Keel lk 5 6. Ajalugu lk 5 7. Elatusalad lk 7 8. Usund lk 7 9. Tänapäev lk 7 10. Lisad lk 8 3 Vadjalased Vadjalased on läänemeresoome rahvas, Leningraadi rajooni lääneosa põliselanikud, kelle asuala ulatus teise aasta-tuhande algul Narva jõest ja Peipsist Gatsinani. Peamisi muistiseid on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12. sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil 1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926. aasta andmeil 705, 1959. aastal oli häid vadja keele oskajaid Leningradi rajoonis. Nimetused
tseeli või maatseeli) on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi. Aastal 2010 oli vadjalaste rahvaarv umbes 60 . Nendest ainult 10% rahvarvust oskab vadja keelt rääkida. Vadja keel on hääbumas. Suvel 1998 kõneles seda emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 3040, suvel 2003 umbes kümme inimest kolmes Lauga jõe suudme lähedases külas. Vadjalasi on 7080. Vadja keeles on neli murret ja mitu erinevat murrakut: idavadja läänevadja Mäe vadja Oru vadja Vaipoole vadja Kukkusi vadja kreevini VADJA AJALUGU Vadjalaste asuala Lääne-Ingerimaal pole olnud kuigi turvaline paik venelaste, rootslaste ja sakslaste sõjakäikude tõttu. VADJA TOIDUD Nagu teistelgi soome-ugri rahvastel, koosneb vadjalaste toit põhiliselt kohalike põllukultuuride viljadest ja metsaandidest. VADJA RAHVARIIDED
rootslaste ja sakslaste sõjakäikude tõttu ning juba 9. sajandil jäädi võõraste võimu alla. Kiievi Venemaa killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tsuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. 1480. aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati luteriusulisi soome (karjala) talupoegi (ingerisoomlased). Tühjaks jäänud alad asustati Kagu-Soomest pärit luterlike talupoegadega, kuid ametivõimude ponnistustest hoolimata jäid vadjalased õigeusklikeks ning (ingeri)soomlastega nad ulatuslikult ei segunenud
Jõgõperäl Esimesed viited vadjalastele on teadaolevalt 9. sajandist, mil neid kutsuti tsuudideks 2011. aasta seisuga oskab vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast Millega tegeleb Elatusalaks on maaviljelus, millega liitub loomakasvatus Tegelesid ka kalapüügiga ning põlluharimisega Huvitav Info Esimene vadjalaste "avastaja" oli Narva pastor 20. sajandi alguses töötati välja vadja keele grammatikat ja sõnaraamatut 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse Bauska lähedale. Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. Vadjalased sattusid õigeusu mõjusfääri juba 10. sajandi lõpul, õigeusklikeks said alles 16. sajandil 2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn Kasutatud materjal http://et.wikipedia.org/wiki/Vadjalased http://www.erm
„Maahingamispäevaks“, kus inimesed laulisd meeletult palju. Rannikualadel tegeleti kalandusega ja kuiv havi oli rituaalne toit, mis on väga maitsev. Olid tekkinud ka Iisaku- Kuremäe põliskülad ja eripaikades olid kääpad ehk matmispaigad. Mall rääkis ka eestlastest ja vadjalastest, kelle vahel on väga tugev side. Ta mainis ka seda, et vadjalase tunneb ära selle järgi, et tal on põsenukid kõrgemal. On tehtud uuring, et aastast aastasse on jäänud vadjalasi aina vähemaks ning arvatavasti praegu ei eksisteeri neid enam üldse, kui siis mõni üksik. Kui Mall oli oma ettekandega lõpetanud tuli Dmitri Kulakov oma ettekandega „Poluvernikud“. Mees oli ise vene aktsendiga, aga kõneles väga arusaadavalt eesti keelt. Ta oli väga julge ja konkreetne. Olime küll väsinud juba istumisest, aga kuulasime võidukalt lõpuni. Dmitri jutust selgus, et 11.sajandi esimesteks asukateks olid Iisaku kandis vadjalased.
Põhjasõja käigus vallutas Venemaa Ingerimaa tagasi. 1703. asutati Neeva suudemesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, mis tõi kaasa venelaste ulatusliku sissevoolu Ingerimaa idaossa. Samas kujunes nende asuala vahetus naabruses asuv suurlinn isuritele võimsaks peibutiseks, kuhu suunduti tööle ja elama, eriti peale pärisorjuse kaotamist 1861. aastal. See tähendas vene keele ja pruukide levikut. Isurid pidasid ajaloo vintsutustele siiski pisut paremini vastu kui vadjalased. Osa vadjalasi isegi isuristus. 1848. aastal loendas P. von Köppen 17 800 isurit. 1897. aastaks oli isurite arv tõusnud 21 700-ni, 1926. aastal oli isureid 26 137. HUVITAVAT Huvitava elukäiguga isuri mees oli Fjodor Safronov, kes sündis 1886. aastal Ingeris, Soikkola poolsaarel Viistina külas. Saatus viis ta Soome, kuhu ta peale I Maailmasõda alatiseks elama jäi. Ta suri Helsingis 1962. aastal ja seal kutsuti teda juba Teppo Repo. Ta sai tuntuks kui ingeri rahvapillide tegija ja mängija
vadja külade venestumise kohta 19.-20. sajandi jooksul . Laastavalt mõjusid vadja keelele ja kultuurile Teise maailmasõja sündmused, kui suur osa Ingerimaa läänemeresoome keeli kõnelevast elanikkonnast (ingerisoomlased, isurid, vadjalased) "odava tööjõuna" Soome deporteeriti ning sõja lõppedes taas tagasi NLiitu toodi, kuid siis mitte enam oma koduküladesse, vaid "suure kodumaa" avarustesse. Sõjajärgsetel aastatel jõudis osa vadjalasi Ingerisse tagasi, kuid toimivat vadja külaühiskonda enam ei taastunud. Õieti ongi küsimus vadja keele kõnelejate ning end vadjalasteks pidavate inimeste arvu katastroofilises vähenemises kahe viimase aastasaja jooksul, sest ajad ja olud pole soodustanud vadjalaste enesemääratlemist rahvusena. Vadjalastel pole olnud kunagi ei oma kirjakeelt ega omakeelset kooliõpetust. Asudes etnilisel kontaktalal pole vadjalased
millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi ka vadja lipp (joonis 3), vapp (joonis 4) ja hümn. Aprillis 2005 registreeriti ka Vadja Kultuuri Selts (esinaine Tatjana Jefimova). Joonis 3 Joonis 4 Kokkuvõte Tore on teada saada, et noored inimesed väärtustavad oma keelt ja kultuuri, kuigi neid on nii vähe järgi jäänud. Minu arvates ei peaks vadjalasi lugema ,,Suure Venemaa" alla, sest nad tahavd säilitada oma kultuuri. Neil lihtsalt ei ole selleks eriti võimalusi ja see on kurb. Ma arvan, et igal rahval, olgu see siis kui väike tahes, peaks olema võimalus rääkida oma keeles ja õpetada oma lapsi just selles keeles, mida nad ise kõige rohkem hindavad. Igal inimesel peaks olema vaba voli rääkida oma emakeeles. Kasutatud kirjandus 1. http://www.fennougria.ee/index.php?id=10525 2. http://et.wikipedia
13.14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabu- nud, kuna puudus maismaaühendus Saksamaaga, erinevalt täielikult koloniseeritu Preisimaast. Rannarootslased Seni hõredalt asustatud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalu- poegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Vadjalasi ja ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime. elas eesti aladel ka juba varasemast ajast Venelasi asus keskajal Eestis vähesel määral. Nad olid peamiselt linnades elavad kaupmehed, kelle arv keskaja lõpu poole pigem kahanes kui kasvas. Juutide kohta Tallinnas on andmeid 1333. aastast Mustlaste kohta on teateid 16. sajandi esimesest poolest Sakslaste ja rannarootslaste rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel.
-13. sajandi vahetuseks oli ena-vähem kogu Eesti ala asustatud. Hõredalt oli elanikke vaid tänapäeva Pärnumaal, mõnel pool rannaaladel, Hiiumaal ja väiksematel saartel. Eesti elanike üldarv ulatus 150 000-200 000 inimeseni. Seda oli oma aja kohta üpris palju. Näiteks Läti alal elas sellal umbkaudu 200 000 inimest, kes jagunesid mitme hõimu – liivlased, latgalid, semgalid, kurelased, seelid – vahel. Enamik Eesti asukaid olid eestlased, kuid Kirde-Eestis elas üsna arvukalt veel vadjalasi. Lõunapiiril, mis kulges mõnevõrra lõuna pool praegusest, oli eesti - liivi ja eesti-latgali segaasustust. Lisaks oli Eestis orje, kelleks olid sõjaretkedelt toodud vangid ja nende järglased. ELATUSALAD Põhiliseks elatisandjaks oli põllundus ning peamiseks põllukultuuriks suvi- ja talirukis. Selle kõrval kasvatati otra, nisu, kaera, hernest, uba, naerist, lina ja kanepit. Talude põllud paiknesid eraldi või kindlate põlluribadena küla ühispõllul.
2.3 Vadjalased Vadjalased on läänemeresoome keelkonna lõunarühma kuuluv läänemeresoome hõim. Traditsiooniline vadjalaste asuala Vadjamaa on olnud Ingeris Lauga jõe ümbruses üsna Eesti idapiiri lähedal. Vadjalased on õigeusklikud. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 64 vadjalast. 2011. aasta seisuga oskab vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast. Vadjalasi nimetatakse sageli Ingeri põlisrahvaks, mis on tõsi sellisel määral, et enne neid piirkonda asustanud rahvaid ei ole teada. A. M. Tallgreni teooria järgi põlvnevad vadjalased Eestist 3.6. sajandil Ingerisse läinud inimestest. Ingerist on avastatud eesti tüüpi matmispaiku. Siiski juba üsna varakult muutusid matmistavad slaavipärasteks. 2.4 Liivlased Liivlased (liivi lvlizt, läti lvi, lbiesi) on rahvas ajaloolise asualaga tänapäeva
Segaduse vältimiseks on kasutatud mõistet maarahvas. See on ainuõige termin defineerimaks põlisrahvast Vana-Liivimal kahel põhjusel. Esiteks ei olnud välja kujunenud sellist rahvust nagu eestlased, selle uusaegses (eestlaste puhul 19. sajandi II poole kontekstis) konsolideeritud riigirahvuse kontekstis, mida me tänapäeval mõistame rahvuse all. Lisaks elas tänapäeva Eesti ja Põhja-Läti aladel palju erinevaid etnoseid, näiteks vadjalasi, ja seega ei oleks õige kasutada põlisrahvuste mainimise puhul eestlaste, kui tänapäeval väljakujunenud kultuurrahva definitsiooni. Teiseks on mõistlik arvestada sellega, kuidas kohalik põlisrahvas ennast ise määratles keskajal/uusajal (etnoste enesereflektiivsus). Esimestes säilinud eestikeelsetes tekstides on selleks maarahvas. On arvatud, et selline määratlus tulenes otseselt pärisorjuse kehtestumise protsessil tulnud vastandumisest sakslastele undeutsch
osakaal jääb teadmata. Soomlaste arv Peterburis ja Leningradi oblastis on eelmise rahvaloendusega võrreldes tublisti langenud, põhjusteks ilmselt väljaränd Soome, venestumine ja demograafiline kriis. Ajalugu Ingerisoomlased kui etniline kooslus tekkis 17. sajandi algul. 1617. aastal liideti Ingerimaa Stolbovo rahulepingu alusel Rootsiga ning suur osa seni Venemaale kuulunud piirkonna õigeusklikke asukaid (sh vadjalasi ja isureid) pages luteri usu pealesurumise eest Venemaa siseosadesse. Tühjaks jäänud küladesse asustati luteriusulisi talupoegi peamiselt Savost (savakot) ja Karjala kannaselt, Äyräpää ja Säkkijärvi kihelkonnast (äyrämöiset). 17. sajandi lõpuks moodustasid luteriusulised ingerisoomlased juba pea kolmveerandi Ingerimaa elanikkonnast. Põhjasõjaga läks Ingerimaa taas Venemaa koosseisu. 1703 rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn Peterburi, mis muutis
märkimisväärsel hulgal ei saabunud, kuna puudus maismaaühendus Saksamaaga, erinevalt täieluikult koloniseeritud Preisimaast. Seni hõredalt asustatud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime. Eestis asus vähesel määral ka venelasi, kes keskajal olid peamiselt linnades elavad kaupmehed, kelle arv keskaja lõpu poole pigem kahanes kui kasvas. Keskaegsel Liivimaal oli, sarnaselt ülejäänud keskaegse Euroopaga, kolm peamist seisust: vaimulikud (palvetajad), aadlikud (sõdijad) ja talupojad (töötajad). Lisaks talupoegadele kuulus kolmandasse seisusesse ka linnarahvastik, sealhulgas selle juhtkond (raad). Kõrgeim
näidata, millises suunas, kas poliitilises, sotsiaalses või ideoloogilises, avaldas reformatsioon 16. sajandil Liivimaa ühiskonnale kõige suuremat mõju. Ideoloogiliselt kujunes võitlus kirikumeestega leebeks ning evangeeliumiõpetuse omaksvõtmine aeganõudvaks. Iseloomulik oli mõlema usutunnistuse aastakümnete pikkune kõrvutieksisteerimine. Mittesakslasteks peeti keskaegsel Liivimaal enamasti eestlasi ja lätlasi, lisaks veel läänemeresoome väikerahvaid liivlasi ja vadjalasi. Siinmail elavaid soomlasi, rootslasi, taanlasi ja venelasi reeglina mittesakslaste hulka ei arvestatud. Kuigi osades linnades ja maal jäi sakslaste ülemkiht väikearvuliseks ja eestlaste osatähtsus oli suurem- õiguslikest vahekordadest tähtsamaks osutus asjaolu, et sakslased ja taanlased allutasid endale uskumatud. Siit tuleneb sakslaste ja mittesakslaste sotsiaalse ja õigusliku seisundi ning kultuurilise nivoo erinevus hiliskeskaegses ühiskonnas.
Baltisakslased moodustasid maa ülemkihi, kuhu sulandus ka eestlasi, eriti 13.14. sajandil. Talupoegadest sakslasi Eesti alale märkimisväärsel hulgal ei saabunud. Lääne- Eesti rannikule saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalupoegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Mõlemad rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Juba varasemast ajast elas eesti aladel ka vadjalasi ning ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime, tõenäoliselt vähesel määral ka venelasi. Keskajal elasid kaupmeestest venelased peamiselt linnades ja keskaja lõpu poole nende arv pigem kahanes kui kasvas. Keskaegsel Liivimaal oli nagu mujalgi keskaegses Euroopas kolm peamist seisust: vaimulikud (palvetajad), aadlikud (sõdijad) ja talupojad (töötajad). Lisaks talupoegadele
annaabi.ee 
