Toomas nipernaadi raamatu retsensioon (2)

Retsensioon
„Toomas Nipernaadi “
August Gailit
"Toomas Nipernaadi" on August Gailiti 1928. aastal ilmunud ränduriromaan, "romaan novellides ". Teose nimitegelane Toomas Nipernaadi on rändur, vagabund ning võõraste naiste meelitaja ja narritaja. Peategelane jagab lubadusi, kuid nende täideviimine ei paista teda eriliselt huvitavat. Siin kohal tundub, et kirjanik August Gailit on loonud naistele ideaalmehe ning meestele idooli.
Kuid mis me õige Toomas Nipernaadis kui inimesest teame? Ei saa öelda, et ta oli vaba, pigem oli tegemist vangistusest pääsenud inimesega. Talv, külm ja masendav aastaaeg , hoidis Niperaadit kinni. Ta ütles: “Kui tuleb talv, viskab Issand mind pehkimiseks luukambrisse ning enne uut kevadet pole minust vähimatki asja.”
Naistega olid Nipernaadil samuti omad piirid paika pandud. Nimelt ei otsinud ju mees seksuaalset rahuldust, vaid tahtis ennekõige naistega manipuleerida ning näha, kuidas olukord seekord laheneb. Toomas oli väga arukas mees. Ta oskas inimesi lugeda ning serveerida neile just sellise vale, mis tundub õige.
Võiks öelda, et Nipernaadi ei valetanud meelega. Mees elas oma valesse nii sisse, et ta pidas seda tõeks. Esitades oma järjekordset versiooni endast oli ta ise oma jutu tõesuses täiesti kindel. Ta seletas: “Andke andeks! Tõttöelda polegi ma üldse põllumees ega oska hoida üldse atra peos . Olen nimelt rätsep, küla rätsep, keda viiakse talust tallu kui mõnda poollagund viljapeksumasinat. /…/ Ah, mis korralik rätsep ma olen, see oli nähtavasti väike uhkustamine: isegi niiti ei oska ma korralikult nõela taha ajada, rääkimata siis veel pükstest ja kasukast. Olen meremees , selline lihtne kalur, kes püüab räimi endale toiduks, aga ülejäänu viib turule, et saada vähekse tubakat ja pitsi viina . /…/ Mina olen nimelt muinasteadlane!”
Toomas Nipernaadi oli ka suur unistaja ja elu nautija. Oma rännakute juures nautis ta ennekõike loodust. Ta võis tundide kaupa istuda heinamaal ja vaadata päikeseloojangut. Või siis jälle seisis ta mererannas külma tuule käes ning kuulas merekohinat.
Nipernaadi oli tõeline seikleja. Ta suutis unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Elada nii nagu süda talle parasjagu sosistas. Pidada seda ametit, mis talle parasjagu sobis ning nautida igat hetke, elada ja kogeda kõike, mida elul talle pakkuda oli.