Vabadusõigused (0)

Inimõiguste käsitlus tugineb sellele, et ühiskonna lähtepunktiks on inimene ja ühiskond tegutsev inimeste jaoks. Riigisisese seadusandluse tagatud inimõigusi nimetatakse ka põhiõigusteks ja vabadusõigusteks.
Vabadusõigusi võib määratleda, kui elementaarseid inimõigusi, mis on oma ideelt universaalsed ja üldkehtivad ning inimväärseks eluks vajalikud, meie loomusega kaasa sündinud ning vajalikud iga inimese isesivaks mõtlemiseks, tegutsemiseks ja arenemiseks . Ilma vabadusõigusteta ei tunneks riigis elavad kodanikud rahulolu ei riigi ega enda elu üle, kuna puuduks võimalus teha vabalt iseseisvaid otsuseid, ennast ise vabalt kujundada ning lähtuda tuleks vaid piirangustest ja ettekirjutustest.
Vabadusõigused moodustavad Eesti põhiseaduses peamise osa põhiõigustest, sest põhiõiguste üks tähtsamaid funktsioone on tagada kodanikule kaitse riigipoolse omavolilise sekkumise eest igaühe vabadustesse. Lisaks on nende praktiliseks tagamõtteks kindlustada inimeste vabadus ja heaolu teatud minimaalses ulatuses.
Üheks tähtsaimaks vabadusõiguseks võib nimetada vaba eneseteostuse, mis kujutab endas isiku üldist tegutsemisvabadust, käituda enda veendumuste ja põhimõtete järgi, jäädes samal ajal Eesti Vabariigis kehtivate seaduste piiresse ning kahjustamata sealjuures teiste inimeste õigusi ja vabadusi.
Ei oma tähtsust, kas tegevus on ka teiste poolt moraalselt aktsepteeritav. Kui antud tegevus ei kahjusta teiste õigusi, ei tohi inimese eneseteostust piirata, ükskõik, kas teised tunnustavad seda või mitte.
Sellisteks tegevusteks võib nimetada kunstilise, sportliku, majandusliku, vaimse tegevuse, kui ka lepingute sõlmimisega seotud vabaduse.
Erinevate eesmärkide nimel võib riik siiski neid õigusi piirata, kui piirang on kehtestatud seadusega ning kui antud tegevus on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Samuti võib piirata vabadus-ja isiksusõiguste kaitseks kõiki teisi põhiõigusi.
Näiteks on Riigikohus hinnanud, kas tähtajalise elamisloaga välismaalasele relvaloa saamiseks kehtestatud tingimused õigustavad välismaalasele vaba eneseteostuse piiramist. Riigikohus leidis, et antud piirang on õigustatud kodanike elu ja tervise ennetamise ning riigi avaliku korra ja julgeoleku tõttu.
Teiseks väga oluliseks vabadusõiguseks võib nimetada elu puutumatuse, mis kujutab endas igaühe õigust elule ning paneb riigile kohustuse elu mitte võtta. Riik peab elu, kui väärtust aktiivselt kaitsma.
Kuna surmanuhtus ei ole põhiseadusega otseselt keelatud ei ole Riigikohus surmanuhtlust põhiseadusevastaseks tunnistanud. Kuid lähtuda tuleb siiski eelpool toodud põhimõttest, et tahtlikult ei tohi mitte kelleltki elu võtta, sest Eesti on ratifitseerinud EIÕK 13.lisaprotokolli, mis keelustab surmanuhtluse.
Lisaks on kaitstud ka sellised tahtlikud ründed, mis on suunatud kellegi vastu nii, et teo tagajärjeks võib olla kelleltki elu võtmine, kuid algne eesmärgik ei olnud otseselt elu võtmisele suunatud.
Näiteks kui alkoholijoobes isik juhib mootorsõidukit, kus koos temaga on ka kaassõitjad. Kui juht teeb avarii, milles hukkub kaassõitja, ei saa seda tavajuhul pidada juhi algseks kavatsuseks. Kuna on teada, et isik ei suuda mootorsõidukit juhtida nii nagu ta teeb seda kainena on tegu siiski tahtliku teo toimepanemisega kuna antud teo eeldatavad tagajärjed on teada, kuid nendega ei arvestatud.
Samuti ei tohi riik elule ohtlikke meetmeid rakendada kinnipeetavate, kuriteos kahtlustatavate ja teiste võimuorganite käes viibivate isikute suhtes. Samuti on riigi kohustust anda kinnipeetavatele vajadusel arstiabi .
Arvestada tuleb ka teatud seadustest tulenevatest võimalustes, milliste juhtumite korral ei ole surmava jõu kasutamine keelatud. Nendeks juhtumiteks, kus elu võtmine ei ole inimõiguste rikkumine , kui see tuleneb absoluutsest vajadusest kasutada jõudu hädakaitseks, kus inimeste elule on reaalne oht ning kaitsmisel õigusvastase vägivalla eest; seaduslikul vahistamisel või seaduslikult kinni peetud isiku põgenemise vältimiseks, kui põgenik ei allu antavatele korraldustele ja seab sellega nii ennast kui teisi teadlikult ohtlikusse olukorda või seaduslikel toimingutel rahutuse või mässu mahasurumisel, kuid sel juhul peab olema vägivaldsus saavutanud piiri, mida ei ole muul moel enam võimalik takistada. Igal juhul peab olema elu võtmiseks absoluutne vajadus, vastasel juhul on tegemist põhiseadusevastase olukorraga, millele järgneb kriminaalkorras karistamine.
Vabadusõiguste alla liigitatakse ka kaitse igasuguse väärkohtlemise eest, mis kujutab endas kaitset piinamise , julma või väärikust alandava kohtlemise või karistamise eest, samuti vaba tahte vastastele katsetele allutamise eest. EIÕK kohaselt ei tohi kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada .
Selle õiguse kaitseks viiakse ka kinnipidamisasutustes läbi uuringuid , veendumaks, et sealsetes asutustes käitutaks kinnipeetutega inimväärselt ja antud vabadusõigust ning ka muid põhiõigusi rikkumata. Antud uuringute läbiviimised on eelkõige vajalikud selleks, et järgida ka võrdsuspõhimõtet, et (kõik on seaduse ees võrdsed ehk) seadused kehtivad kõigile riigis viibijaile võrdselt ning kuna kinnipeetaval isikul on pea võimatu tõendada, kui temaga on põhiõigustevastaselt käitutud, tuleb kontrollida antud õiguse võimaldamist (kõigile).
Kõrgendatud tähelepanu vajavad isikud on veel lapsed, füüsilise puudega inimesed, vanurid , kes ei suuda enda eest vajadusel piisavalt hästi seista ning võivad kergemini sattuda väärkohtlemise ohvriks. Seoses sellega lasub riigil kohustus taolisesse tekkinud olukorda sekkuda ja neid isikuid väärkohtlemise eest kaitsta. Riigi kohustus on veel piinamise, ebainimliku või väärikust alandava kohtlemisega seonduvaid asjaolusid igakülgselt ja effektiivselt uurida sõltumata sellest, kas kohtlemise taga olid riigivõimud või eraisikud. Riigi kohustus tekib info teada saamisest alates.
Üheks olulisemaks vabadusõiguseks võib nimetada ka õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, mis ennekõike kaitseb füüsilise ja igasuguse sunni abil vabaduse võtmise eest. Ajaloolisest aspektist vaadeldes on antud õiguse olulisemaks eesmärgiks olnud kaitse meelevaldse vahistamise eest. Igaüks, kes on sattunud ebaseadusliku vabaduse võtmise küüsi, on õigus nõuda õiglast hüvitist, mille suuruse määrab kohus.
Tähelepanu tuleks pöörata vabaduse võtmise ja vabaduse piiramise erisustele. Vabaduse võtmist käsitatakse mitmeid kordi rangemalt, kui vabaduse piiramist, mis tähendab, et vabaduse võtmine toimub vaid loetletud juhtudel, kuid vabaduse piiramine tunduvalt laiematel alustel.
Vabaduse võtmise alla võib arvestada juhtumid, kus isikul on ilma seadusliku aluseta vastu tahtmist vabadus ära võetud. Näiteks isiku paigutamine hooldekodusse vastu tema tahtmist ning kui puuduvad õigustatud alused tema sinna panekuks. Ka vabaduse piiramine võib toimuda õigusvastaselt, on toiming siiski enamasti seotud demokraatlikus ühiskonnas vajalike funktsioonide täitmisega, sinna alla käivad näiteks koolis käimise ja kaitseväeteenistuse kohustus, kus isiku õigustesse sekkutakse väga minimaalselt ning enamasti on isik teadlik olukorra tekkimistest ja ka edasisest toimuvast ning nõustub antud tingimuste ja olukorraga.
Teatud olukordades on ka vabaduse võtmine lubatud, seejuures põhiline, millega tuleb arvestada, et vabaduse võtmise juhud ning kord peavad olema kehtestatud seadusega. Antud toimingud , kus vabaduse võtmine on toimunud seaduses sätestatud korras ja alustel, saab liigitada õiguspärasteks. Kui seaduses õigustus puudub, on toiming õigusvastane.
Põhiseadus lubab vabadust võtta, kui isiku kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, mis on üks peamisi õiguspärase vabaduse võtmise juhtumeid. Antud juhtumil peab olema täidetud kaks tingimust. Esiteks peab olemas olema asjakohane ja kehtiv ning karistusena vangistuse kohaldamise võimalust ettenägev siseriikliku karistusõiguse norm. Teiseks peab olemas olema menetlusõiguslik norm, mis lubab vabaduse võtta.
Õiguspärase vabaduse võtmise aluseid on veel mitmeid. Kui isik jätab täitmata kohtu korralduse, on võimalik temalt seaduspäraselt vabadus võtta; kui isikut on vaja sundida mingiks seadusega sätestatud kohustuse täitmisele. Näiteks isik, kellele on kohtu poolt saadetud kutse, kuid isik ei ilmu kohtusse antud tähtajaks, võib rakendada sundtoomist; kui on õiguslik alus isiku vahistamiseks või vahi all pidamiseks; alaealise kinnipidamine järelvalve sisseseadmiseks; nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks või välismaalase kinnipidamiseks.
Pärast isiku vabaduse võtmist, tekivad tal siiski ka teatud õigused, millest tuleb talle ka õigeaegselt teada anda. Näiteks tuleb kinnipeetule selgitada tema õigusi antud olukorras, õigus informeerida enda lähedasi, õigus teada põhjustest, miks temalt vabadus võeti, õigus mitte üle 48 tunni vahi all viibida, kui ei ole antud kohtu luba isiku kauemaks kinnipidamiseks ning kui kohus on andnud loa, siis on isikul õigus saada teavet enda eelvangistuse pikkuse kohta.
Kuna igaühel on õigus vabadusele, on riigil kohustus vabaduse võtmisega seotud asjaolusid uurida, kui tekib kahtlus vabaduse võtmise või kinnipidamistingimuste ebaseaduslikkuses.
Üheks demokraatliku riigi olulisimaks vabaduseks võib pidada ka sõnavabadust, mille all võib mõista ka väljendusvabadust ning mis on üheks demokraatia vältimatuks eelduseks . Iga inimene võib enda tõekspidamisi, veendumusi, ideid ja arvamusi vabalt välja öelda, neid levitada ja muul moel enda seisukohti teiste kaaskodanikeni viia. Kaitstud on ka selline sisuline info, mis võib paljudele ebamugavust tekitada ning mida ei aktsepteerita, samuti ka subjektiivsed ja poliitilised arvamuseavaldused.
Info levitamise moodustest on kaitstud peale sõna ka kõikvõimalikud muud viisid, nagu pilt, pantomiim, skulptuur . Oluline ei ole infokandja vaid info levitamine. Samamoodi ei ole vahet, kas infot levitatakse trükis, Internetis, televisiooni- või raadiosaates, filmi või kunstiteoses. Lisaks arvamus- ja väljendusvabadusele hõlmab sõnavabadus ka infovabadust ehk isiku õigust saada informatsiooni, mis on avalik.
Sõnavabadust saab ka teatud juhtudel piirata. Nendeks on juhtumid, kus enda ideede ja arvamuste levitamine võib kahjustada teiste isikute õigusi ja vabadusi, tervist, au ja head nime või avalikkuse huve.
Vabadusõiguste alla võib liigitada veel korrespondentsi puutumatuse, mis kujutab endas igaühe vabadust ilma segamiseta teiste isikutega infot vahetada. Riigil ei ole ilma seadusliku aluseta õigus sekkuda isiku sõnumi- või kirjavahetusse, nende sihtkohta jõudmist takistada, samuti on kaitstud e- maili või muud Interneti teel saadetavad kirjad. Õigus kehtib ka kinnipeetavate isikute puhul.
Korrespondentsi saladust võib piirata vaid väga erandlikel juhtudel ning kohtu loal, kas kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Tingimustel, et kuriteokahtluse olemasolu on põhjendatud ning tegu on raske kuriteoga. Pealtkuulamine peab olema seotud mingi konkreetse kahtlusega ning hädavajalik ehk muude vahendite abil ei ole võimalik kuritegu või tõde avastada . Antud toiming peab toimuma ka piiratud ajaperioodi jooksul.
Kinnipeetavate sõnumite saatmise vabadusse võib riik sekkuda samuti üsna erandlikult. Näiteks kui on vaja takistada keelatud ainete toimetamine kinnipidamisasutusse.
Kuna igaühel on õigus korrespondentsi puutumatusele, on riigil kohustus ebaseaduslikud tegevused keelata ning näha ette teatud karistusmeetmed ning kahtluse korral uurima ja välja selgitama olukorra tõsidus ning vajadusel ka karistusmeetmeid rakendama .
Seega on vabadusõiguste aluseks idee, et igal inimesel, vaatamata tema majanduslikust seisusest või haridustasemest, peaks sündimisega kaasnema teiste kodanikega võrdselt teatud hulk õigusi. Iga inimene on väärtus,kelle õigusi ja vabadusi tuleb hinnata ja kaitsta. Vabadusõiguste piiramine, ilma õigustatud seadusliku aluseta, on põhiseadusevastane ning igaühel peab vajadusel olema võimalus ka enda õiguste kaitseks, kui neid on rikutud.