Vägivald sünnitab vägivalda (kirjand) (0)

KOOSTAS: IVAR VÄTSING
Vägivald sünnitab vägivalda
See on üsna kulunud väljend, kuid siiski tõsi. Kahepooleline ütlus, mida saab väänata. Vägivald- kas füüsiline või vaimne. Lauset võib määratleda kui surnud ringi või esitada küsimus: kas vägivald sünnitab vägivalda?
Igasugune vägivald siin maailmas on kohutav, kuid tihti me seda ei teadvusta. Me ei arva , et kui filmis halba mänginud osaline sureb piinades, oleks see kuidagi halb. Vastupidi- me tunneme rõõmu kui halb osaline sureb. Me küll kirtsutame nina, kui näeme verd ja purunenud kuid, kui see annab meile ka adrenaliini, mis on tegelikult veidi haiglane. 15.sajandil elanud Henri VIII ajal oli piinamine ja just füüsiline vägivald tavaline ja isegi normaalne osa elust. Seda nähti meelelahutusena ja muid karistusviise ei teatud. Mida aeg edasi, seda rohkem on füüsiline vägivald kolinud filmidesse , muidugi mõndade eranditega, ja asendunud vaimse vägivallaga. Me kõik manipuleerime ning mängime, et saada oma tahtmist, kuid kui manipulatsiooni sihiks saab teistele haiget tegemine, on tegemist vaimse vägivallaga. Tihti võib vaimne vägivald olla veel ohtlikum ja karmim, kui hoop käega.
Samuti, mida aeg edasi, seda rohkem kuuleme nn „tabuteemadest“ nagu perevägivald, koolivägivald, seksuaalne vägivald. Ja ka seda, milliseid lahendusi mainitud teemade leevendamiseks otsiti. Kuid harvad pole juhud , kui kätte saadud vägivallatsejad põhjendavad oma käitumist lausega „Kui mina nende vanune olin, koheldi mind veel julmemalt“. Seega, siit saame tõestuse, et vägivald sünnitab vägivalda. Kas pole siis nii, et lapsed, kes vaatavad rohkelt action -filme, on tihti vägivaldsemad, kui lapsed, kes kasvavad üles „Mõmmi aabitsaga“? Seda on kinnitanud rohked uuringud ja tõde vaatab meile endale tihti näkku. Olen ka ise näinud väikeseid lapsi, kes on vaevalt meetri-pikkused, kuid kes halastamatult peksavad oma eakaaslasi. Ka siis saame tõestuse väitele pealkirjas.
Muidugi, minnes asja teisele poolele- esitades küsimuse „Kas vägivald sünnitab vägivalda?“- leiame ajakirjandusest ja ka eluloofilmidest hulganiselt näiteid kannatanudest, kes oma enda elus nulltolereerivad vägivalda. Tsitaadid nagu „Minu isa tegi mulle nii ja ma vandusin, et mina kunagi ei löö oma lapsi“ ja „Olles ise läbi elanud sellise olukorra, ei ole mul olnud kunagi mõttes kedagi peksta“ kinnitavad teise väite õigsust. Pole alati nii, et koletised koletisi loovad, vaid on julgeid näiteid tugevatest inimisiksustest, kes suudavad vägivalla seljatada ja olla tänu sellele parem inimene.
Mina arvan, et kõik oleneb inimesest ja sellest, kui tugev on võime olukorda analüüsida. Kui rääkida inimvahelisest vägivallas, siis oleneb palju ka kodusest kasvatusest . Samuti arvan, et kulunud ja iganenud tsitaadid, nagu „Kes lööb, see armastab “, peaks ühiskond ise kiirelt välja juurima, et takistada üha uute generatsioonide kasvamist teadmisega, et vägivald on normaalne. Kuna me ei saa inimesi ümber kasvatada, on probleemiks ka see, kui vanemad inimesed kasvatusmeetoditena rihma või kasevitsa kasutavad.
Kui me suudaks hakata nautima muid adrenaliiniallikaid, kasvaksid meie lapsed üles vähema vägivallaga, kui praegu. Meile ei sisendataks, et vägivald, mis võidab kurjuse on hea. Meid õpetataks vastu astuma ilma ise samale tasemele langemast. Kuid selleni on pikk tee. Ning senini pean tõdema, et kahjuks on „surnud ringil“ veidi suurem osa ühiskonnas, kui „küsimusel“. Seega jah, vägivald sünnitab vägivalda. Iseasi, kas laseme sel juhtuda või takistame seda?