Tsitaat ja refereering (0)

Tsitaat ja refereering
Inimese arvamus on võimalik tekstis esitada kas tsitaadina või refereeringuna. Tsitaadi puhul antakse arvamus edasi täpselt selles sõnastuses, nagu küsitletav seda ütles või kirjutas. Põhimõtteliselt on tsitaat sama mis otsekõne ja kirjutatakse alati jutumärkide vahele. Refereeringus annab autor küsitletava arvamuse edasi oma sõnadega. Refereering on oma olemuselt sama, mis kaudkõne ja jutumärke ei kasutata. Refereeringu puhul tuleb jälgida, et mõte saaks edasi antud ilma moonutuseta.
Tsitaat või refereering esineb tavaliselt koos saatelausega. Saatelause annab infot selle kohta, kes arvamuse esitas ja millisel moel ta seda tegi. Kui tegu on tsitaadiga, siis järgneb saatelausele koolon ning tsitaat on jutumärkides (näiteks President ütles: “Üksteist tuleb vajaduse korral toaetada”). Kui tegemist on refereeringuga, siis koolonit ei panda. Saatelause ja refereering ühendatakse enamasti sidesõnaga et või moodustavad nad hoopis ühe tervikliku lause (President ütles, et vajaduse korral peab üksteis toetama . Presidendi arvates tuleks vajaduse korral üksteist toetada). Kui saatelause on tsitaadi järel, siis pannakse tsitaadi lõppu koma või küsi- või hüüumärk (“Üksteist tuleb vajaduse korral toetada,” ütles president).
Tsitaat
Ene Ergma aravas: “Ja põhiline on ka see, et nooored peaksid aru saama, et majanduses ei jõua vahendamisega enam kuhugi . Tähtis on korralik haridus .”
Refereering
Ene Ergma arvas , et noored peaksid mõistma korraliku hariduse tähtsust, sest vahendamisega ei jõua enam kuhugi.
Ene Ergma arvates peaksid noored mõistma korraliku hariduse tähtsust, sest vahendamisega ei jõua enam kuhugi.