Inimeste väärtushinnangud (0)

Sissejuhatus:
Inimeste väärtushinnangud erinevad suurel määral ning sõltuvad enamasti kasvatusest . Vanasti õpetasid vanemad lastele, kuidas käituda teatud olukorras, mis on õige, mis on vale. Tähtsaks peeti eelkõige perekonda ning austust vanemate vastu. Kahjuks või õnneks me elame kiiresti arenevas ühiskonnas, kus muutuvad ka inimeste väärtushinnangud.
Kui varasemalt oli riigi poolt väga palju paika pandud – lõpetad põhikooli ja lähed tööle, lõpetad keskkooli ja lähed tööle või lõpetad ülikooli ja sind suunatakse tööle. Anti töö-ja elukoht ning palju oligi juba sinu eest otsustatud. Välismaailmast hoiti inimesi eemal. Kui keegi külast käis näiteks Ameerikas, siis sellest näidati lausa kultuurimajas slaide ja räägiti lugusid, mis tundusid kaaslastele uskumatu muinasjutuna. Kas me aga ise ei ole muinaslugusid lugedes unistanud olla printsess või julge rüütel? Inimene ei saa oma loomu vastu, seega on vaja püüelda pidevalt paremuse suunas. Peale taasiseseisvumist läksid üha rohkem piirid lahti, välismaailma „imbus“ meile igast väikesemast praost , mis tundus särava vabadusena, kõikvõimsa ja absoluutselt ainuõigena. Kõik uus tundus huvitav, parem, luksuslikum, väärtuslikum elu kuni me siiani oleme elanud. Vanemad inimesed ei ole enam niivõrd paindlikud. Kuid noored, kes laulva revolutsiooni ajal tegid sündimises rekordi, olid just nüüd sellises eas, kus täiskasvanuks saamisel oli võimalus minna laia maailma, kõik mida telekas vaid nähtud ja unistatud, oli nüüd kõik võimalik. Ainult ole mees, astu julgelt vastu läänelikku igapäevaellu. Erasektoris ärimaailma kiire areng andis peagi ka vastulööke: ebakindlus tuleviku eest, võimalikud võlakoormad, kohustused mida varasemalt ei vaevanud, olid nüüd iga inimese enda õlgadel. Riigipoolne kindlus töö-ja elukoha poolt oli kadunud. Seega tuli veel rohkem pingutada, olla teistest parem, olla „naabrist“ ees. Põlvkond, kes end võimalikult kiirelt kõigest vanast lahti rebis ja uue ning läänelikumad kombed kui ka elustiili omaks võtsid, jõudis teadmisele, et elus püsimiseks ning eurooplaseks saamise nimel peab ainult rohkem pingutama, siis tagab meid edu, see toob kaasa majandusliku kindlustatuse. Aega kahjuks koos iseseisvumise ja suure vabadusega keegi juurde meile ei anna. Ükskõik mida sa teed, kus sa seda teed, kes sa oled… meil kõigil on 24h ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Isegi neil, kes veel Aafrika metsades palja tagumikuga jooksevad ja kirvest leiutavad, kui ka neil, kes igapäevaselt pintsaku ja lipsuga turvameeste saatel tähtsaid otsuseid sõidavad tegema. Kui me peame aga aina rohkem pingutama töö juures, siis on väga tõenäoline, et sellega kaasnev stress ja läbipõlemine mõjutab oluliselt isiklikku elu. Üha kasvav konkurents nii ärimaastikul kui ka tööturul lisas tohutult juurde pingeid, pannes inimesi aina rohkem ja rohkem end tööle pühendama. Lisaks uuenev tehnoloogia, paremini kättesaadavamad materiaalsed heaolud – kõike seda tahtis uus põlvkond omada, olla esimeste seas, kellel on moodsamad sidevahendid, autod, majad. Materiaalsus ning selle ülehindamine levis eestlaste seas nagu katk, millest puutumatuks jäid vaid teisiti mõtlejad ning materiaalsusele immuunsed mõned loomeinimesed ning muutuva elu kirevusest väsinud vanem generatsioon.
Kahjuks me ei ole superkangelased, mis veel tänaseks on saavutamata, isegi surma edasi lükkamine on tõenäolisem. Seega ei suuda üldiselt inimene olla edukas igal alal. Kodu, perekond, lastega suhtlemine , kõik see kannatab materiaalse heaolu saavutamise tagajärjel. Emadel ja isadel ei ole enam nii palju aega veeta perega nädalalõppe, pühasid, paljud vanemad käivad tööl välismaal ja näevad oma lapsi harvem kui perearsti . Mingi hetkeni see ei olnud ehk nii tuntav ühiskonnas, et pereväärtused hakkavad kaduma või et liigne vabadus võiks meile kuidagi vastupidiselt mõjuda. Mis saab aga puuriloomaga, keda korraga välja lastakse? Ta läheb ju täiesti pööraseks, endale isegi viga teha. Materiaalse katku ja vabaduse liigse hindamise põlvkond aga pidas oma järglasi nii intelligentseteks, et hakkas ka neile ühe rohkem vabadust ja õigusi andma. Ühelt poolt on see arusaadav – kui sa ikka enamuse ajast tööl oled ja järjekordse kalli kingituse näol näed oma tütre või poja silmis tohutut tarka nägu, sest ta oskab hinnata kingitust, ei pruugi sa märgata, et liigne õigus ja vabadus on sellele silmapaarile veel liiast. Mida me aga nüüd kõikvõimalikest saadetest, uudistest, naabrinaistelt, ajakirjadest, eneseabi õpikutest ja netifoorumitest loeme ja näeme? Õpilastel on koolis õpiraskused, nad on kasvatamatud, tarbivad liiga vara mõnuaineid, joomine ja suitsetamine on üha noorematel probleemiks, vanematel ei ole aega lastega tegeleda, vanemad ei saagi oma lastega hakkama, sest neil on endal suhted sassis ja raha teenimise mure matab võime keskenduda kooliga seotud probleemidele. Koolidesse tekkis vajadus võtta tööle sotsiaalpedagoogid ja psühholoogid, kes tegelevad küll näiliselt koolis toimuvate probleemidega, kuid mida on noored ju kaasa toonud kodust.
Kahju on sellest, et kuigi majanduslangus ja tõus, erinevad muutused ärisektoris, võivad muutuda väga tempokalt, siis väärtused on pikaajalised ning nii nende muutused ühes ja teises suunas võtavad palju rohkem aega. Võiksin isegi väita, et perekonna suhted ja väärtused on saavutanud nüüdseks oma „ masu “. Siingi võiks uue sõna lausa sellele anda- pesu? Tutvumissaidid on „ääreni täis“ üksikuid inimesi, kes otsivad kaaslast; telekanalid lõikavad endale kasumit mahajäetud isadest ja emadest, keda televaatajate rõõmuks paari üritatakse panna; kärgpered (minu, sinu ja meie lapsed) on tavapärasemaks muutunud, kui ühe perekonnanime kandvad ema, isa ja nende kõik seaduslikud järglased; homoseksuaalid nõuavad endale võrdseid võimalusi heterotega…. Kas meie lapsed või lapselapsed , kes ahvivaimustust ei näe igas uues appis ning tehnoloogiaimes, hakkavad mõtlema „roheliselt“ perekonnaväärtuste üle ning võitlema tulevikus selle nimel, et saavutada harmoonia perekonnas ja kodus?
Kokkuvõte:
Inimeste väärtushinnangud muutuvad põlvkonniti. Viimastel kümnenditel on oluliselt vähenenud perekonna tähtsus. Selle asemel väärtustavad noored rohkem kuulsust , raha ja vabadust, mille nimel ollakse kõigeks valmis. Iga inimese eesmärk peaks olema leida üles elu õiged põhiväärtused ning elada nende järgi.