Traditsioonid v progress – kas lõpmatu konflikt või ühe mündi kaks külge. (0)

Traditsioonid v progress – kas lõpmatu konflikt või ühe mündi kaks külge.
Tänapäeval paljudel inimestel on tugevad traditsioonid, mis nad peavad lapsepõlvest kuskohas on samapalju neid, kes ei tunne huvi oma juurte traditsioonide vastu. Oma essees püüan võrrelda kaht sellist rühma ja kuidas see mõjub progressile.
Igas riigis ja ühiskonnas esimesel kohal seisab pürgimus progressi poole ja kohe tekib küsimus, mis teha vanade tavadega, mis oli kujunenud sajandite aastate jooksul. Progress loomulikult edendab ühiskonna õitsengut, mille tulemuseks on iga inimese õnn ja heaolu. Kuid kiindumus uute vooludesse toob kaasa traditsioonide kaotamist. Just sellepärast paljud ajaloolised hooned, ehitised ja tavad olid hävitatud reformimiste aegadel. Oma aja äraelanud ideede hävitamine on ühest küljest kasulik, aga teisest küljest vanad tavad ei tähenda alati seisakut ühel kohal, vaid traditsioonid on üks tähtsamatest osadest inimeste väärtuste kujunemiseks ja see määrab vaimset tervist. Mida üldse tähendab traditsioon ja kuidas see erineb seaduste ja mitteformaalse instituudi poolest.
Nii seadus, kui ka traditsioonid tähendavad konkreetseid noorme, kuidas inimesed peavad käituma teadut olukordades. Aga erinevus nende vahel seisneb selles, et seadus jälitab mõistuslikku sihti ja on olemas täpne ametivõim, kes jälgib, et seadused ei oleks rikutud. Kuskohas traditsioon ei jälita mõistlikku sihti see on omakorda mingid kombed, mis olid põlvest põlve edasi andtud meie vanemate abil. Kui räääkida majandusest, mis oli ülesehitatud traditsioonide põhjal, siis seal tihti tekivad sellised probleemid nagu: 1) Tootmine ei ole efektiivne. Kui tuleb valida erinevatest tootmisviisist, siis reeglina valitakse see, mis on traditsiooniga kooskõlas ja efektiivsus sellel juhul läheb tagaplaanile. 2) Isearenemise stiimul on väga madal, sest rahaline järg ja seisund ühiskonnas määrab inimese päritolu traditsioniliises majanduses ( aadelkond ja alamrahvas). Kõrgematele astmetele on peagu võimatu kerkida ja motivatsioon kaob ära. 3) Innovatsioonide tase on armetu, sest uued tehnoloogiad tülitsevad olemasolevate viisidega ja jäetakse kõrvale. Lisaks sellele valitsemisvõim alati takistab muudatuste ilmumist, sest see ohustab võimu. (Nt. Konflik kiriku ja teadlaste vahel). 4) Inimestele, kes on erinevatest regioonidest on väga raske suhelda omavahel, sest nende väärtused ja tavad on niivõrd erinevad seetõttu tekivad konfliktid ja sõjad. Analüüsides eeltoodud faktid võib teha järelduse, et tegelikult rahvakombed nagu peod, rahvatoit ja kostüümid ei kujuta iseendast midagi halba. Aga kui riik loob majandust, mille aluseks on traditsioonid, siis selles riigis progressi ei toimu nii kiiresti, kui seda võiks saavutada.
Vaadates traditsioonidele, kui kasvatamisviisile, võib väidata, et see aitab lastel vormida kindlat alust, millega nad pärast lähevad iseseisvasse ellu. Hiljuti teadlastega oli esitatud üles selline erisuund pedagoogikas nagu etnopedagoogika. Rahvatraditsioonid on oluline eeskuju, millesse on koondatud parimad pärasused, iseloomumadused ja moraalsed etalonid. Üks ekspert pedagoogikas K. Usinski märkis „Kasvatus peab olema rahvalik ja pühendatud rahvaväärtustele, kui vanemad ei taha, et nende lapsed oleksid nõrgad ja rumalad “. Kõige tähtsam kasvatuses on hoolas suhe väärtuste vastu, mis oli loodud inimtööga ja loodusega. Varajasest lapsepõlvest õpetavad suuremad lapsed väiksemat sotsiaalset arengut ja headust erinevate mängude kaudu. Just selle pärast traditsioonid, tavad, sotsiaaletnilised normid mängivad suurt rolli kasvatuses ja tugevalt mõjuvad isikut, mis vormib lapses.
Igas riigis on oma traditsioonid ja ei saa öelda, et kuskil neid pole, aga juhtub, et ühel riigil tavad on väga tugevad ja teisel see ei ole nii. Praegu me võrdleme kaks sellist riiki: Araabia ühendriigid ja Ameerika.
Kõik teavad, et Araabia ühendriigid on üks kõige rikkamatest riikidest ja nende majandus on väga arenenud. Samal ajal nende jaoks traditsioonid on kaalukad. Näiteks, jõukad inimesed seal on väga austatud, selle pärast, et nad saavutasid palju, kuigi meil sellisied inimesi eriti ei armasta. Ärimehed on ausad, kelmust on väga harva näha ja kui juhtub, siis teised parnerid halvustavad seda ning loobuvad töötamisest. Au ja külalislahkus on ka nende eripära. Alalhoidlik moraal keelab lahtiseid riideid ja parneritest välismaalt oodatakse, et nende riietus on tagasihoidlik ja range. Puhkepäevad on reede ja laupäev, see on seotud nende usuga. Ramadani ajal valitsushooned ja poed suletakse varem. Välismaalased ei pea suitsetama, jooma ega süüa avalikus kohtades. Teades seda, saab öelda, et traditsiionid ei peata progressi riigis ja võib-olla isegi aitavad jõuda tippini.
Teine riik on Ameerika, kus pole selliseid rangeid reegleid. Inimesed seal saavad ise otsustada, mida ja kuidas nad tahavad jõuda eesmärgini. Üldiselt öeldes, nende jaoks rahvaväärtused ei ole nii kaalukad, vaid isearendamine ja oma saavutused on püstitatud esiplaanile. Iga inimene peab ise mõtlema, mis on hea ja mis on halb. Mina ei oska teha järelduse, kas selline liberaalne elustiil on kasulik või mitte, aga me näeme, et progress Ameerikas on jõudnud selle olukorrani,et Ameerika on peaegu kõige võimsaim riik.
Kokkuvõteks tahaks öelda, et traditsioonid ja progress on tõesti ühe mündi kaks külge. Kombed ja tavad kui rahvaväärtused on väga olulised ja nendeta meie maailmas oleks kõik teisiti ning ühelt poolt traditsioonid segavad progressi, aga teiselt aitavad. Kõik sõltub sellest, kuidas võim kasutab seda majanduses. Minu arvates, traditsioonid on sarnane kirikuga , kui vaadelda keskaega, siis näeme, et kui kirikul on majanduslik võim siis kaob usu tähtsus, traditsioonidega on sama jutt. Traditsioon ja majandus ei pea olema omavahel seotud, vaid tavad kujundavad rahva vaimset tervist ja määrab just inimeste progressi mitte majandusliku.