Unenäod (0)

Unenäod on kui tee mingisse kummalisse maailma, kus toimuv tundub sageli tõesem kui elu ise. Mõnikord on hea kergendusega ärgata, teades, et see kõik oli vaid uni, teinekord tahaks aga, et see unenägu iial ei lõppeks.
Kuid mis on õieti unenägu? Unenäod on meie omad kujutlused ja nendega seotud teised psüühilised protsessid. Sellepärast on unenägude seletamiseks vajalik kõigepealt meie oma hingeelu , tema iseärasuste ja seaduste tundmine , mis on saadud teiste hingeliste nähtuste uurimise põhjal.
Meie unenäod ununevad äärmiselt ruttu. Sellepärast on vaja peale ärkamist unenägu kõikide tema üksikasjadega endale võimalikult täielikult meelde tuletada ja siis täpselt üles kirjutada. Säärase subjektiivse meetodi kõrval on tarvitatud unenägude uurimisel ka "objektiivset" meetodit. On vaadeldud magajat, eriti tema miimikat, häälitsemist, muutusi hingamises jne. Unenägude uurimisel on tarvitatud ka eksperimentaalset meetodit: mõjutud mingil viisil magajale ja püütud seejuures kindlaks teha, kuidas see on mõjunud tema unenägudesse. Iseäranis laialt on eksperimentaalset meetodit unenägude uurimisel tarvitanud norra psühholoog Mourly-Vold.
Unenägudes esinevad kujutlused mitme meele alalt, kõige sagedamini nägemise ja kuulmise , palju harvemini kompimise ja liigutusaistingute ja väga harva maitsmise ja haistmise alalt. Unenäokujutlusega liituvad sageli ka igasugused mõtted, tundmused ja soovid. Unenäokujutlused on sageli äärmiselt elavad, sama elavad kui meie tajud. Kuid mõnikord on selge ainult osa kogu unenäostseenist, kuna kõik muu jääb enam või vähem tagaplaanile. Tihti on ka terve unenägu segane ning vähe elav ja üksikuil juhtudel puuduvad üldse kujutlused mõnedest unenäo objektidest : meie ainult "teame", et need on meie läheduses, kuid ei "näe" neid.
Unenägudega käivad kaasas vahel ka mitmesugused liigutused. Osad inimesed räägivad unes , teised liigutavad unes üksikuid kehaosi ja on olemas ka inimesi, kes magades tõusevad üles, panevad ennast riidesse, kõnnivad ringi, teevad midagi jne. Neid inimesi nimetatakse "kuutõbisteks". Nimetus "kuutõbine" on tekkinud rahva arvamusest, et selle nähtuse põhjuseks on kuu, mis on paistnud magajale. Räägitakse, et "kuutõbised" on oma liigutustes äärmiselt osavad. "Kuutõbise" tegevus on nähtavasti ühenduses tema unenäo sisuga. Kui "kuutõbine" ärkab ei tea ta mõnikord midagi oma unenäost jutustada, samuti sellest, et ta ringi jalutanud on.
Vaadates nüüd üksikuid unenägusid tervikuna, paistab nende juures tihti silma kõigepealt üks joon s.o. nende katkendlikkus , loogiliste sidemete puudumine üksikute elementida vahel, ootamatud hüpped ühelt asjalt teisele jne. Unenägude katkendlikkuse puhul räägitakse tihti sellest, et meil puudub unes kriitika, puudub mõte mingist kindlast ülesandest, mida tarvis lahendada, mingisugune meid huvitav teema jne., mis võiks ühtlustada meie mõtete ja kujutluste voolu ja anda sellele kindla suuna. Kriitika ehk seisukohavõtmise puudumisega üksikute unenäo elementide suhtes seletatakse ka unenägudes sagedasti esinevaid absurdsusi ja puudulikku kontrolli meie sõnade ja tegude üle.
Rahva seas on tuntud ka selline nähtus nagu "luupainaja". Unenägu suurest loomast jne., kes on magaja rinnal, on harilikult tingitud takistustest hingamisprotsessis. Und luupainajast näevad harilikult ainult need, kes temasse usuvad. Teiste juures võtab unenägu samades tingimustes mingi teise sisu.
Unenäod on iseenesest väga huvitav nähtus. Mõned inimesed väidavad, et ei näe kunagi unenägusid või näevad väga harva. Teine osa inimestest näeb aga und iga päev ja vahel lausa mitu erinevat ühe öö jooksul. Unenäod võivad olla nagu seeriafilm või kordub üks ja seesama ööst öösse. Millest unenäod siis ikkagi tekivad, kaua kestavad, mismoodi mõjuvad need inimese psüühikale, on neid ikkagi võimalik kuidagimoodi tõlgendada või mitte – need on küsimused, mis on iga inimese ajus. Unenäod kui nähtus on teadlaste poolt suhteliselt vähe uuritud – sellest ka igasugused spekulatsioonid sellel teemal. Vaatamata sellele on uni ja unenäod lahutamatu osa meie igapäevaelust.