Toomas Nipernaadi (0)

Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd on üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi kasutas suve justkui energia kogumiseks, sest talv oli tema jaoks vananemine . Ta ütles “Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.” Ta oli justkui karu, kes tavel magab oma soojas pesaurkas, et kevadel ärgates hakata elu nautima ja järgmiseks uinakuks energiat koguma. Nipernaadi ei olnud vaba isegi selles suhtes, et ta nö “ naistega vabalt ümber käis”. Tema suhetel naistega olid alati kindlad piirid – eesmärgiks ei olnud ju seksuaalne rahuldus, vaid inimese kui sellise, tundmaõppimine läbi armastuse. Sealjuures võis ka tajuda, et ta toda sama inimest juba väga hästi tundis, et ta oli teda juba varem tundma õppinud. Seega võis ta alati aimata millist valet vastava inimese juures kasutada. Naisi ta pettis ja valetas neile, kuid ennekõike tahtis ta neile ikkagi head. Vahel tundus, et naiste armastamine ja piinamine üheaegselt pakkusid talle mingit naudingut. Ta andis lubadusi, mida ta ealeski ei täitnud. Seega pani ta tihti naised enese ees väljapääsmatusse olukorda ja oli siis isegi kurb. Kuid kõik see võis olla tingitud sellest, et Nipernaadile meeldis riskeerida ja näha, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Aga loomulikult – läbikukkumise korral… “Aga kus siis meie kallis sugulane on?” Toomas Nipernaadi oli suurepärane valetaja. Valetamine aga tundub siinkohal liialt karm sõna olema. See, mida ta tegi, on midagi tõe ja vale vahepealset. Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Ta justkui ei teinud seda teadlikult. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta nö uskus oma valesid ja talitas nende järgi. Ta seletas “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos . Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /…/ Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees , selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule, et saada vähekse tubakat ja pitsi viina . /…/ Mina olen nimelt muinasteadlane!” Teos “Nipernaadi” tervikuna ei ole kindlasti realistlik teos. Igale juturaamatule omaselt esinesid siin väga kontrastsed tegelased. Enamus neist oli Nipernaadi kui mõtleva ja arutleva inimese kõrval muidugi täielikud puupead, kes ei osanud arvatagi, et too madrus -rätsep-muinasteadlane tegelikult mõnda järjekordset väljamõeldist esitab. Kuid tihti sattusid Nipernaadi teele ka veidi intelligentsemad persoonid, kes juba jutustajale silma vaadates aru said, et tegemist on kõige muu kui sellega, millest jutt käib. “Sina? Aga sa pole ju kalamees ning merel pole sa varemalt sõitnud. Madrused ei käi nõnda kui sina.” “Head ööd!” ütles Nipernaadi seepeale ning tõmbas ukse enese taga kinni. Toomas Nipernaadi oli töömees. Kindlasti raske töö mees. Ta tegi oma tööd kindlasti sama osavalt ja kiirest kui ta mõtles välja oma väga reaalsena tunduvaid luiskeid. Ta oli piiritu fantaasiaga seikleja , kes tuli osavalt välja peaaegu igast olukorrast. Kuid oma naise vastu ta ei saanud, tema vastu oli ta kindlasti aus. Kuid seega ei saanud Nipernaadi oma naist ka nii hästi kohelda, kui ta kohtles oma nö ohvreid. Neile võis ta ju valetada. “Kuid nüüd oled sa näinud minu Katarina Jeed , eks ole? Ning ka temal on vali käsi küllalt ja ta paneb mulle nagu vaadile vitsad ümber ning õpetab piitsaga mind koormat vedama.” Nipernaadi oli nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut kuni selle ajani, mil ta jälle tõisma hakkas. Või siis jälle seisis ta mererannas külma tuule käes ning kuulas merekohinat, tundmata mingit ebamugavust. Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Ja kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus.