Tolerantsuse problemaatika Eesti ühiskonnas (1)

Tolerantsuse problemaatika Eesti ühiskonnas
Ühiskonna omadust tunnustada ja leppida harjumuspärasest teistsuguste hoiakute, arvamuste ja uskumustega nimetatakse sallivuseks. Erinevaid arvamusi leidub sama palju, kui on inimesi, ning seetõttu ei pruugi alati kõigi arusaamad ühtida. See aga tekitab probleeme keskkonnas, kus me elame, ning vastavast teemast tulenevad küsimused kerkivad aina esile. Millest tuleneb sallivus ning millised on Eesti ühiskonnas tolerantsusega seotud problemaatilised teemad?
Sallivus ja sallimatus ei ole kaasasündinud, vaid sotsialiseerumise tulemus. Oma elu algusaastatel oleme eelarvamustevabad ja veel puutumatud ühiskonna mõjutustest. Lapse moraalne areng, kus kujunevad välja ka tulevased arusaamad tolereerimise kohta, sõltub kasvamiskeskkonnast. Näiteks kodu ja kool annavad meile individuaalsete hoiakute ja tõekspidamiste alused tulevaseks eluks. Kool on koht, kus nooruk veedab suure osa oma päevasest ajast, ning ka ühiskonna peegel . Koos „sotsiaalse mina“ leidmisega võtame omaks sotsiaalkogukonna arusaamad, millega kaasneb tihti sallimatus. Merle Klandorf on samasugupoolte abielu kommenteerides öelnud , et tema ei soodustaks neile ka kõige väiksemate õiguste andmist. Nii leiabki indiviid end mittetolereerides näiteks seksuaalvähemuste õigusi, kuna meedias kajastatakse vastavat teemat tihti negatiivselt. Seetõttu saab järeldada, et ühiskond, kus me üles kasvame, mängib suurt rolli sallivuse määratlemisel.
Eesti ühiskonnas ei peeta ühtviisi väärtuslikuks kõiki siin elavaid eri kultuurilise taustaga rahvusi. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni raporti järgi on eestlased selle organisatsiooni liikmesriikide seast vähemuste suhtes kõige sallimatumad. Eestis näidatakse eelkõige sallimatust üles vene rahvusest sisserännanud inimeste vastu, kes ei oska kohalikku keelt ning ei tunne siinset kultuuri. Põhjuseks võib tuua eestlaste rahvusliku mõtlemis- ja tegutsemisviisi ning hirmu etnilise identiteedi kadumise ees, mida on soodustanud pikaajaline võõrvõimude all olemine. Samuti võib täheldada noorema generatsiooni seas laialdast sallimatust rahvusvähemuste suhtes, mida põhjustabki ennekõike keelebarjäär. Samas on esinenud ka omaalgatuslikke positiivseid aktsioone, näitamaks üles tolerantsust üldise sallimatuse foonil. Näiteks korraldas paar aastat tagasi seltskond vene noori Tallinnas Tammsaare pargis aktsiooni „ Kallista eestlast“, näitamaks eesti rahvale, et venelased soovivad sõbralikke suhteid. Eesti integratsioonipoliitika olemuses esineb tõsiseid puudusi, seetõttu tuleks tegeleda eelkõige noortega , et välja selgitada ebatolerantsust soodustavad faktorid juba kasvavas põlvkonnas.
Palju diskussioone tekitav teema on negatiivsete nähtuste tolereerimine Eesti ühiskonnas. Esmapilgul võib tunduda, et meil valitseb üldine nulltolerants prostitutsiooni, narkootikumide, alkoholi tarvitamise ja vägivalla suhtes, kuid lähemal vaatlemisel jääb silma vastupidine olukord. Tallinna linnapildis on palju narkojoobes inimesi, kes tunnevad ennast südalinnas koduselt, ning kaasmaalased näivad aktsepteerivat taolist olukorda, jäädes tihti kõnealustel teemadel ükskõikseks. See ei pruugi ilmtingimata tähendada siiski heakskiitu, vaid pigem näitab ühiskonna silmakirjalikkust. Meedias on kõneainet pakkunud kanepi legaliseerimine, kus ühest vaatepunktist oleks see oluline samm heaoluühiskonna poole, kuid teisalt ei saa me hetkel hakkama isegi alkoholismi ohjeldamisega. Vastupidiselt vanemale põlvkonnale on noorem generatsioon kanepi kui mõnuaine parema kättesaadavuse suhtes sallivam. Samuti ei suudeta piiri panna alkoholismi tolereerimisele. Eesti asub maailmas alkoholitarbimises viiendal kohal, mis viitab selgelt sallivuspoliitika kahepalgelisusele. Sellest lähtudes võib järeldada, et Eesti ühiskond vajab tolerantsuse ühtsustamiseks kindlaid suundumusi antud valdkonnas.
Elu oluliseks, ning paratamatult asendamatuks osaks, on tolerantsus. Selle mõistmine tuleneb keskkonnast, kus toimub indiviidi moraalne progress, mida mõjutavad kool, kodune kasvatus ja meedia. Sügavamat mõistmist vajab integratsioonipoliitika, mille olemus on endiselt lünklik ning seetõttu tuleks välja selgitada taolise olukorra tagamaad. Eesti ühiskonnas on vastuolus sallivusega seotud topeltstandardid, kus ühte nähtust aktsepteeritakse, kuid teist mõistetakse hukka.