Vägivald mu ümber. (0)

Vägivald mu ümber.
Vägivald kohtab kõikjal, olgu see siis kodus, tööl, koolis, tänaval või veel mõnes teises kohas. Seda saavad tunda omal nahal kõik ja kõikjal, sest on ju tuntud lause, et vägivald soosib vägivalda.
Ainuüksi minu klassis on palju vägivallatsemist, eriti vahetunni ajal. Vahetunnis võetakse kaasõpilaste asju ja peidetakse need ära, kui omanik on väljaspool klassi. Hiljem on nolkidel lõbu laialt, kui asjade omanik oma omandit klassist või koridorist otsima hakkab. Sel ajal irvitavad ja solvavad piimahabemed kiusatavat. Kui mõnitatav lubab klassijuhatajale ära rääkida, siis alandavad tatinolgid veelgi rohkem kiusatavat. Tavaliselt lõppeb asi selliselt , et asjade omanik peab ise oma asjad klassist leidma, isegi kui mõnitatav on juhtunust klassijuhatajale või aineõpetajale teatanud. Enamjaolt ei tee õpetajad sellest kuulmagi.
Hiljuti otsustasid nad ka mind kiusata. See algas sellal, kui viisin oma asjad klassi ja läksin ise raamatukokku kohustuslikku kirjandust lugema. Sealt lahkudes ja aineklassi juurde jõudnud, märkasin, et paharätid hakkasid irvitama, kui nägid mind klassiuksel. Vaatasin neile üllatunult otsa ja sammusin oma pingi juurde. Enne oma lauda nägin, et mu koolikott oli kadunud ja mu laua kõrval tahvli peal olid mu pliiatsid ritta pandud. Kui ma oma asju korjama hakkasin, alustasid piimahabemed oma solvamisega. Ma ei teinud neist välja, kuna teadsin , et neile meeldib see, kui kiusatav teeb neist välja ja hakkab kiusajat klassis tagaajama või sellega rääkima. Mina hoidusin sellest, aga tegin isekeskis plaani, kui mul on kasvõi üks asi puudu, lähen klassijuhataja või õppalajuhataja juurde ja räägin juhtunust. Oma asju kokku kogudes märkasin, et taskuarvuti oli puudu. Küsisin siis nolkide käest, kõik vastasid üheselt, et pole näinud. Läksin siis aineõpetaja juurde, et mind kiusati ja mu arvuti on puudu. Õpetaja vastas seepeale , et teda see ei puuduta ja käskis mul vait olla ja istuda oma kohale. Kuna oli juba tund siis täitsin ta käsku.
Hiljem, kui tund sai läbi läksin klassijuhataja juurde. Jutustasin talle sellest ja imekobel lubas ta sellega hiljem tegeleda. Olin sellega nõus ja jäin ootama vahetunni lõppu. Pausi lõpus nägin kuidas klasssijuhataja ja õppalajuhataja tulid meie klassi suunas. Meil kästi minna klassi ja õpikud välja võtta. Pannud ka oma asjad lauale, kuulsin kuidas klassijuhataja küsis kõigilt, kes võttis minu asjad. Keegi ei teinud kuulmagi, vaid hoopis irvitasid küsijale vastu. Seejärel võttis asja enda kätte õppalajuhataja ja küsis uuesti. Seepeale oli osadel poistel vesi ahjus ja nad tunnistasid end osaliselt süüdi, kuid arvutist ei tahtnud keegi kuuldagi. Seejärel hakkasid õppalajuhataja ja klassijuhataja rääkima karistusest , mis järgneb, kui see arvuti ei ilmu välja.
Poisid, kuulnud karistusest, rahatrahvist ja asja kinnimaksmisest, muutusid araks ja tunnistasid täielikult üles. Lõpuks ilmus ka minu arvuti välja. Arvuti oli muidugi kõige suurema irvitaja ja valetaja käes.
Selline oli minu viimane halb kogemus oma klassis, kuid kindlasti ei ole see veel lõpp, sest ega kiusajad ei saa aru, ega soovigi aru saada sellest, mis nad teevad. Kuid siiski loodan ma, et ühel päeval läheb paremaks.