Põhikooli lõpetaja peaks oskama hinnata aktiivset liikumist tervise ja elu tähtsa osana. Valdama põhiteadmisi ja oskuseid iseseisvaks treenimiseks. Jälgima oma kehalise vormisoleku taset ja hoidma seda kontrolli all. Tundma rõõmu enda treenimisest ja olema valmis seda iseseisvalt tegema. Rõhku on pandud meeskonnatööle ja austusele kaaslaste vastu. Koolis kogetud liikumisrõõm peaks tekitama lastes huvi spordi- ja tantsusündmuste vastu ning innustama neid nendest osa võtma. Kool peaks tekitama huvi õppida uusi ja sobivaid liikumisviise. Õpilasel peaks olema soov olla terve ja rühikas. Tundma erinevate liikumisviiside tehnikaid. (PRÕK) 1.2 Õppetegevus Praegu on igal klassil ette nähtud kaks kehalise kasvatuse tundi ühes nädalas. Tund kestab 45 minutit. Meie arvates on 45 minutit ühe kehalise kasvatuse tunni jaoks liiga vähe. Õpilased ei saa ennast selle aja sees korralikult välja elatud. Tunni alguses joostakse ja tehakse erinevaid soojendusharjutusi
Kooli stress Kool tekitab ühele koolieas olevale lapsele loomulikult kõige rohkem stressi, nii nagu töötavale inimesele tekitab seda töö. See kõik on seotud ühiskonna mõju ja inimese enda mõttemaailmaga ja sellega, kas inimene laseb sellel stressil tekkida. Raske on mitte alla anda, kui kõik läheb halvasti ja kui koolis on suur koormus. Tekib tunne, et keegi ei mõista sind ja õpetajad peavad ju läbima ainekava sellisena nagu see
Põhjuseid on väga palju, kuid osad neist on kindlasti : hormoonid teatud vanuses, kodused probleemid, tähelepanuvajadus ja ennast kehtestama panemise soov. On olemas nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Enamus inimesi on neist mõlemaga kokku puutunud, kas kõrvalt vaadates või ise ohver olles. Koolivägivalda salatakse ka tihti maha. On juhtumeid kus kiusajaks võib osutuda õpetaja. Ühes Eesti koolis lõi õpetaja õpilase peaga vastu seina ja siis tiris karvupidi teise klassi. Kool ei teinud õpetajale midagi, kuigi see oli õpetaja poolt korduv rikkumine. Kui õpetaja ei suuda ilma vägivallata õpetada, siis tuleks ta vallandada, sest sellised olukorrad süvendavad rängalt seda probleemi. Õpetaja kohuseks on koolis vägivalda ära hoida, aidata kaasa lapse normaalsele arengule, julgustada last, olla valvas, sest õpilane peab väga palju aega oma ajast, veetma koolis. Kool ei tohi muutuda õpilasele ebameeldivaks kohustuseks. Kui õpilane hakkab
Sirje Koitmets ütles, et puuduvad ka kasutajagrupid lastevanemate jaoks. 8. klassi õpilane Anett ütles: "Kui aus olla, siis mulle ei meeldi see e-kool ja need värvid ei sobi ka omavahel kokku, need sinine ja roheline." 7. klassi õpilane Kevin ütles, et tema arust on uus e-kool nõme ja eelmine oli parem. Õppelajuhataja Tiina Bogens rääkis, et e-kooli ei muutnud meie kool, vaid üleriigiline e-kooli keskus, mis tegeleb selliste asjadega. Uurisime, kas ta teab, miks osadel õpilastel on e-kool inglisekeelne. Bogens ütles, et keskkonda on õpilastel ise võimalik eestikeelseks muuta oma e- koolis profiilide alt. Õppelajuhataja on e-kooli välimusega suhteliselt rahul, kuid sisekorraldus annab soovida. Koolitants vallutab kontserdimaja 27
õppekava järgi, kuid tulemused on ikkagi nõrgad. Oleme kasutanud ka õppenõustamiskeskusest spetsialistide abi. Keeruliseks teebki selle olukorra just see, et koostöö lapsevanematega üldse ei suju. Nii ema kui ka lapse isa hoiavad eemale, tõrjuvad klassijuhataja püüdlusi kokkulepetele jõudmiseks, ei tule kokkulepitud kohtumistele. Õpilane jättis tulemata ka kokkulepitud järelaitamistundidesse. Kool pöördus abi saamiseks juba valla sotsiaaltöötaja poole, kes püüaks ise perega kontakteeruda. Pidasime vajalikuks õpilasele nõustamiskomisjoni suunamist, sest ka spetsialistidelt saime arvamusi, et õpilasele võiks sobida lihtsustatud õppekava või vähemalt eriarsti soovitus viia kogu õpe üle individuaalsele õppekavale. Vajalik dokumentatsioon sai kooli poolt kokku pandud, kuid lapsevanem jäi seisukohale, et tema lapsele pole seda vaja
oma loominguga suure panuse ühiskonna arengule. Olen kindel, et ka praegu kasvab kodudes pisikesi geeniusi, kes suureks saades muudavad meie aru saamist maailmast, kuid selleks et see kõik nii läheks, tuleb neid nende kasvamise teel toetada ja suunata, sest muidu võivad nende anded kaotsi minna. Siin kohal ongi suur roll (eri)pedagoogidel, kes lapsega pea 25% tema elust kokku puutuvad, seda enam et praeguseks suunaks on pigem see et kool kasvatab/õpetab last, vanemad naudivad tulemusi või siis vastupidi, süüdistavad kõiges kooli ning õpetajaid. Kõige suuremaks väljakutseks pean motivatsiooni leidmist ja säilitamist, seda eelkõige andekatel lastel kuid samuti (eri)pedagoogidel endil, kuna andekad lapsed nõuavad oma kõrge motivatsiooni ning saavutuste nimel töötamiseks päris palju teiste inimeste innustamist ja tagant kannustamist, siis on õpetaja esimeseks ülesandeks olla just innustav. Selleks peab
SISSEJUHATUS Selleks, et ilus, tark ja osav olla, peab palju tööd tegema. Esmalt iseendaga ning siis alles tegema tööd, mida armastad. Sest kuidas Sa muidu tead, mida Sa armastad kui seda pole endale enne selgeks teinud? Iseenda proovile panekuks käime me koolis: see on esimene koht, kus me õpime end tundma: kui palju me suudame koos teistega töötada, kuidas me talume pingelisi, piinlike või stressirohkeid olukordi ja palju muud. Kool on õpilase põhitöökoht, olgu ta siis juba täiskasvanu või mitte. Kool on koht, kus inimene õpib esmalt tundma iseend ja siis alles tööd, mida ta tegema hakkab. Oma töös uurime Tartu KHK õpilasi nende suhtumist kooli, õppetöösse ja pahedesse. Selleks viisime läbi küsitluse ning oma töösse tõime saadud andmed sektordiagrammidena. 3
ettepaneku seda üldse kirjutada. Uurimustöö kirjutamise käigus õnnestus autoril vanaema kuuris sobrada ja leida tema poja Aare Lepa koolielust pilte. 4 2. Minu vanaema mälestused koolielust Minu vanaema koolitee algas 1936. aastal ja lõppes 1942. aastal. Ta käis koolis Venemaal. Kooli nimi on Majakova ning asus samanimelisest külast umbes viie kilomeetri kaugusel. Kool oli puumaja, mis peale sõda täielikult hävis. Maja oli kahekordne, Sinna mahtus seitse klassi ja kooli nimetati algkooliks. Teised kooliastmed puudusid. Kuna kahjuks vanaema kohta palju lisamaterjali säilinud pole, lisasin ma uurimustöösse kaks pilti. Üks oli tehtud siis, kui mu vanaema oli umbes 25 aastane. Teine pilt oli tehtud minu vanaema 75. aasta juubelil. Minu vanaemal oli ainult neli klassi kooliharidust, sest algas II maailmasõda. Ta tuli Eestisse elama, kui ta oli 14
Kõik kommentaarid