Külaskäik muuseumis (0)

Külaskäik muuseumisse
Ühel külmal, kuid päikselisel sügispäeval korraldas õpetaja Kristel Kivi meile kultuuriajaloo raames külaskäigu muuseumisse, kus tutvustati Iisaku pärandkultuuri. Kohale jõudes oli muuseumi ülemine korrus paksult rahvast täis, enamus mehi ja naisi olid meie klassi õpilastest kõvasti vanemad, aga me ei lasknud ennast sellest häirida.
Õhkkond oli väga põnev ja huvitav, sest keegi meist ei teadnud , mis meid ees ootab. Alustuseks laulis Virumaa poistekoor „Virumaa laulu“, seejärel pidas kõne kihelkonnamuuseumi direktor, kes andis Iisaku muuseumile üle „Ehe“ märgi ning rääkis ka muuseumi interaktiivsetest uuendustest.Viisakal sammul tuli meie kõigi ette Iisaku vallavanem härra Raivo Raap ning pidas kõne, mis oli veidi ebahuvitav ja igav. Et kogu üritus nii üksluine ei oleks, laulis ansambel „Silmaline“ pulmalaule.
Olime muuseumis olnud juba tund aega, kui oli kätte jõudnud ettekannete aeg. Esimese ettekande esitas Mall Hiiemäe, kes oli juba eakam, aga väga asjalik ja tark naine. Tema ettekande teemaks oli „Kes me oleme ja kust me tuleme?“ Naine oli teinud väga põhjaliku töö. Huvitav oli kuulata sellepärast, et ta teadis, millest ta räägib. Mõned huvitavamad faktid, mis mul meelde jäid olid need, et peeti kolme päevaseid külapühasid, mida nimetati „Maahingamispäevaks“, kus inimesed laulisd meeletult palju. Rannikualadel tegeleti kalandusega ja kuiv havi oli rituaalne toit, mis on väga maitsev. Olid tekkinud ka Iisaku-Kuremäe põliskülad ja eripaikades olid kääpad ehk matmispaigad . Mall rääkis ka eestlastest ja vadjalastest, kelle vahel on väga tugev side. Ta mainis ka seda, et vadjalase tunneb ära selle järgi, et tal on põsenukid kõrgemal. On tehtud uuring, et aastast aastasse on jäänud vadjalasi aina vähemaks ning arvatavasti praegu ei eksisteeri neid enam üldse, kui siis mõni üksik.
Kui Mall oli oma ettekandega lõpetanud tuli Dmitri Kulakov oma ettekandega „Poluvernikud“. Mees oli ise vene aktsendiga, aga kõneles väga arusaadavalt eesti keelt. Ta oli väga julge ja konkreetne. Olime küll väsinud juba istumisest, aga kuulasime võidukalt lõpuni. Dmitri jutust selgus, et 11.sajandi esimesteks asukateks olid Iisaku kandis vadjalased . Dmitri teadis rääkida ka, et poluvernikud olid Iisaku kihelkonnas elanud vadja-vene rahvarühm, kes olid omaks võtnud luteri usu, ent käitusid vene tavade kohaselt. Kanti vene rõivaid ja käidi kabelites. Nad rääkisid vene-eesti segakeelt, kuid tänaseks on nad eestistunud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et päev oli tavapärasest teistsugune ning täis põnevaid teadmisi. Saime proovida ka kanepikiududest tehtud kanepi piima ja kanepi kama, mis oli väga omapärase maitsega, kuid väga hea. Nüüdseks olen palju targem oma kodukoha pärandkultuuri kohta ja ma poleks arvanudki, et Iisaku on nii populaarne .