Tartu Pauluse kirik Andres Zirk 2018 Ivo Kruusamägi Üldinfo · Juugendstiilis · Sakraalhoone · Ehitus 1915-1919 · Riia tänav 27, Tartu · Arhitekt Eliel Saarinen Iseloomustus · Ristkülikukujulise põhiplaaniga graniidist soklil asetsev tellistest kirikuhoone · Vasakul poolel paiknev tiibhoone rajati pärast kiriku valmimist · Parempoolne tiibehitis jäi aga sõja saabumise tõttu sootuks ehitamata · Murdkelpkatus · Tornikiiver on püramiidne Kaetud lakitud vaskplekiga Esindab eelkõige Soome rahvusromantilist stiili Pauluse kirik on ainuke tänaseni säilinud Eliel Saarineni Soome-perioodil projekteeritud kirik maailmas Kiriku arhitektuuris peegeldub selja pööramine historitsismile ja ajaloolise sakraalarhitektuuri jäljendamisele
marmorist arhitekt Mielbergi kavandite järgi. Teises maailmasõjas sai kuju väga tugevasti kannatada ent seisab tänaseni oma endisel kohal. 1923. aasta sügisel jõudsid Tartusse Ruhrimaal Bochumis valatud teraskellad, mis kaaluvad 1280 ja 800 kg ning kõlavad dis ja fis. Neist inspireerituna kirjutas Heino Eller klaveripala "Kellad". 1924. aastal pandi kirikusse ka keskküte. 1931. aastal tehti jumalateenistusest esimene raadioülekanne. 1932. aasta lõpuks sai valmis 3-korruseline tiibhoone. Teine tiiibhoone jäigi ehitamata. Pihtkonnad 1933 lahkus õpetaja Habicht Saksamaale. Sama aasta sügisel valiti uueks õpetajaks Harri Haamer (1906-1987), senine Püha koguduse õpetaja. Aasta lõpus otsustas täiskogu asutada Tartu Pauluse koguduse II pihtkonna, mille õpetajaks valiti Arthur Võõbus (1909-1988). 25. märtsil 1944 põles kirik varemeiks. 1946. aasta sügiseks oli kiriku tornil taas katus peal ning 1. detsembril 1946 hakkasid taas helisema kellad
rubla uue luterliku kiriku ehitamiseks Pärnusse. Valitsejannalt päris senine Jaani kogudus endale ja pühakojale uue piiblinime - Eliisabet. 25. Juunil 1744 a pandi nurgakivi, ehitajaks oli Riia meister Heinrich Güterbock . Torni ehitajaks peetakse Wülberni, kes oli samuti Riiast pärit. Septembris 1854 pandi üles altarimaal, mille autor on hollandlane van der Kann. 1893. aasta kevadest sügiseni valmis G. Darmeri juhtimisel uus telliskividest tiibhoone. Ühtlasi remonditi vana osa, põrand, muretseti uued pingid, ehitati ümber rõdud. Nii-öelda uus kirik pühitseti 19. oktoobril 1893. 19. oktoobril 1993 pandi nurgakivi kiriku abihoonele. Hoone projekteeris arhitekt Ra Luhse ja ehitas AS Tekso. Abihoone valmis ja pühitseti 1995. aastal. Sama aasta sügisel lõppes ka ligi aasta kestnud suur siseremont. Parandati kiriku lagi ja värviti kirikusaal. Värvilahenduse kujundas Teddy Böckler 1997
(helmisnöör, munavööt jne.) KARNIIS (eenduv ehisliist talastiku ülaosas) VIILKATUS katuse servades ehisliist veesülititega nurkades skulptuurkaunistused hoone otstesse kujunevatel viiluväljadel reljeefid TEMPLI SISEMUS nn. naos; cella - ruum, kus paiknes jumalakuju ATEENA AKROPOL ehk ülalinn 5. sajand eKr Perikles algatab Ateena akropoli ehitust. Pheidias - arhitekt, kes hoidis silma peal. Mnesikles tegi dooria stiilis propüleed ehk väravehitised. vasak tiibhoone - maaligalerii, parem tiibhoone - raamatukogu. Kallikrates - Nike tempel. Philokles - Erechteion. Templi sambad on jooni stiilis, aga ühe eeskoja talastikku kannavad sammaste asemel naiste kujud - karüatiidid. Itkinos ja Kallikrates - Parthenon ehk neitsiruum. Akropoli peaehitiseks oli Athenale pühendatud tempel Parthenon tümpanon - kolmnurkne ala katuseviilu all, mis kaunistati reljeefidega. theatron - ala teatris, kus istusid pealtvaatajad. Nad olid paigutatud poolkaares ümber
PORTREEBÜST- rinnakujud Proovis oma töid Eestisse saata näitustele, saatis 2 skulptuuri esimesena Viini näitusele. HAUAMONUMENDID-> põhiliselt Kanepis( perekond on sinna maetud) nt. ,, Lootus", Jannseni hauamonument- J.V.JANNSEN( PORTREEBÜST) Kõige paremaks/psühholoogiliseks portreeks peetakse ,, Ema portreed"`( portreebüst) KIPSKOOPIATEKUJUD- Tallinna valitsus ostis 1913.a. temalt kipskoopiatekujud. KADRIORU LOSS- riigistatakse, antakse terve osa kunstimuuseumile. Uus tiibhoone loovutati talle-> saab oma ateljee, töödenäitus toimus fuajees. Skulptor oli ka Amandus Adamson (1855-1929) Elulugu: Sündis ja suri Paldiskis. Õppis 1870. aastate teisel poolel Peterburi Kunstide Akadeemias. 1866 läks Pariisi, kus veetis mitu aastat, käis korduvalt ka Itaalias. 1890. aastate algusest elas peamiselt Peterburis, sai tuntud portreeloojaks (1907 sai akadeemiku tiitli). 1918. aastast kuni surmani elas Eestis.
Christian von der Pahlen. Pindalalt kuulus Palmse 19.sajandi lõpul suuremate mõisate hulka. Maid oli natuke üle 10 000 ha, enamus oli mets ja raba. Põllumaad oli mõisal vaid paarsada hektarit. Talupoegi oli 900 ringis. Peamise sissetuleku andsid viinapõletamine, nuumhärjad, mets, tellisetööstus. 1923.aastal jagati Palmse mõisa maad asundustaludeks. 1930-ndate aastate lõpust kuni II maailmasōjani oli mōis Kaitseliidu kasutada, sel ajal hävis 1830-ndatel aastatel ehitatud tiibhoone. Pärast II maailmasōda oli mõis suvelaagri paigaks pioneeridele. 1971. aastal asutati Lahemaa Rahvuspark ja peagi alustati ka mõisa korrastamist. Palmse oli esimene mōis Eestis, mis taastati koos kōigi mōisasüdamesse kuuluvate hoonetega, andes sel viisil hea ülevaate ühest Eestimaale läbi sajandite iseloomulikust mōisast. Taastamisprojekti autorid olid Arne Kann (arhitektuur) ja Leila Pärtelpoeg (sisekujundus).
eesnimedena oli neil kasutusel vene õigeusklike pühakute nimed, nagu seda olid Petra ja Ivvo. Petra nimi tulenes algselt venekeelsest nimest , see omakorda muutus Peetruseks, mis omakorda Petraks. Vaimulik kirjandus Eestis Keskajal oli eestlasel raske vaimuliku kirjandusega kokku puutuda, kuid tänapäeval on see muutunud. Inimesed on huvituma hakanud, sellest kust saab osta vaimuliku kirjandust. Näiteks avati Tartus Riia tänavas Pauluse kiriku tiibhoone fuajees kristliku kirjanduse ja meenete pood, mis läks inimestele vägagi korda. Inimesed olid poest sedavõrd vaimustuses, et kõik huvilised ei mahtunud poodi ära. Poe avamisega seoses rääkis koguduse õpetaja Joel Luhamets vaimuliku kirjanduse tähtsusest iga kristlase elus. Oma sisu poolest ainulaadse poe avamine oli osa kuulutustööst ja seda ei peaks võtma ärilise ettevõtmisena.
Christian von der Pahlen. Pindalalt kuulus Palmse 19.sajandi lõpul suuremate mõisate hulka. Maid oli natuke üle 10 000 ha, enamus oli mets ja raba. Põllumaad oli mõisal vaid paarsada hektarit. Talupoegi oli 900 ringis. Peamise sissetuleku andsid viinapõletamine, nuumhärjad, mets, tellisetööstus. 1923.aastal jagati Palmse mõisa maad asundustaludeks. 1930-ndate aastate lõpust kuni II maailmasjani oli mis Kaitseliidu kasutada, sel ajal hävis 1830-ndatel aastatel ehitatud tiibhoone. Pärast II maailmasda oli mõis suvelaagri paigaks pioneeridele. 1971. aastal asutati Lahemaa Rahvuspark ja peagi alustati ka mõisa korrastamist. Palmse oli esimene mis Eestis, mis taastati koos kigi misasüdamesse kuuluvate hoonetega, andes sel viisil hea ülevaate ühest Eestimaale läbi sajandite iseloomulikust misast. Taastamisprojekti autorid olid Arne Kann (arhitektuur) ja Leila Pärtelpoeg (sisekujundus). Restaureerimistööd toimusid aastail 1975-1985, nende käigus
Keisri esialgseks majutamiseks osteti 1713. aastal tulevase Kadrioru suveresidentsi maa-alaga koos 17. sajandil ehitatud raehärra von Drentelnile kuulunud maja. Keisri tarbeks laiendati väikest ehitust tiibhoonega, mille tulemusena oli hoones esik, köök ja neli tuba. Väike suveresidents oli kasutusel kuni keisri surmani. Järgnevad valitsejad elasid Tallinna külastades valminud Kadrioru lossis ning väike ehitus jäi unustatuna lagunema. 1780-teks aastateks oli hävinud uus tiibhoone ja varisenud vanema osa laed. Hoone taastati keiser Aleksander I korraldusel peale tema külaskäiku 1804. aastal varasemat ilmet muutes. Taastamata jäi tiibhoone, köök ehitati ringi ja selle peale söögitoana tuntud teine korrus, mis varem puudus. Eluruumide arv vähenes ühe võrra. Seejärel on väikest ehitust pidevalt hooldatud ning tänapäeval esindab see hoone ainsana Eesti arhitektuuris 17. sajandi suvemaja ehituslaadi ning on seetõttu ehitusmälestisena eriti väärtuslik.
Ta alustas tööd a. 1914 ja töötas lõpuks juba poolpimedana 22 maali kallal kuni oma surmani 1926.Monet´haiguse ajal hoolitses tema eest kasutütar ja poeg Jeani lesk.1926.aasta 5. detsembril suri Monet 86-aastasena ning Clemenceau viibis tema surivoodi juures.Lihtsa matusetalitluse saatel sängitati ta Givernysse. 17.mail 1927.aastal esitleti vesiroosimaale kui Monet pärandit spetsiaalselt selleks puhuks ümber ehitatud Tuileries` tiibhoone ovaalsetes akendeta ruumides. Tuntuimad teosed Monet tuntuimateks teoseks peetakse maale "Eine vabas looduses", mille ta maalis 1866. aastal, "Impressioon. Tõusev päike" 1872. aastal, "Moonipõld" umbes aastal 1880 ja "Udu Londonis" 1903. aastal. Pilte Claude Monet loomingust Kokkuvõte Oma elu lõpuni üritas Monet järjest paremini jäädvustada meeleolu, eriti valgusefekte ning värve.Tema elu viimasteks teosteks jäid peale naise surma 1911. aastal maalitud vesiroosimaalide sari
Eraalgatuse korras annetati ehituse tarvis 10 tuhat rubla, linn lisas 6 tuhat ning 27. juunil 1911. aastal pidas linnavolikogu esimese istungi uutes ruumides. Raekoja juugendstiilis juurdeehitus (Riia arhitekt W. Bocksloff) on imposantne, kuid üldjooniselt lihtne ja rahulik hoone. Sisekujundus on tammepuust seinatahveldise, keerdtrepi ja saali rõdukaartega maitsekalt tagasihoidlik (tislermeister C. Klein). Saali mööbli kujundas arhitekt O. Siimann (O. Siinmaa). Tiibhoone alumisel korrusel on volikogu kantselei ja linnavolinike tuba, hiljem kohvikuruumidena kasutusel olnud sinine saal oli algselt linnapea kabinet. Teisel korrusel asuvad volikogu istungite saal ja linnavalitsuse istungite ruum. Pärnu raekoja suurepärase akustikaga saal on juba aastakümneid kasutusel ka kontsertsaalina. Siin toimuvad festivalid ja kammerkontserdid ning esinevad rahvusvahelise suurusjärgu tähed. Pärnu rand
Prantsuse valitsejad ei hoolinud eriti Pariisist, kuni Francois I otsustas, et Pariis peab saama pealinnale väärilise lossi. Louvre'i ümberehitamist alustati 1546. aastal ning need tööd kestsid 300 aastat. Nelinurkse siseõuega loss on prantsuse renessansi parimaid näiteid. Vana Louvre on laiendatud ja juurde ehitatud Kellapaviljon, lõpetati õuefassaad, valmis idafassaad. Kummalegi poole Carrouseli väljakut kulgeb Vana Louvrei'ga 500 meetri pikkune tiibhoone, neid nimetatakse Uueks Louvre'iks. Muuseumina avati osa paleest 1793. aastal. Louvre'is on palju maailma kunsti paremikku kuuluvaid teoseid, neist tuntuim on Leonardo da Vinci Mona Lisa. Louvre'i muuseumi kollektsioon sisaldab erinevate kultuuride, tsivilisatsioonide ja epohhide kunstisedöövreid. Eksponaate on ligi 300 000. louvre'i ette on hiina arhitekt M. Pei püstitanud klaaspüramiidi, mis on Pariisi uuemaid sümboleid. 6.3. Pariisi Jumalaema kirik
vahest natuke monotoonne ja raskepärane. Kuna kauge frontaalvaade pole võimalik vastasasuvate ehitiste tõttu, ei pääse ehitise monumentaalsus mitte täitsa mõjule. Tagafassaad on kujundatud täiesti eelfassaadi sarnaselt, puudub ainult portikus. Ta kaotab väga palju oma mõjust selle tõttu, et Krause stiiliühtluse pärast pilastrid ka siin dooria-tuski kapiteelidega on varustanud see annab fassaadile kuiva ja kaine ilme. Kiriku ja kahe tiibhoone juurdeehituse ning puude istutamise tõttu hoovi osutub tagafassaadi üldvaade võimatuks. Mis puutub sisemusse, siis on siin peale aula kõik lihtne, koguni vaene. Nagu Krause esimesed kavandid näitavad, oli tal alguses kavatsus siseruume rikkalikumalt läbi viia; nii tahtis ta peatreppi varustada esimesel korral dooria, teisel joonia sammastega. Lõpuks ehitati trepp tehnilistel põhjustel siiski hoopis teisiti ja kavatsetud sambad jäid ära.
Lõpuks telliti siiski Tartu Pauluse kiriku projekteerimine Eliel Saarinenilt. Tartu Pauluse kirik on eesti 20.sajandi silmapaistvaim sakraalehitis. See oli esimene kirik eestis, mis kavandati kogudusekeskuskirikuna ning koosnes algselt projekti põhjal kesksest kirikusaaliga mahust krundi sügavuses ja kahest sellega ühendatud tiibhoonest tänavajoonel. Nii moodustus omamoodi Cour d'Honneur. Parempoolne tiibhoone oli Joonis 2 mõeldud kantseleiks ja eluruumideks koguduse töötajatele, vasakpoolses pidi paiknema 400-500 kohaga õppesaal ja kogudusetöö ruumid; esimene on tänaseni ehitamata, teine valmis 1931.aastal Artur Kirsipu projekti järgi, millel puudus algprojekti hooneosi tervikuks ühendav torni poole tõusujoones kulgev katusejoon. Ehitusmaterjalina kasutatud punane tellis te eb kiriku tartulikuks, luues
ehituse hind. Kokku kestis anatoomikumi ehitus 20 kuud. Olukorras, kus rajada tuli ka teisi tähtsaid hooneid ülikoolile, lükati mittehädapäraste kõrvalhoonete ehitamine edasi. Alles 1825. aastal alustati abipersonali korteri rajamist anatoomikumi. Väidetavalt oli Krausel juba 10-aastat enne juurdeehituste algust olnud laienduste kava plaanis olnud, kuid 1820. aastal kavandas ta täpsema plaani, mis nägi ette kahe ristkülikukujulise tiibhoone diagonaalset liitmist rotundiga soklikorrusel asuvate koridoride kaudu. Rahapuuduse tõttu alustati palladionistliku juurdeehitusega alles 1825. aastal. Ehituse initsiaatoriks kujunes G.F.Parrot ja ehtitustööde teostuse eest vastutas ehitusmeister Kranhals. Mitmetest probleemidest tingituna anti juurdeehitus 3. augustil 1828. aastal üle. 1855. aastal eemaldati ringauditooriumist butafoorsed sambad ning pikendati juurdeehitisi pisut laiema hoonemahuga. Viimane suurem 22 Raam, V
Nõukogu presiidium muuseumi põhimääruse ja isikkoosseisu. Spordimuuseum oli loodud! Ühiskondliku spordimuuseumi esimene direktor oli Aksel Tiik, ruumid saadi kasutamiseks Eesti Põllumajanduse Akadeemialt. 21 1. juulist 1967 sai ühiskondlikust muuseumist riiklik Eesti NSV Kultuuriministeeriumile alluv Eesti NSV Riiklik Spordimuuseum. Muuseumi asukohaks sai Pauluse kiriku tiibhoone Riia tänaval. Riikliku muuseumi esimeseks direktoriks sai Olaf Langsepp, kelle 1971. aastal vahetas välja Enn Mainla. Spordimuuseumi esimene püsiekspositsioon avati 26.novembril 1971. aastal. 1974. aasta märtsis püsiekspositsioon suleti algas pikk remondi- ja laienemise protsess, mis lõppes alles 1986. aastal. Remondiperioodil tegutseti aktiivselt väljaspool maja korraldati ajutisi näitusi, erinevaid üritusi ja peeti spordiajalooalaseid loenguid. 18
Teater=theatron=vaatemängu koht. Theatrumil asusid vaatajate istekohad. Hiljem lisati mäekülgedele ka istmed istmeread. Keset orkestrat paiknes Dionysose altar, seal ohverdati pidustuste alguses. Altari astmetel istus hiljem muusikasaatja. Hiljem asendusid puuistmed kiviistmetega. Orkestra jäi samaks ning sellele lisandus skenee (algselt onn-telk orkestra taga, hiljem puidust ja kuuri moodi ja ajutine). Skenee oli lõpuks kivist püsiv ehitis, kus muudeti esiseina. Skeneest tehti nagu tiibhoone, millel oli palju funktsioone. Skenee esist kaunistati sammastikuga. Skenee ees oli proskeenium ehk väike lavake. Skenees toimus ümberriietumine, asus orkestra taga. ,,Deus ex machina" ehk jumal masinast. Seda väljendit kasutati nö kure kohta, masin, mis tõstis näitleja õhku või vastupidi, kui ta mängis jumalat ja ta oli vaja taevast maa peale tuua. Näitleja sai immiteerida lendamist. Näitleja sai tõsta orkestra kohale. · 34
Arhitektuuri areng oli Saksamaal suhteliselt tagasihoidlik, iseseisvat monumentaalset arhitektuuristiili seal välja ei kujunenudki. Valitsevaks jäi dekoratiivsete motiivide kasutamine arhitektuuris, mille peamiseks iseärasuseks oli see, et kunstkäsitöös juurdunud kaunistusi püüti üle kanda arhitektuuri. Palju ehitati losse, mille põhiplaan jäi veel seotuks gooti ajastuga. Tähelepanuväärseimaks lossiehituseks kujunes Heidelbergi loss, sell nn. Otto Heinrichi tiibhoone (1550-59) fassaadil on kasutatud renessansile tüüpilist liigendust - sambad, pilastrid, rõhutatud horisontaaljoon ning täiendatud seda rikkaliku plastilise dekooriga. Sama lossi nn. Friedrichi tiiva (1601-04, arh. J. Schock) fassaadide rõhutatud jaotustes ja jõuliste frontoonides aimub juba varabarokseid motiive. Ühiskondlikest hoonetest pöörati tähelepanu raekodade, gildi- ja tsunftihoonete ehitamisele.
annaabi.ee 
