks vaene poiss, kel polnud mingit muud hiilgust ette tuua, meenutas kaunis ilmse uhkusega: «Aga mina sain kord Tom Sawyeri käest peksa.» Kuid see aupaiste taotlus ebaõnnestus. Seda võis öelda suurem osa poisse, mis tegi selle au liiga odavaks. Salk liikus edasi, kadunud kangelasi ikka veel aukartlikult meelde tuletades. Kui järgmisel hommikul pühapäevakoolis tunnid lõppesid, hakkas tavalise kellahelina asemel kostma hingekella lööke
matsutades: ,,Issand! Mis see siis nüüd on? Uks polnud ju lukus." ,,Jah, uks oli ju lukust lahti," ütles nüüd ka Slopasev. Need sõnad andsid jahmatanud Tigapuule elu tagasi ja juhatasid talle pääsetee. ,,Ei, uks oli lukus," ütles ta ja kargas ukse juurde, nagu tahaks ta oma sõnadele sealt kinnitust leida. Tõepoolest aga keeras ta lukule kõige pealt korra ette ja alles siis katsus ta ust avada. ,,Näete ise, et lukus!" karjus ta tehtud vihaga. Läbi katkise ukse vahtisid poiste irvitavad näod. Krahv istus endiselt laua otsal ja mängis balalaikat. ,,Mis see ometi täna on?" küsis Voitinski nõutult. ,,Ega ometi teie ust lukku keeranud, Aleksander Matvejevits?" ,,Teie ise tulite ju viimasena, Ivan Vassiljits, kuis siis mina," vastas Slopasev. ,,Mina ei tea, kes ta lukku keeras, aga näete oma silmaga, et on lukus," rääkis Tigapuu. ,,Aga mis siis sest, et lukus," taipas viimaks Slopasev öelda. ,,Võib siis sellepärast uksi murda?"
Vahel vilksatas ta süngetes silmades sõnulseletamatult sügav, kurb, vääramatu pilk, mis vahetpidamata oli pööratud kuhugi kongi nurka, mida väljast näha polnud, pilk, mis selle kannatava hinge tumedad mõtted nagu tervenisti mingile salapärasele esemele oleks koondanud. Niisugune oli see olend, keda ta eluaseme järgi kutsuti «vangiks», riiete järgi aga «patukahetsejaks». Kõik kolm naist -- Mahiette'i ja Oudarde'i juurde oli tulnud ka Gervaise -- vahtisid läbi aknaaugu. Nende pead tegid vangikongi veelgi pimedamaks, kuid õnnetu, kellelt nad sellega valgusenatukese riisusid, ei teinud neist väljagi. «Ärme teda eksitame,» ütles Oudarde tasa. «Ta palvetab hardalt.» Samal ajal silmitses Mahiette järjest kasvava ärevusega seda kõhetut, närbunud, sagris juustega pead ja ta silmad valgusid vett täis. «Küll oleks imelik...!» sosistas ta. Oma pead läbi õhuava trellide pistes läks tal korda pilku heita nurka, kuhu õnnetu vangi
annaabi.ee 
