Territoriaalne korraldus ja ühiskondlikud suhted (0)

Territoriaalne korraldus ja ühiskondlikud suhted
Saksa-Taani vallutuste alguseks ei olnud Eestis veel väljakujunenud ühtset keskvõimuga riiki. Maa jagunes paljudeks kihelkondadeks, mis koosnesid teatud arvust külakogukondadest. Enamus kihelkondi oli omakorda ühinenud maakondadesse. Tõenäoliselt korraldasid maakondade asju paljud kihelkonnavanemad ühiselt. Sellele osutab ka, et 13. saj alguseks oli enamik maakondi alles kujunemisjärgus. 13.saj alguses Taani võimu alla läinud Eestimaa osa hõlmas kolm muinasaja lõpu maakonda – Revala , Harju ja Virumaa. Veidi enam kui 100 aastat kestnud Taani ülemvõimu ajal muutus Põhja-Eesti territoriaalne jaotus tunduvalt. Revala ja Harju muinasmaakonnad liideti ühtseks Harjumaaks. Virumaa jagunes seevastu kaheks osaks, läänepoolseks Virumaaks ning idapoolseks Alutaguseks. Selliste muutuste aluseks oli kolme uue administratiivse keskuse kujunemine Tallinnas ( Reval ), Rakveres ( Wesenberg ) ja Narvas, millest igaühega liitus oma haldusringkond. Kihelkondade eesotsas seisid vanemad, kuid pole selge, kas oli tegemist külavanemate kollegiaalse juhtimisega või oli kihelkonna etteotsa valitud üks vanem. Nappide andmete põhjal oli Eestimaa rahvastik jagunenud kolme sotsiaalsesse kihti: ülikud, vabad talupojad ja orjad . Ühiskonna põhikihi moodustasid vabad talupojad. Ei ole mingeid andmeid, mis osutaksid vähimalegi sõltuvusele nende ja ülikute vahel. Isegi orjad, kelle puhul oli enamasti ilmselt tegemist sõjavangidega, paistavad olevat etendatud pigem piiratud liikumisvabadusega teenijate või sulaste rolli. Uute võimude poliitika oli algusest peale suunatud sellele, et võimalikult nõrgestada kohaliku ülemkihi positsioone. Moodustasid ju viimased rahva kõige autoriteetsema ja elujõulisema osa. Ometi õnnestus mõningatel eestlastel ka saksa-taani võimu all oma endiseid positsioone säilitada ning isegi vasalliseisusesse tõusta. Osutub, et vähemalt esimestel aastakümnetel pärast vallutust ja võib-olla mõnevõrra hiljemgi suutsid eestlased säilitada suure osa muistsetest õigustest ja vabadustest. Alistumistingimused määrati tihti kindlaks uute võimude ja kohalike elanike vahel sõlmitud lepingutega. Rahva põhimass pidi laskma end ristida ning täitma kristlikke usukombeid, millele lisandusid ka mõningad esialgu võrdlemisi mõõdukad maksud . Ebameeldivam oli kohustus osaleda uute isandate poolt korraldatud sõjakäikudel ning kirikute ja linnuste ehitamisel . Talupojad olid isiklikult vabad nagu varemgi. Võimalik, et suures osas säilis ka endine halduskorraldus ning isegi sõjaline organisatsioon , millele võiks osutada mõnede muinaslinnuste, nagu näiteks Varbola ja Lohu Harjumaal ning Pada ja Purtse Virumaal, kasutusel püsimine võib-olla isegi kuni Jüriöö ülestõusuni.
Muistsed uskumused ja vahekorrad kirikuga
Muinaseestlaste usundist tervikliku pildi saamist raskendab allikate nappus. Suures osas näib muistne rahvausund olevat põhinenud mitmesugustel animistlikel kujutelmadel, kus inimeste ja nii elus kui ka surnud looduse vahel puudus kindel piir. Ajal, mil peamiseks elatusalaks muutus maaviljelus, kujunes välja mitmesuguste kaitsehaldjate ning väikejumalate kultus , mida võib seostada indogermaani rahvaste kasvava mõjuga. Kultuslikud toimingud olid seotud põllutööde ja karjahoidmisega, aga ka koduga. Läti Henriku teadetest nähtub, et pühaks peeti hiiesalusid ja –mägesid, paljud kohanimed ja muistendid viitavad jõgede, järvede, kivide ning allikate austamisele. Muinasaegsetest jumalustest teame ainsana nimepidi Henriku poolt mitmel korral nimetatud Tharapitat, saarlaste suurt jumalat, kes vastab tõenäoliselt hilisemast rahvausundist tuntud Taara või Toorule. Vaevalt kujutas Tharapita siiski mingit ülemjumalat, nagu mõnikord on arvatud. Mingi ainu- või peajumala idee näib olevat olnud eestlastele hoopis võõras. Jumalad ja jumalused polnud niivõrd valitsejad , kuivõrd kaitsjad ja hoidjad, kellega tuli eelkõige püüda hästi läbi saada. Raske on öelda, kui suurel määral võis juba enne vallutust eestlaste seas olla levinud ristiusu ideoloogia elemente ning milline oli nende mõju eestlaste vaimsele maailmavaatele. Kindlasti polnud ristiusk meie esivanematele enam päris tundmatu. On üsna tõenäoline, et eestlaste naabermaadega tõid kaasa ka teatavaid muutusi ideoloogias. 13. saj alguses ristiusustati Eesti ala vägivaldselt võõrvallutuste läbi. Vanad pühapaigad sageli hävitati ning maa kattus kirikute ja kabelitega. Ometi jäi ristiusk eestlastele pikaks ajaks võõraks. Endiselt leidsid paljude vanadele kultuspaikadele ehitatud kabelite juures aset poolpaganlikud riietused ja ohvritoimingud. Viimaste aastate arheoloogilised uurimistööd on näidanud, et vähemalt 13. saj keskpaigani oli kombeks asetada surnutele hauda kaasa rikkalikult panuseid. Nii maeti naised sageli piduriides koos arvukate ehetega, mehed aga täies relvastuses.