Väärtushinnangud - pere (0)

Inimeste väärtushinnangud erinevad suurel määral ning sõltuvad enamasti kasvatusest. Vanasti õpetasid vanemad lastele, kuidas käituda teatud olukorras, mis on õige, mis on vale. Tähtsaks peeti eelkõige perekonda ning austust vanemate vastu. Kahjuks või õnneks elame kiiresti arenevas ühiskonnas, kus muutuvad ka inimeste väärtushinnangud.
Lugupidamine ja austus vanemate vastu on väärtushinnang, mida ei tohiks kõigutada ei kiiresti arenev ühiskond, raha ega kuulsus. Kui väikestelt lastelt küsida, kelleks nad tahavad tulevikus saada, siis ei kuulda vastusena mitte väärikat arsti- või tuletõrjujaametit, vaid mõtlemata öeldakse Lady Gaga, Rihana või Justin Bieberi nimi. Miks? Sest nad on kuulsad , terve maailm tunneb ja teab, kes need inimesed on, nende varanduse suurusest koostatakse pidevalt edetabeleid ning nad ei pea kunagi millegist puudust tundma.
Raha ei ole domineeriv mitte ainult kuulsate inimeste jaoks, vaid üleüldiselt ei saaks ükski inimene elada ilma, et tema elus ei oleks raha oluline. Raha eest ostame süüa, maksame makse ning see on tihtipeale vahendiks kompenseerimaks perekondlikke suhteid. Näiteks lõpetab laps kohe nutmise, kui talle ostetakse poes meelepärane mänguasi. Seega võib laps hakata juba teadlikult iga kord poes jalgu trampima ja karjuma , kuna ta teab, et vanemad ostavad talle siis täpselt sellise mänguasja või maiustuse, mida laps parasjagu soovib. Vanemad ise koolitavad lapsed maast madalast selliseks , et nad oskaksid nõuda, nõuda neilt suuremaid väljaminekuid enda tujude rahuldamiseks, mis tähendab vanemate jaoks pikemaid töötunde. Lapsele on see ju boonus, tal on rohkem vabadust ning samuti ostavad vanemad talle kõike, mida hing ihaldab.
Mida rohkem vanemad lasevad lapsel nõuda, seda rohkem peavad nad ise selle nimel rabama . Kuna nad on pidevalt tööl, siis on lapsel suur vabadus. Ta võib minna õue siis kui tahab, tulla millal tahab, kuna vanemad ju teda pidevalt kontrollida ei jõua. Minu jaoks on selline asi võõras. Väiksena teadsin täpselt, mis kell pidin olema toas, ning kui õigeks kellaajaks koju ei ilmunud, siis järgnes sellele karistus . Mitte lihtsalt sõnadega noomimine , vaid sellele lisaks ka koduarest, mida ma kunagi saada ei soovinud. Minu jaoks oli ema ja isa karm käsk seaduseks, teadsin täpselt, mis siis saab, kui vanemate sõna ei kuula.
Vanemad olid mulle juba varakult õpetanud end austama- nende sõna maksis. Kahjuks näeb mõni laps või noor enda vanemates ainult pangaautomaati. Sellises suhtumises on eelkõige süüdi vanemad, kes on lasknud asjal nii kaugele areneda, neil pole olnud piisavalt aega, et õpetada lapsele elu põhiväärtusi. Lapse jaoks pole mitte miski olulisem, kui olla koos enda vanematega, vanem on see, kes õpetab, kes keelab ning kes piirid paika paneb.
Inimeste väärtushinnangud muutuvad põlvkonniti. Viimastel kümnenditel on oluliselt vähenenud perekonna tähtsus. Selle asemel väärtustavad noored rohkem kuulsust , raha ja vabadust, mille nimel ollakse kõigeks valmis. Iga inimese eesmärk peaks olema leida üles elu õiged põhiväärtused ning elada nende järgi.