"Pistodaga Madonna", Torgny Lindgren kokkuvõte (1)

„Pistodaga Madonna“
Torgny Lindgren

Sissejuhatus

Raamatu ilmus esmakordselt Rootsis, 1991. aastal ning kirjastajaks oli „Norstedts“. Tegevus toimub 80-ndate lõpu ja 1990-ndate Lõuna-Rootsis, raamatu lõpuosas toimub enamik tegevusest Stockholmis .

Sisukokkuvõte

Raamatu tegevustik toimub peategelase Theodori (sünd 1964) kodukohas, ühes pisemas külas. Theodor oli loomult väga emotsionaalne, samas kinnine kuid tundeid mõistev inimene, ta oli laia silmaringiga ning oskas tõlgendada asju neutraalselt, kallutamata neid enda kasuks või kahjuks. Tema oskus kasutada filosoofilisi väljendeid ja aforisme oli omamoodi kunst , ta teadis täpselt millal ja mida öelda. Theodor oli pärinud vanaisa raamimistöökoja ning oli jätkanud traditsiooni ning hakkas ka ise pildiraamijaks, ta tunnetas kunsti, enda näppude, hinge ja südamega – see tegevus oli ta jaoks südamelähedane ja tähtis.
Theodori unistuseks oli maal, see oli Rootsi kuulsaima kunstniku Nils Dardeli „Pistodaga Madonna“. Ta peres oli alates vaarisast üks must laegas, kes oli selle soetanud 12. novembril 1903. misjonioksjonilt – laegas oli kujunenud pere reliikviaks. Sellesse laekasse pandi alati raha, kui seda oli, kuid sealt ei võetud mitte kunagi mitte midagi välja. Aastakümnetega oli laekasse kogunenud suur summa, veidi üle 90 tuhande Rootsi krooni, selle raha kasutab ta hiljem ära Madonna ostmiseks .
Theodori elus oli ka tema jaoks kõige kallim, tähtsam ja parim inimene – Ingela, kes sai endale hiljem lavanimeks Paula . Ta oli kõige imelisem tüdruk ja kõige kaunima häälega, kes tol ajastul olemas oli. Vaatamata vanusevahele, kasvasid Theodor ja Paula tegelikult koos, lapsepõlvest saadik olid nad parimad sõbrad kogu eluks. Juba lapsepõlves märkasid vanemad Paula annet laulda , nad hakkasid teda õpetama ning lõpuks sõlmisid lepingu Rootsi ühe kuulsaima talendiotsijaga, Meisterlaskuriga, kes tegi temast hiljem rootslaste popiidoli.
Ühel päeval otsustab Theodor lõplikult, et soovib maali ära osta, ta saab kokku veidi üle 125 tuhande krooni ning suundub oksjonile ja võidab selle ning saab maali endale. Maali ostuga kaasneb suur hetkemenu ning Theodor on pidevalt tähelepanu keskpunktis . Kahjuks on peale Theodori veel inimesi, kes soovivad Madonna endale saada.
Mingil hetkel, kui Theodor mõistab, et kodukohas tal enam midagi teha pole, otsustab ta minna Paula juurde. Tema kodukohas on lood keerulised, pärast Madonna ostu hakkas maksuamet süüdistama teda maksupettustes, ta kaotas kliendid, temalt võeti ära maal ja kõik muu, tal ei olnud seal enam midagi teha ja ta sõitis Paula juurde Stockholmi.
Stockholmis kohtub Theodor kollektsionääriga, kes oli varasemalt käinud tema raamimistöökojas, uudistamas maali. Hiljem tuleb välja, et kollektsionäär on tegelikult proffesionaalne maalikunstnik, kes teeb reproduktsioone maailmakuulsatest maailidest. Tema tase on nii hea, et isegi spetsialistid ei suuda leida erinevusi repro ja originaali vahel. Kikkhabemel, sedasi kutsuti kollektsionääri, oli ka Madonna reproduktsioon ning tüli käigus viskab ta selle Theodorile. Tänu sellele saab Theodor Madonna endale tagasi..
Kartuses maali kaotada organiseerib Paula Theodorile spetsiaalse kohvri, käeraudadega, nii et ta ei kaotaks maali ära ega keegi seda temalt röövida saaks. Kahjuks läksid asjad palju hullemat rada pidi, kui oleks võinud oodata, röövlid ründavad Theodori ja lõikavad käerauad koos osa käega ära, Theodor jääb ilma paremast käest ja Madonnast – jälle.
Raamatu edasine osa räägib juba väärtushinnangute suhtes selgusele jõudmisest ja sellest, kuidas Theodor ja Paula mõistavad, et nad vajavad elamiseks pigem teineteist, kui glamuurset lavaelu või siis maali. Pärast seda, kui Paula mänendžer sureb , pärandab ta kogu kompanii Paulale, kuid koos Theodoriga otsustavad nad sellest kõigest ära öelda või siis vahetavad aktsiad ja muud väärtuslikud asjad raha vastu, et alustada uut elu.

Katkend

/-/Saabuvaid kunstikaupmehi oli kerge ära tunda. Neil paistis olevat kiire, nad ei andnud endale aega Madonnat vaadatagi, nad vahtisid tõtlikult ringi, veendumaks, et mõnda konkurenti kohal ei ole. Seejärel palusid nad luba minuga omaette ruumis rääkida. Kutsusin nad töötuppa kaasa ja tõmbasin drapeeringu ette.
„Oled sa hinna suhtes otsusele jõudnud?“ küsis seejärel iga kunstikaupmees.
„Ma ei mõista, mida sa mõtled,“ vastasin mina.
„Sul ei pruugi häbeneda,“ ütles kunstikaupmees. „Nimeta ainult summa.“
Nad kõik kohtlesid mind ühtviisi alavääristavalt ja kõrgilt. Ma olin kretiin, kellel oli õnnestunud tõmmata kuradima õnneloos.
„Tegelikult mõtlesin ma ta endale jätta,“ kostsin ma. „Oma erakogusse.“
Mõned neist küsisid seepeale pisut hämmeldunult, milliseid meistreid mul peale selle veel kogus on. Aga enamik ütles vaid: Kui nüüd kõik oma kohale panna, siis oled sa talle ikkagi hinnalipiku külge sättinud. Päris sisimas . Mis selle lipiku peal seisab?“
Sellest lõigust tuleb minu meelest väga hästi välja see, kuidas Theodor oskas inimesi läbi näha ja samas nendega siiski viisakalt suhelda, austavalt ära öelda ja mitte langeda madalae ja hakata loopima solvanguid. Theodor oli alati täiesti rahulik, kuid samas kindlameelne ja teadlik oma soovide ja plaanide suhtes.

Lemmiktegelane

Minu lemmiktegelaseks osutus raamatu peategelane, Theodor, 30-ndates mees, kes oli keskmise, leebe Rootsi mehe välimusega, ta oli neutraalne samas mõtlev ja alati rahulik. Vahest võis tekkida mulje, justkui Theodor ei mõistnud olukordi , või ei suutnud neisse süveneda, jättis juhmi mulje, seda just siis, kui on pingeline olukord, milles murduks pea iga inimene, siis Theodor lihtsalt vaatas ja küsis siis mõne küsimuse stiilis „Aga miks nii ?“.
Theodor oli üdini aus ja siiras inimene, ta ei valetanud mitte kunagi, ta rääkis alati tõtt, isegi kui see kõlas lapsiku ja idiootsena. Ta oskas alati õiges kohas ja õigel momendil lisada mõne aforismi, mis tegi hetke mõtlemapanevaks.
Kuna Theodor oli kogu teose nii öelda „kaamera“ läbi mille kõik toimus, siis tegelikult kõik, mis teoses toimus oli seotud vähemal või suuremal määral temaga. Theodor ei olnud alati see suur jõud, mis muutis olukorda, kuid mõnes olukorras oli just tema see, kelle järgi tegevustik edasi arenes.
Näiteks raamatu lõpus, kui Paula saab teada, et mänedžer oli pärast enda surma kõik talle pärandanud, siis just Theodor oli see, kes otsustas mis edasi saab. Paula oli öelnud juristile, et Theodor ütleb mida teha ning ta oli kas müünud või vahetanud raha vastu aktsiaid, näitlejaid. Paulat ja Theodori ei huvitanud võim, neid huvitas raha, et alustada täiesti uut elu.
Tegelikult suutis just Theodor kontrollida kogu raamatu tegevustikku, sest tema oli maali omanik ja oli palju inimesi veel, kes seda tahtsid ning nad sõltusid paljuski sellest, mida Theodor otsustas teha. Näiteks jäid paljud kollektsionäärid Theodori põikpäisuse ja kinnisuse tõttu maalist ilma.

Konfliktid

Enamik konflikte olid põhjustatud ahnusest ja võimuihalusest. Paljud kollektsionäärid ja rikkurid lahkusid Theodori kauplusest vihaselt ja pettunult, kui viimane oli keeldunud müümast maali isegi summade eest, mida ta poleks elus iial oodanud.
Vahest oli konflikti põhjuseks arusaamatus või üksteise mittemõistmine, ei soovitud mõista teise inimese mõttemaailma ja seisukohti vaid hinnati teda liialt pealiskaudselt.
Tegelaste sisemised konfliktid olid tavaliselt tingitud teadmatusest mida edasi teha, kui üks või teine asi on tehtud. See tuli väga hästi välja Theodori puhul, pärast seda, kui ta oli oksjonil ostnud maali – ta ei teadnud mida edasi teha. Ta oli saanud maali, mida jahtis kogu elu, kuid mis edasi ? Pärast seda jätkus elu ikka oma rutiinses tempos ja päevast-päeva samamoodi, erinevuseks oli lihtsalt see, et nüüd oli midagi, mida iga päev vaadata ja nautida.

Kõige ebasümpaatsem tegelane

Minu silmis oli kõige ebasümpaatsem tegelane maksuametnik, see lihtne ja mõttetu ametnik kelle tõttu purunes Theodori tavapärane ja harilik maailm. Oleks see maksuametnik uskunud Theodori juttu mustast laekast, mille talle oli pärandanud vaarisa ja kust ta saigi raha maali ostmiseks ja et tegu polnud mitte mingi pettusega, siis oleksid palju asjad olemata olnud.
Kahjuks just see kriitilisus ja ebausk teise inimese õnne muutis kogu Theodori elu.

Hinnang

Mina hindan seda raamatut väga hästi, selle sõnakasutus, lauseehitus oli minu silmis hea, mul oli huvitav seda raamatut lugeda ja ma tahtis veel ja veel lugeda seda. Mõtted on hästi sõnastatud ning nad ei ole nii kuivad ja sisutud, nendes on mõte, mis tuleb leida.
Kasutatud on ka alternatiivsõnu, mis teevad teksti kuidagi täidlasemaks ja meeldivamaks. Samuti on rohkelt kasutatud mõtteteri, aforisme, raamat on osaliselt psühholoogilisfilosoofiline ning päris mitmed kohad panevad mõtlema sügavamalt.
Minu meelest on see väärt raamat ja ma soovitaksin kindlasti seda ka teistele just selle poolest, et mõtted on huvitavalt sõnastatud ja seda raamatut on kindlasti huvitav lugeda, samuti laiendab see mingil määral ka silmaringi.
Koostas : Kirill Dremljuga, 12b klass.