,,Tõde ja õigus" 1. A.H. Tammsaare Võitlus maaga Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890. Näide:"See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgetega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval." 19. sajandi teisel poolel iseloomustab Eestit üldine moderniseerimine, staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine, vasttärganud rahvusluse võidukäik. Teoorjuse kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majandusl
tingimisi. Kohtusaalist väljudes jookseb Karin Indrekule järele, märkamata lähenevat rongi. Ta saab rongilt surmava löögi. Nüüd on Indreku kord öelda: ,,Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda." See on neljanda jao lõpplause. Teost muudavad värvikamaks ka mitmed seltskondlikud sündmused, näiteks pankrotimeister Köögertali (pidu)söömingud ja joomingud ning Itamite beebi surm. ,,Tõe ja õiguse ,, neljas köide on tulvil tõde kodanliku Eesti tegelikkusest, valitseva klassi ideoloogilisest jõuetusest, tema metsistumisest ja loomastumisest. Kõrge kunstilise meisterlikkusega on Tammsaare selle tõe lugejateni viinud. Kodanliku ühiskonna hukkamõistmise ja eitamisega ütles Tammsaare lugejaile, et ainult siis, kui elu saab vabaks klassiühiskonna kiskjalikest, stiihilistest seadustes, on võimalik tõeline, inimlik, mitte aga loomalik õnn.
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Seejärel ravis oma tervist Koitjärvel, kus elas tema vend. Raha teenis kirjutamisega. 1919 abiellus Köthe Veltmanniga. Neil oli 2 last Riita ja Erik. Lisaks kirjutamisele ka tõlkis. Looming: 1900-1907 ,,Ärakadunud poeg,, ,,Mäetagused vanad,, Rahaauk,, 1908-1920 kirjutas üliõpilasteemaseid novelle. ,,Pikad sammud,, ,,Noored hinged,, ,,Üle piiri,, ,,Varjundid,, ,,Kärbes,, ,,Poiss ja liblikas,, 1921-1940 Kõrgperiood ,,Juudit,,(1920) ,,Kõrboja peremees,,(1922) ,,Tõde ja õigus,, (1926-1933) ,,Elu ja armastus,, ,,Kuningal on külm,, ,,Põrgupõhja uus vanapagan,, ,,Pöialpoiss,, 8)E.Vilde elu ja looming. (4. märts 1865 Pudivere, Avanduse vald 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja. Elulugu- Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.Õppis ta Tallinnas kreiskoolis.Töötas ajalehe Virulane toimetuses, ajalehe Postimees toimetuses
Kõik kommentaarid