Une põhieesmärke ja selle tähtsus (0)

Une põhieesmärke ja selle tähtsus
Sissejuhatus
„Ühenduses perioodilise päeva-öö vaheldumisega on eriline perioodiline nähtus inimeste ja loomade elus, mida nimetatakse uneks. Inimese uni kestab keskmiselt 8 tundi ööpäevas. Vanematel inimestel kestab vähem, lastel rohkem. Keskmine inimene on 70-ndaks eluaastaks näinud umbes 150000 unenägu.” ( Matt , 22.09.10)
Uni on meie eludes väga tähtsal kohal. Läbi une uuneb meie kehaline ja vaimne jõud. See on värskendava toimega ja annab meile jõudu, et taas energiaga tööle hakata. On teada, et inimene kannatab toidu puudust kauem, kui unepuudust. Ka katsed koertega näitavad, et võrdlemisi lühikese aja jooksul surid loomad unepuudusesse. Hiinas kasutati seda teadmist eriti raske surmanuhtluse viisina. See tähendab, et inimesel ei lastud magada . Tema und takistati igal võimalikul viisil niikaua , kuni inimene lihtsalt suri. Minu eesmärk selles uurimustöös, on teada saada, kui palju peavad inimesed magama, et tunda end puhanuna ja värskena ning mida tähendab uni inimese jaoks? Esimene mõte vastates sellele küsimusele seostub rahuliku unega, mis kestab keskmiselt 7-8 tundi ja toimub ilma segavate faktoriteta.
Nii nagu nädalas on erinevad päevad, on ka unel erinevad staadiumid. Kokku 5 astet.

• 1. aste – Kerge uni, kestusega kuni 2 minutit. Kaovad ärkveloleku ajal kogetud alfalained.
  
• 2. aste - Uinumine, kestusega umbes 20 minutit. Südame töö ja hingamine aeglustuvad. Silmalaud on suletud, silmad võivad aeglaselt liikuda .
  
• 3. aste - Üleminek deltaune staadiumisse. Selles astmes tekivad aeglased suure amplituudiga deltalained.
  
• 4. aste - Sügav uni ehk deltauni. Silmamunad püsivad paigal. Sel ajal on magajat kõige raskem üles ajada. Sel ajal on võimalik ka unes käimine ja rääkimine.
  
• 5. aste - Kiire ehk paradoksaalne uni. Unenägude nägemise staadium. Seda nimetatakse ka REM-uneks kuna sel ajal liiguvad silmamunad kiiresti (REM - Rapid Eye Movement ehk kiire silmaliikumine).
  

Tavaliseimad une korratused on unetus või raskused magama jäämisega. Umbes 20 % inimestest kannatavad elu jooksul mõnda aega unetuse all. Lühikesed episoodid unetusest on tavaliselt põhjustatud muredest ja stressist ja unetus tihit süveneb, kui inimene sellega tegeleb.
Paljud inimesed muutuvad rahtuks peale mitmeid magamata või halvasti magatud öid.
Und on vaja selleks, et inimese keha saaks korralikult funktsioneerida, kuid üllatavalt suur osa sellest faktist on tõestamata. Inimesel on vaja seda rahulikku aega, mil keha saab end uuesti „laadida“. Enamus inimesi magab ööpäevas 7 kuni 8 tundi, aga see on iga inimese puhul varieeruv . Mõnele piisab ka kolmest tunnist ööpäevas. Une vajadus ja uneaja pikkus muutuvad eluaja jooksul. Mida vanem inimene, seda vähem und ta vajab.
„Unesse puutuvatest küsimustest on psühholoogia seisukohalt tähtsaim küsimus une "sügavusest"“. Otseselt "mõõta" une sügavust me ei saa, kuid on võimalik saada une sügavuse kohta enam-vähem täpseid kaudseid andmeid.“ (Matt, 22.09.10)
Une sügavust puudutavaid katseid viidi läbi juba 100 aastat tagasi. Mõned uurijad on leidnud, et kui peale ülesärkamist uuesti magama jääda, siis järgneb sellele taas unesügavuse maksimum, kuigi see on väiksem ja kestvuselt lühem. Üks uurija on öelnud, et me magama üldse liiga palju. Liigselt andume pealiskaudsele unele, mis ei too meile mingisugust kasu.
Samas ei saa öelda, et see, kas teatav ärritus, näiteks kära, meid äratab või mitte, ei olene alati une sügavusest või ärrituse tugevusest. On olemas ka teisi põhjuseid. Näiteks ema, kes magab oma väikse lapse kõrval, ei ärka kära peale, kuid iga kord kui laps häält teeb, ärkab ta kohe üles. Sellest järeldub, et peale ärrituse tugevuse on tähtis ka ärrituse tähendus.
Säärased nähtused, kus magaja ärkab üles seetõttu, et ärritusel on eriline tähendus, tekitab küsimuse. Mis toimub une ajal meie teadvuse ja hingeeluga? Näiteks tihti, kui meil on vaja ärgata tavalisest varem, ärkame me õigel ajal ilma igasuguse äratuseta. Esimesena uuris sellist nähtust endine Tartu Ülikooli psühhiaatriprofessor Tschisch, kes magama minnes otsustas kindlal ajal üles ärgata ning ärgates pani ta aja kirja. Katsed kestsid üle kolme aasta ja nende arv ulatus üle saja. Ta leidis, et keskmine viga tema ärkamisajas oli 13 minutit ja katseööde uni ei erinenud harilikust unest mitte millegi poolest. Sarnasete tulemusteni jõudis ka uurija Vaschide’i.
Selliste tulemuste puhul, kus inimene ärkab kas sellepärast, et ärritaja omab tema jaoks mingit kindlat tähendust, või ärkab ta tavalisest varem, paistab nagu, et ei magaks une ajal mitte terve meie keha, vaid ainult osa sellest. Teine pool on ärkvel ja hoiab sidet välismaailmaga. Kuid ärgates ei mäleta me sellest midagi. See mida me oma une ajast mäletame, on meie unenäod.
Hakkan oma uurimustööd käsitlema kuues peatükis, milles räägin täpsemalt une astetest ning ühes peatükis korraldan katse Tartu Raatuse Gümnaasiumi 10.klassi õpilastega. Selles katses uurin ma mitu tundi õpilased keskmiselt iga päev magavad ja kuidas neile magada meeldib ning millised on tegurid, mis neid une ajal häirivad. Sellega kooskõlas koostan ma graafiku ning selgitan välja, kui palju 10. klassi õpilased keskmiselt magavad.
Kasutatud kirjandus:

Matt, A. Uni ja unenäod. Külastatud 22.09.10, aadressil: http://www.hot.ee/allen/dreams.ht m

Uni. Külastatud 22.09.10, aadressil : http://et.wikipedia.org/wiki/Un i