3.3.1.1. Tajude arendamine 3.3.1.2. Mälu. 3.3.1.3. Mõtlemine. 3.3.1.4. Motoorika. 3.3.2. Põhitaotlus on kujundada baasoskuste harjumuslik sooritamine 3.3.4. Kõne. 3.3.5. Õppetöös rakendatakse valdavalt üldõpetuslikku tööviisi, 3.3.7. Elementaarse lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuse kujundamine. 3.3.9. Oluline on õpetada õpilast tuttavas situatsioonis jõukohaste ülesannetega võimalikult iseseisvalt toime tulema 3.5. Õppe ja kasvatuse rõhuasetused III arengutasemel 3.5.1. Tunnetustegevuses kasvab märgatavalt mälu roll ja kujuneb osaliselt kaemuslik-kujundiline mõtlemine 3.5.1.1. Tajude arendamine. Aja ja ruumi analüütiline tajumine samal ajal eri meeltega 3.5.1.2. Mälu. Tuttavate objektide graafiliste kujutiste valikuline äratundmine ja meenutamine ülesandest lähtuvalt. 3.5.1.3. Mõtlemine. Kaemuslik-praktilisele mõtlemisele lisandub osaliselt kaemuslik-kujundiline mõtlemine, 3.5.1.4. Motoorika. 3.5.2
Selle vahendiks on keel, viisiks kõne seda teenindab(juhib/reguleerib) psühhofüsioloogiline mehhanism- kõne funktsionaalsüsteem. ¤ Mõiste ja põhikategooriad: Kõne on keelekasutus suhtluseks ja tunnetustegevuseks, ilmneb tavaliselt mingi teise tunnetustegevuse koosseisu lülitatuna. Suulise kõne areng on aluseks sisekõne tekkele, sisekõne on oluline kirjualiku kõne(lugemine, kirjutamine) arengus. Keel on vahend, mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses ja kõnevõime on ainult inimesele omane psüühika omadus, selle talituslik alus on psühhofüsioloogiline süsteem, mis korraldab keelevahendite kasutamist. ¤ Kõnevõime kujunemise eeldused, Bioloogiliste eelduste sotsiaalne realiseerimine(bioloogiliselt ei ole inimese kõnevõime päritav, küll on aga inimesel bioloogilised eeldused kõnelema õppida). Need eeldused on järgmised: normaalselt arenenud kesknärvisüsteem, kahjustamata meeleorganid ja perifeersed kõneorganid
tähelepanuhäire. 1.Hüperaktiivsus. Mis see on? Hüperaktiivsus on üldlevinud nimetus, millega tähistatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH). Aktiivsus- ja tähelepanuhäire tähendab eelkõige iseärasusi e. häireid aktiivsuses ja tähelepanuvõimes. (Susi 2003: 11). Hüperaktiivsus väljendub juba lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Selle põhitunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna üle ühelt tegevuselt teisele ühtegi neist lõpetamata, desoraniseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on üldnimetus sündroomile, mille avaldumisvormid erinevad lapseti. (Nõmme 2005 :6). 2. Hüperaktiivsuse põhjused ATH on neurobioloogiline arenguhäire, mis kujuneb geneetiliste, bioloogiliste ja keskkonna tegurite koostoime tulemusena. ATH Âga laste vanematel on sama häire
samale arengutasemele enamasti murdeeas. Sageli on ATH- lapsed intellektuaalselt väga võimekad ja andekad ning neid huvitavates tegevusvaldkondades erakordselt loovad. (Rääk, 2002) 5 1.1 Tekkepõhjused Hüperkineetilised häired tekivad alati lapse varasel arenguperioodil (tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul). Nende põhilisteks tunnusteks on küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses; püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neid lõpetamata; desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus. Need probleemid püsivad tavaliselt kogu kooliaja ja isegi täiskasvanueas, kuigi paljude indiviididel täheldatakse aja jooksul tähelepanu ja motoorse aktiivsuse olulist paranemist. (RHK- 10, 1995:225) ATH põhjused on tingitud virgatsainete (noradreliin, serotoniin, dopamiin) puudulikkusest
KEEL JA KÕNE 1. Mis on keel ja mis on kõne? Keel on elav ja arenev nähtus, mille inimpõlv edastab teisele, vahend, mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses(K.Karlep). Mati Hint määratleb keelt kui kui keelevõimet ja keeleoskust- keel on selle võime igakordne kasutamine. Kõne on keele kui vahendi kasutamine, mõtte kujundamine ja sõnastamine keele abil. 2 põhifunktsiooni- suhtlemine ja üldistamine. 2. Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava §18 valdkond. Eesmärk: 1) tuleb toime igapäevases suhtlemises; 2) kasutab kõnes õiget hääldust; sobivaid grammatilisi vorme ja mitmekesist lauseehitust;
suhtlemist: *mängulist, näilist, kujuteldavat. *metakommunikatsiooni e. realistlik. 8. Mäng ja tunnetusfäär. Mängus kujutab laps iseseisvalt ja loovalt ümbritsevat maailma, täiskasvanute elu ja nendevahelisi suhteid. Selleks, et mängda, vajab laps muljeid, teadmisi ja emotsioone, mis ergutaksid teda mängima. Lapsel on 2-te tüüpi ümbritsevast maailmast: *selged, täpsed, konkreetsed teadmised esemetest ja protsessidest. *üldised ja ebatäpsed. Lapse tunnetustegevuses on pidev liikumine ühelt teadmiste tüübilt teisele. Tunnetusfääri all mõistame ka laste mänguviisides funktsioneerivaid teadmisi. Segatüüpi teadmised  tutvustada üldist, siis tutvustada täpssemalt ja lõpuks kinnistada. Need on kõige edukamad teadmised. Koosmängus tekivad probleemid, mida lapsed lahendvad olemasolevate teadmiste ja mitmetest allikatest saadud teadmiste alusel. 9.Mäng ja loovus. Mängul ja loovusel on mitmeid ühiseid jooni. Mäng sisaldab
põhitunnuseks. Hüperkineetilised häired tekivad alati lapseeas, tavaliselt esimese viie eluaasta jooksul, püsivad enamasti kogu kooliea ja vahel isegi täiskasvanueas. Kõige sagedamini diagnoositakse seda 8.  10. eluaastal, siis kui koolis tekivad õppimise ja käitumisega seotud probleemid. Seda esineb poistel 5-10 korda sagedamini kui tüdrukutel, kõige olulisemateks tunnusteks on üliaktiivsus ja puudulik tähelepanuvõime, mis avalduvad: 1) küllaldase püsivuse puudumine tunnetustegevuses, püüd minna ühelt tegevuselt teisele, ühtegi neist lõpetamata (avaldub läbematuses ülesannete täitmisel ja tegevuse lõpetamatuse, laps läheb korduvalt üle ühelt tegevuselt teisele, kaotades eelmise vastu huvi); 2) desorganiseeritud ja halvasti juhitud tegevus, ülemäärane aktiivsus (liigne ringijooksmine, hüplemine, toolilt püstitõusmine jne., olukordades, kus oleks vaja rahulikult istuda; ülemäärane jutukus ja käratsemine või pideva nihelemine ja väänlemine.
Õpiraskused  määratlus ja alajaotused (üldised ja spetsiifilised). Õpiraskuste väljendumine eri vanuses lastel. Psüühika (eelkõige tunnetustegevuse) erisused ÕR lastel. Õpiraskuste eristamine teistest arengu probleemidest. Andekus  määratlus ja erinevad käsitlused. Intellektuaalsete võimete erisused, loovus, motivatsioon. Andekusele viitavad tunnused lapseeas. Andekus kui erivajadus. Kognitiivse arengu hälvetega lapsed - lapsed, kellel on probleemid tunnetustegevuses. Intelligentsus On üldine vaimne võimekus. Haarab võimet arutleda, planeerida, lahendada probleeme, mõelda abstraktselt, mõista keerulisi ideid, õppida kogemustest. Oluline on ka nende võimete kiirus. Neid võimeid peaks sama eraldi mõõta ja need on taandatavad aju tegevusele (tunnetusprotsessid). Eristada saab üldvõimeid (g-faktor) ja erivõimeid (sõnalised, loogilised, matemaatilised, ruumilised jt). Ühesuguse üldvõimekusega inimestel on erinev erivõimekus.
Laps ei suuda keskenduda ümbritsevale keskkonnale, on häiritav kõrvalistest signaalidest. Väljendub sageli rahutuses või passiivsusest. Lapse tähelepanu ei jää millegi peale pidama, eksleb ringi. Passiivsus – laps jääb unistama. Fookust ei ole. Sageli ÜÕR lapsed on üsna rahutud või passiivsed. Selle taga võib olla siis tahtmatu tähelepanu nõrkus, ei leia fookust. Tahtliku tähelepanu nõrkus. Tahtlik tähelepanu on kvalitatiivses mõttes kõrgem aste tunnetustegevuses võrreldes tahtmatu tähelepanuga. Kui saame seda ise juhtida, annab see lapsele arengus vabaduse teha seda, mida tema tahab, mitte seda, mida ümbritsev keskkond peale surub. On leitud, et ÜÕR lastele iseloomulik tahtliku tähelepanu nõrkus ehk ei suuda eakaaslastele omaselt oma tähelepanu suunata ja juhtida. ÜÕR lapsed selleks hetkeks, kui peaksid olema koolivalmis, ehk 7a, ei suuda oma tähelepanuga ise midagi ette võtta, on eksitavad keskkonna poolt
kasutamist, suulist ja kirjalikku kõnet ning sisekõnet. A. Leontje väidab õigustatult, et psühholoogilises mõttes kõnetegevust kui motiivist tulenevat üksiktegevust ei eksisteeri. Kõne ilmneb toimingutena (kõneaktidena) suhtlemisel või operatsioonidena mingi teise tegevuse (tunnetustegevuse) koosseisus. Keel, kõne ja kõnevõime (keelekasutusvõime, keelepädevus) moodustavadki kõnetegevuse põhikategooriad. Keel on vahend, mida kasutatakse kõnelemisel ja verbaalses tunnetustegevuses. Tänapäeval määratletakse keelt kui akustilis-artikulatoorsete märkide süsteemi (produtseeritakse artikulatoorselt, tajutakse akustiliselt). Kõnevõimet on õige käsitada selle bioloogilises ja sotsiaalses ühtsuses. Bioloogiliselt (geneetiliselt) ei ole inimese kõnevõime päritav, küll on aga inimesel bioloogilised eeldused kõnelema õppida. Need eeldused on järgmised: normaalselt arenenud kesknärvisüsteem, kahjustamata meeleorganid ja perifeersed kõneorganid
semantiliste väljade kujundamine ning paradigmaatiliste ja süntagmaatiliste seoste loomine sõnade vahel, sõnaühendite moodustamine ja lauseloome, muuteoperatsioonide rakendamine, sh parandusmehhanismide kasutamine. d. Kõnefunktsioonide kujundamine: teabe küsimine ja edastamine, oma ja teiste tegevuse planeerimine ja reguleerimine, kõne kasutamine tunnetustegevuses. e. Tekstiloomeoskuste kujundamine: teema ja peamõtte teadvustamine, teabe valik ja järjestamine, kavatsuse keeleline realiseerimine (sõnavalik, lauseloome, lausete seostamine, uue teabe esiletõstmine), enesekontroll ja teksti parandaminetäiustamine. f. Suhtlusoskuste kujundamine: suhtlemise alustamine ja jätkamine, suhtlemise strateegiate ja taktika valdamine, rollisuhtluse teadvustamine, ütluste
millegi peale pidama, eksleb ringi. Passiivsus – laps jääb unistama. Fookust ei ole, tähelepanu uneleb kusagil. Sageli ÜÕR lapsed on üsna rahutud või passiivsed. Selle taga võib olla siis tahtmatu tähelepanu nõrkus, ei leia fookust. Sarnanevad pisikeste lastega – igasugune uus signaal keskkonnast tõmbab nende tähelepanu. Ei suuda keskenduda ka meeldivatele asjadele. Tahtliku tähelepanu nõrkus. Tahtlik tähelepanu on kvalitatiivses mõttes kõrgem aste tunnetustegevuses võrreldes tahtmatu tähelepanuga. Kui saame seda ise juhtida, see annab lapsele arengus vabaduse teha seda, mida tema tahab, mitte seda mida ümbritsev keskkond talle peale surub. On leitud, et ÜÕR lastele iseloomulik tahtliku tähelepanu nõrkus, ei suuda sellisel määral nagu eakaaslased oma tähelepanu suunata ja juhtida. On sarnased väiksematele lastele, kes on suuresti keskkonna poolt juhtivad. Kas siis teiste inimeste poolt, et tuleb suures osas
Kriminoloogias on teaduskeel siiski alles algusfaasis Kriminoloogia kui teaduse seosed teiste teadustega (kriminaalõigusteadus, sotsiaalteadused, hingeteadused) Kuriteo ja kurjategijate vastu tunnevad huvi eelkõige kriminaalteadused, teisalt pakub see ja muu sotsiaalne patoloogia ka sotsiaalteadustele. Kriminaalteaduste seos kriminoloogiaga: tegemist on teatavas mõttes üksiku ja üldise vahekorraga. Iga üksik kriminaalteadus jõuab oma tunnetustegevuses ja arengus varem või hiljem arusaamisele, et midagi olulist jääb tema haardeulatusest väljapoole. Samal ajal mõistetakse, et nimelt see on oluline. Hõlmamaks konkreetsete kriminaalteaduste uurimisorbiidist välja jäävat, kuid kuriteo ning kuritegevuse adekvaatse tunnetamise seisukohalt tähtsat nähtuse- ning probleemiringi, ongi tekkinud ja arenenud kriminoloogia. Ta on metateadus kriminaalteaduste jaoks. Ta uurib probleeme, mis on iga üksiku kriminaalteaduse aspektist fundamentaalsed
Võin hääldada aeglaselt Maali või ka kiiresti: Maali, tule siia! Küsimus on suhtelises kestuses! Alakõnega tegelesemises (sellest üle saamises) on vaja võrdlevat hääldust! Keeleüksuses on: foneemid, morfeemid, sõnavormid, sõnaühendid, laused(mallid) ja sidusad lauserühmad (semantiline ja formaalne sidusus). Kõnevõime- Funktsionaalsüsteem, mis võimaldab: keelevahendeid  kasutusreegleid säilitada, kõnelda ja kõnet mõista, keeleüksusi kasutada tunnetustegevuses. Kõnevõime kujunemine  bioloogiliste eelduste (nt eakohasel arenev Närvisüsteem, aga a perifeersed organid: meele ja kõneorganid) sotsiaalne realiseerimine (ühinemine). Mälus peavad olema keeleüksused, mida saab kasutada. Mälus peavad olema vahendid, millest üksus(info, sõna, lause) moodustada. Me kasutame selliseid keeleüksusi, mille järgi meil on vajadus lähtuvalt meie elukeskkonnast (nt IT on palju uusi sõnu juurde andnud).
seda komplitseeritumaks muutub ka tunnetusprotsessis hindamise alus (kriteerium). Kasvatus kui inimese sihipärane mõjutamine on võimalik vaid siis ja ainult sedavõrd, kuivõrd toimub sisemises hinnangulises tegevuses muutus. Seega on kasvatusprotsessis vajalik välise mõjutamise kaudu sisemine muutumine. Mis on hindamise kui s i s e m i s e regulatsioonimehhanismi elemendi ülesanded, s.t tema funktsioonid tunnetustegevuses? Teadlased nimetavad erinevaid funktsioone. Võttes aga aluseks selle, et hindamine on lahutamatult seotud väärtustega ning et hindamise kaudu muutub mingi fakt või teadmine isikuliseks (Mis see on? asemele tuleb Mis see on minule?), võib öelda, et hindamise spetsiifiliseks funktsiooniks on ühelt poolt juba olemasolevate väärtuste väljendamine, teisalt aga väärtustamine. See tähendab nii välisilma nähtustele
annaabi.ee 
