· Ains nom 2-silbiliseks muutunud sõnad põli, rehi, rohi, ruhi, tali ja tõri. · Ains nom üldiselt konsonandiga lõppevate sõnade kõrval ka vokaaliga lõppevaid sõnu: kõu, tai, nui, pau, põu, sai, sau, õu VORMISTIKUST: · Aind part on lõputa ja tugevas astmes (agar, krevetti, laastu, noota, optanti, puberteeti, revansi, suitsu, tuppe, urni, vanni, vaimu) · Rehi: rehte e reht, ruhi: ruhte e ruht · Ains illat sse-lõpuline nõrgaastmeline vorm ja lõputa tugevaastmeline vorm (aiasse e aeda, ajasse e aega, jaljesse e jälge, kasesse e kaske, ohusse e ohtu) · Ains ines üldiselt s-lõpuline ja nõrgas astmes, kuid selle kõrval on mõnedes sõnades kasutusel seisundiadverbidele lähedane tugevaastmeline vorm hargis e harkis, loogas e lookas, prundis e pruntis, tükis e tükkis · Mitm gen de-tunnuseline tugevas astmes (ahvide, kortsude, losside, hellenistide, intelligentide)
murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 3 Põhjaeesti murded 3.1 Saarte murre Värvikas saarte murre on põhjust andnud paljude naljandite tekkeks. Kui saare taat
Kirderanniku murderühm Kirderanniku murdel puuduvad uuendused, mis on toimunud teistes murretes. Rannamurdel sarnasused soome ja isuri keelega. Alutaguse murdel sarnasused idamurde ja vadja keelega. · Vältevaheldus puudub · Palatalisatsioon vähene · Lõpu- ja sisekadu piiratud · Vokaalharmoonia · Je- või lõputa illatiiv (sisseütlev) · Isi- või iksi- konditsionaal Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi · Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä · Topeltmitmus: kanudel 'kanadel' · Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid · Iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme · Sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme · Tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär · Je-tunnuseline genitiiv: suurembije 'suuremate'
· Rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta · Algupäraste diftongide järelosis alaneb Q2-s: sõitma: sõedab, saun: saanad · Ainsuse osastavas pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunniseline: kandjad (kandjat). Keskmurde liigendus: · Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teiselt poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa) · Lääne- (tugevaastmeline seesütlev, (nurkas), nõrga astme üldistumine (kurv:kurva), mb mm, e esinemine liidetes (abilene)) ja idaosa (o-õ (kõdar), kaudse kv mit 3-p. nuvad (tantsinuvad), diftongid kaasrõhulises silbis (küsimuisi, pikkameisi). Keskmurde murrakurühmad 1. Looderühm harjumaa murrakud Ühisjooned läänemurde põhjapoolsete murrakutega, soomepärasused, eestirootsi mõjud Loode-Harju murrakutes (õ asemel ö,e) 2. Edelarühm Põhja-Viljandimaa murrakud
Mitmuse osastav kääne : sid->si Nt: huntisid- huntisi Nud->nd Nt: näinud - näind · Idamurre (Põhja-Eesti, Peipsi järvel) Venemaa mõjutus O->õ St ->ss · Lääne- ja saartemurre (Lääne-Eesti, saared) Rootsi mõjutus Sõna algul ei ole kaashäälikuühendit. Nt: kraav->raav Õ->ö Seesütlev kääne tugevaastmeline. Nt: nurgas nurkas V->b Hi->he 3)Lõuna-Eesti murre Ks->ss Tk->kk Vokaalharmoonia Palatalisatsioon I-mitmus. Nt: lehtedel lehil · Tartu murre · Mulgi murre (Võrtsjärve) · Võru murre (Lõuna-, Kagu-Eesti, Põlva,Värska) Venemaa mõjutus väike Laen- ja tehissõnad
murretes vastavalt ps-iks ja ks-iks. Põhjaeesti murretes kasutatakse te/de-mitmust, lõunaeesti murretes vokaalmitmust. Sisekohakäänete lõpud on murderühmades erinevad, nt seesütleva käände lõpuks on põhjaeesti murretes -s, lõunaeesti murretes -n, -hn või -h. Lõunaeesti murretes esineb eituspartikli minevikuvorm es. Võru murdes esineb vokaalharmoonia ja kasutatakse kõrisulghäälikut. Tartu murde erijooneks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Kirderannikumurde eripära on sise- ja lõpukao puudumine paljudes vormides ning vältevahelduse (teise ja kolmanda välte eristuse) puudumine. Keskmurdes esinevad pikkade vokaalide asemel diftongid. Saarte murdes esineb õ asemel ö, läänemurdes kohati v asemel b. 4 Eesti keele Grammatika Erinevalt paljudest teistest keeltest puudub eesti keelel grammatiline sugu.
Kolm ühemorfeemilist sõna ehk juursõna on näiteks maa, maja ja sõna. Kolm mitmemorfeemilist sõna on näiteks majakene, sõbralik ja kurvameelne. Sõnatuletuses võib liite ees olev tüvi olla lihttüvi, näiteks maja/kene, silbi/ta/ma, tuletatud tüvi, näiteks kirjut/is, mälest/us või liittüvi, näiteks peremehe/lik, raskerõhu/line. Sõna, millest tuletis on moodustatud, nimetatakse tuletusaluseks sõnaks e alussõnaks. Alussõna tüvi võib olla: · Tugevaastmeline, nt kirg/lik · Nõrgaastmeline, nt kire/tu · Nominatiivne, nt suusk/le/ma · Genitiivne, nt suusa/ta/ma · Vokaaltüvi, nt ranna/lik · Konsonanttüvi, nt rand/lane Kolm põimliitnimisõna on näiteks perenaine, lõõtspill ja põlluäär. Kolm rindliitnimisõna on näiteks kapplaud, ööpäev ja sinivalge. Frekventatiivverbid, näiteks sõnelema ja praksuma, väljendavad tegevuse kordumist.
kadunud. Läänemurde iseärasusteks on v asendamine bga. Saarte murde iseärasuseks on õvokaali puudumine, selle asemel kasutatakse öd. Ka ei hääldata konsonantühendit sõna algul. 38. Mis on iseloomulik Lõuna Eesti murderühmale: Tartu murdele, Mulgi murdele, Võru (ja Setu) murdele? Tartu murre on olnud omaaegse LõunaEesti kirjakeele aluseks. Iseärasusteks on tugevaastmeline vokaalmitmus. Mulgi murre on LõunaEesti murretest kõige põhjaeestilisem. Erijoonteks on e esinemine a asemel sõna järgsilpides. Tänapäevane lõunaeesti kirjakeel areneb Võru murde põhjal. Võru murret kutsutakse ka võru keeleks. Seda iseloomustab vokaalharmoonia, nlõpuline seesütlev ja kurguhääliku mitmuse nimetavas. Võru keeles esineb eitus sõna tegusõna järel. Setu murre erineb võru murdest mõningase vene mõju poolest häälduses ja sõnavaras.
tähendusseos. Teatud tuletustüüpides võib alussõnaks olla ka kahe sõna ühend, nt. kaks korrust kahe+korruse line. Sellist moodustust nim liitsõnatuletuseks, sest niiviisi moodustatakse samal ajal nii tuletis kui liitsõna. Alussõna sõnaliigi järgi saavad tuletised nime nt. verbitüvelised. 25. TULETUSTÜVI on see osa alussõnast, mis jääb alles kui liide v liited eraldada. Võib olla vokaal- v konsonantlõpuline, nõrga- v tugevaastmeline. Morfoloogiline mõiste (alussõna on leksikaalne mõiste). Sõna on tõlgendatav tuletiseks, kui selles on võimalik eraldada tuletustüvi ja liide v liited. 26. Ühe ja sellesama liitega tuletatud sõnad moodustavad MORFOLOOGILISE TULETUSTÜÜBI. Tuletustüüpi nim tuletusliite järgi v tuletusliite ja sõnaliigi järgi, nt.: lane-tuletised, lane-liitelised nimisõnad, lane-nimisõnad, lane-liitelised nimisõnatuletised. Harilikult ka tähenduse poolest sarnased.
rõhutute vokaalide madaldumine: eela õhta; algup. diftongi järelosis alaneb Q2-s: sõitma : sõedab, saun : saanad; ains osastavas pikemates sõnades kaasrõhulise silbi järel d-tunnus: kandjad ‘kandjat’; Keskmurde liigendus 1. Ühelt poolt Eesti põhjaosale ühised jooned (mies, tüö, kerst, kerves), teiselt poolt mitmed lõunaeesti murrete jooned (kavva, ühessa ~ ütessa, `istu ‘istuda’). 2. Lääneosa: (tugevaastmeline seesütlev (nurkas), nõrga astme üldistumine (kurv : kurva), mb > mm (`(h)ammad), 5 e esinemine liidetes (abilene)) idaosa: > õ (kõdar), st-transl (east köstrest), i-imperfekt (kuulid ‘kuulsid’), mitm 3 p -vad (naerivad), kaudse kv mitm 3 p -nuvad (tantsinuvad),
14 Mitmusetüve moodustamiseks tuleb kõigepealt leida sõna tüvevokaal. Õige tüvevokaali saame lõpumuutuslike sõnade korral sõna muutetüvest, nt `lai : laia on a-tüveline, `keel : keele on e-tüveline, `siil : siili on i-tüveline, `laul : laulu on u-tüveline sõna. Klusiili või s-i kaoga laadivahelduslike sõnade korral on otstarbekas võtta aluseks tugevaastmeline muutetüvi (kui sõnal niisugune tüvevariant on), sest nõrgas astmes võivad vokaaliteisendused tüve lõpuvokaali moonutada, nt `pood : `poe : `poodi on i-tüveline sõna. Mitmusetüve saamiseks tuleb sõna tüvevokaali teisendada. Kui tüvevokaaliks on i või u, asendub see mitmusetüves alati e-ga, nt `kuul : kuuli : `kuule, `toit : toidu : `toite. Kui tüvevokaaliks on e, asendub see mitmusetüves alati i-ga, nt `meel : meele : `meeli, inimene : inimese : inimesi.
kohta) ja separatiiv. Tänapäeva eesti keeles on olemuselt latiivsed käänded sisseütlev ja alaleütlev, lokatiivsed seesütlev ja alalütlev ning separatiivsed seestütlev ja alaltütlev. 19. Eesti keele kliitiliste käänete kujunemine. Essiiv (olev kääne) • Läänemeresoome algkeel: -nA (tegelikult juba vana Uurali lokatiiv) • Sõnavormi struktuuri tõttu oli essiiv tugevaastmeline! • Hiljem essiiv häälikumuutuste tagajärjel kadus: lõpuvokaal kadus lõpukao tõttu, siis kadus ka sõnalõpuline -n. • Eesti kirjakeeles on essiiv noorim kääne, mis võeti üle eR-st (seal lõpukadu ei toimunud) soome keele eeskujul 19. sajandil. Algul püüti essiivi tarvitusele võtta tugevaastmelisena, nõrgaastmelisena toob selle kasutusele Hermann (1884) Translatiiv (saav kääne)
seni, pärani Translatiiv e saav kääne -*kse (varasem lms) > -*ksi (hiline lms) > -ks (pärast lõpukadu) ks-translatiiv esineb lms ja mordva keeltes Päritolu kohta on eri autoritel erinevad seisukohad (nt tuletusliide, vrd mo surks, li sormuks ‘sõrmus’) Essiiv e olev kääne Läänemeresoome algkeel: -nA (tegelikult juba vana uurali lokatiiv) Sõnavormi struktuuri tõttu oli essiiv tugevaastmeline! (vrd so poikana) Hiljem essiiv häälikumuutuste tagajärjel kadus: lõpuvokaal kadus lõpukao tõttu, siis kadus ka sõnalõpuline -n. Eesti kirjakeeles on essiiv noorim kääne, mis võeti üle eR-st (seal lõpukadu ei toimunud) soome keele eeskujul 19. sajandil. Algul püüti essiivi tarvitusele võtta tugevaastmelisena, nõrgaastmelisena toob selle kasutusele Hermann (1884; nt pojana). 20. Mitmuse tunnuste ja vormistiku kujunemine eesti keeles. 21
Rohke häälikuline varieerumine, mis näitab, et kirjaviis oli arengujärgus. Genitiivi -n on enam-vähem kadunud, on säilinud üksikutes stereotüüpväljendeis. Komitatiivi asemel on postpositsioon kaas. Mitmuses on ülekaalus de-mitmus, mis näitab, et 17.saj alguses oli de-mitmus eesti keeles juba üldlevinud. Mitmuse osastavat leidub harva, selle asemel kasutatakse mitmuse nimetavat. Võrdluse tunnus on mb. Verbi ainsuse 1. pöörde lõpu kasutus on vahelduv. Mitmuse 3. pööre on tugevaastmeline. Infinitiivid on da-tunnuselised. Imperatiivi ainsuse ja mitmuse 3. pöördel on lõpp t. Tingivas kõneviisis on pöörde lõpud. Mineviku kesksõnad enamasti nud/-tud-lõpulised. Adverbides possessiivsufiksite rudimendid. Saksapärane lausestus. Genitiivi asemel elatiiv. Paljud sõnad esinevad vanemal häälikulisel kujul. Rikas sõnavara: arhaismid. Vana arvusüsteem. Saksa laensõnad. Kirde-Eesti rannikumurde ja läänemurde jooned. Sarnaneb Wanradt-Koelli katekismuse
Tüve laadi- või vältevahelduslikke on oluline tunnus tüüpide ja alltüüpide piiristamisel. -tüve tugeva ja nõrga astme paiknemine vormistikus; Tüve tugeva ja nõrga astme paiknemist vormistikus arvestatakse astmevahelduslike sõnade jagamisel VI ja VII käänd konna ning III ja IV pöördkonna vahel. VI käändkonnas on noomenid, mille nimetav ja osastav kääne on tugevas, omastav nõrgas astmes. VII käändkonna noomenitel on nõrgaastmeline nimetav ja osastav ning tugevaastmeline omastav. III pöördkonnas on verbid, mille da-infinitiiv on tugevas, indikatiivi preesens nõrgas astmes; IV pöördkonnas on nõrgas astmes da-infinitiiv, tugevas preesens. Mõnel juhul on tüübi kirjeldamisel ja määramisel otstarbekas arvesse võtta tüvevahelduse tüüpi: väljapoole astmevahelduse piire jäävaid tüve varieerumise viise ja tüvevariantide paiknemist' vormistikus. Neile morfoloogiatasandi tunnustele
annaabi.ee 
