Teeleht (Plantago media) SLAID: Keskmine teeleht ehk plantago media on rohttaim teeleheliste sugukonnast. Taim kasvab 1560 cm kõrguseks. Kasvab niitudel ja teeservades. Eestis on ta tavaline. Keskmine teeleht saaremaal Keskmine teeleht on kuivade niitude ja loopealsete taim, kes vahel kasvab ka mererandades. Koos inimesega on ta levinud aga ka kõikidesse teistesse kuivadesse kohtadesse. Sellist taime nimetatakse inimkaaslejaks liigiks: ta levib sinna, kuhu inimene läheb. Nii on keskmine teeleht vallutanud terve PõhjaAmeerika, loodusliku liigina teda seal enne eurooplaste kohalejõudmist ei kasvanud
...................................................................................................4 Kokkuvõte............................................................................................................................6 2 Sissejuhatus Valge iminõges on tavaline taim Eestis. Kasvab elamute ümbruses, teeservades. Hea nektari- ja õietolmutaim. Õitseb maist septembrini. Paju esimene nektari andja kevadel. Mesilased meelsasti külastavad paju, saadest lõhnavat nektarit ja kuldkollast õietolmu. Must sõstar õitseb mai alguses kuni 10 päeva. Mesilased on peamised musta sõstra tolmendajad. Mesilased saavad peale nektari ka õietolmu. Võilill annab rohkelt õietolmu. Üle +20C ilmadega eritab ta küllalt nektarit. Võilille õitsemise ajal on õhtuti mesitarude
KÕRVENÕGES · Iseloomulikud tunnused: Lehelaba piklikmunajas, alusel südajas, kuni 6 cm lai. Taimed tumerohelised, nii liht- kui kõrvekarvadega. Õiekate väike. Õisikus ainult emas- või isasõied. Kõrgus 30-200 cm. · Levik: Metsades, karjamaadel, mererannas, teeservades, elamute ümbruses. Sage. Õitseb juulis, augustis. · Rühm: Õistaim · Kasutamine: Taime on kasutatud kiu saamiseks. Noori võsusid ja lehti kasutatakse toiduks salatina. Lehtedest saadud värvainet kasutatakse kui ohutut värvi ravimi- ja toiduainetööstuses. Ravimtaim, lehtedest tehtud teed kasutatakse rahvameditsiinis mitmesuguste sisehaiguste puhul. Reumavalude puhul tehakse nõgesevanne ja viheldakse nõgesevihtadega
Liitlehed sulgjad, lõpevad köitraokestega Õied ühe- või kahekaupa lehekaenlas 30-60 cm pikk KASVUTINGIMUSED Muld- liivsavimullad Väetamine- orgaaniline väetis Külvivorm- külvatakse 3-4 cm sügavusele, seemet külvatakse 35...70 kg/ha, sõltuvalt seemne suurusest KASUTAMINE Hea jõusööt piimakarjale Haljassööt Silo valmistamiseks TALIVIKK EHK PÕLD- HIIREHERNES ISELOOMUSTUS Üheaastane Kaduv umbrohi põldudel, teeservades Õitseb juunist augustini EHITUS Lehed pikkade pehmete karvadega, 5-8 paari, lineaarsed või süstjad Õied sinakaslillad, 15-30-kaupa tihedas kobaras Õisikud lehtede pikkused või veidi pikemad Kõrgus 30-100 cm KASUTATUD KIRJANDUS http://efloora.ut.ee/Eesti/species/4908.htm l http://eelis.ic.envir.ee/voorliigid/?a=lii gikaart&id=2048&klass=5&piirkond=0&sissetu lek=0&levikutihedus=0&okomoju=0&majmoju=0& tokestamine=0&kustkohast=nimekiri http://aps
sabaga. Euroopa naaritsast erinevalt on tal valge ainult alalõug. Punahirv on peamiselt levinud Euroopas, Kaukaasias, Väike-Aasias ja osaliselt Lääne- ja Lõuna-Aasias. Punahirvel on viie haruga sarved ja ta on üks suurimaid hirveliike hirvlaste sugukonnast. Taimed Kanada kuldvits on liik korvõielisi taimi kuldvitsa perekonnast.Eestisse ilutaimena sisse toodud võõrliik. Alates 1990. aastaist kiiresti invasiivsena levinud, peamiselt niitudel, jäätmaadel, teeservades. Galeega on liblikõieliste sugukonda kitseherne perekonda kuuluv taimeliik. Eestis esmalt söödakultuurina sisse toodud ja aretatud, on ta muutunud järjest laiemalt levivaks ohtlikuks invasiivseks võõrliigiks.
Vahtra viljad on huvitava kujuga ning neid on võimalik panna ninale. Vaher esineb leht- ja segasalumetsades enamasti alumises puurindes koos saare ja tammega. Ta on külmakindel ning hea varjutaluvusega, eriti noores eas. Vaher on mullastiku suhtes nõudlik, ta eelistab liivsavimuldi, mis on viljakad, huumusrikkad ja niisked. Vaher levib looduslikult Kesk-ja Põhja Euroopas ning kohati ka Aasia läänealadel. Eestis on vaher väga tavaline puu, seda kohtab nii lehtmetsades, teeservades kui ka parkides. Hüpotees Vahtra lehed on puuvõra eri osades erineva suurusega, kuna mõni puuvõra osa ei pruugi saada nii palju valgust kui teine ja mõnes osas võivad ka lehed nooremad olla. See võib olla tingitud ka sellest, et mõnda puuvõra osasse ei jõua nii palju vett kui teistesse. Uurimistulemused: Lehti uurides, sain teada, et nende suurus varieerub 65millimeetrist kuni 157millimeetrini. Järeldus:
Kirjeldus: Sügavajuureline püstpüsik, lehed vastakud, varred kahe kandiga, õied kahekaupa lehekaenlais. Vili on kuivanult pakatav kupar, milles on suur hulk seemneid. Suures koguses võib naistepuna põhjustada mürgistusi. Seejuures sageli avaldub mürk alles siis, kui heledale nahale paistab päikesevalgus. Seega muutub inimene või loom valguse suhtes ülitundlikuks. Õnnetumatel juhtudel võib naistepuna mürgistus viia ka krampide ja ajukahjustuseni. Kasvukoht: niitudel, puisniitudel, teeservades. Kokkuvõte Enamusi mürktaimi kasutatakse meditsiinis ravimina. Taimedes sisalduvad mürkainete põhirühmad on alkaloidid, glükosiidid ja eeterlikud õlid. Alkaloidid on kõige ohtlikumad taimemürgid, mis kahjustavad eelkõige närvisüsteemi. Vähesel määral sisaldub neid kõigis kõrgemates taimedes eelkõige seemnetes, koores ja juurtes. Mürktaimedes on aga alkaloidide sisaldus märgatavalt kõrgem.
saksakanalill, ubina-hein ja valge ätse. Korvõieliste sugukonda kuuluv teekummel (Chamomilla recutita) on üheaastane, kuni 30 cm kõrguseks kasvav aromaatne ja magusalõhnaline rohttaim. Tema vars on ümar, peenike, püstine ja harunev, lehed kaheli- või kolmelisulglõhised. Õied on koondunud korvõisikutesse, mida ümbritsevad valged keelõied. Õitseb juunist augustini. Aedadest kunagi plehku pistnuna leidub teda nüüd kasvamas nii põllu- ja teeservades kui elamute ümbruses, kus ta kohati omab umbrohustaatust. Et teekummelit mitte segi ajada teiste sarnaste korvõielistega (kesalill, härjasilm), siis teekummeli õisik on poolitamisel seest õõnes ning lõhnab tugevalt ja aromaatselt. (Bioedu, taimed 2015) KASVATAMINE Tema kasvatamine pole kuigi keeruline. Seemneid võib külvata nii varakevadel aprilli lõpus kui sügisel augusti lõpus - septembri alguses. Seemet ei kaeta mullaga, kuna kummel vajab idanemiseks rohkesti valgust
Õitseb juulist septembrini 30-40 päeva. Hea meetaim, meekogus 400 kg/ha. [2] Harilik vaher on kuni 25 m kõrgune puu. Lehed 5-hõlmalised, pikalt teritunud tipuga ja tömpide sisselõigetega. Õitseb enne lehtimist aprillis-mais 7-10 päeva. Rohekaskollased õied on kahesugulised, püstistes kännastes. Meeproduktiivsus on 200-1000 kg/ha. [2] Rohttaimed Sellesse rühma kuuluvad mitmesugused looduslikud taimed, mis kasvavad aiaäärtes, teeservades, söötidel ja teistel kasutamata maa-aladel. [2] Mägi-pajulill on püstine kuni 80 cm kõrgune taim. Lehed kitsasmunajad, vastastikku asetsevad, kuni 8 cm pikkused, hambulise servaga. Õied paiknevad üksikult ülemiste lehtede kaenaldes, heleroosad, kuni 1 cm pikad. Õitseb juunist augustini 45 päeva. Meeproduktiivsus kuni 350 kg/ha. [2] 5 Naat on 50-100 cm kõrgune, jämeda, palja, seest õõnsa varrega umbrohi.
kapsasrohi, harilik hiirekõrv, põld-litterhein, harilik tõlkjas jt. 3 Umbrohud Vesihein (Stellaria media) on kogu Euroopas levinud umbrohi. Kuulub sugukonda nelgilised, perekonda tähthein. Rahvakeeles on kasutatud nimesid virn, limarohi, rägahein, siavirn ja nädselm. Esineb peamiselt inimmõjuga aladel. Kasvukohana eelistab niisket ja viljakat haritavat maad aga kasvab ka metsa- või teeservades ja veekogude kallastel. On hea toidutaim koduloomadele. Õied meenutavad väikest valgest tähekest, mõnikord võivad kroonlehed puududa. Kõrvenõges (Urtica dioica) on mitmeaastane kahekojaline suvehaljas rohttaim. Kõrgus 13...150 cm. Värvuselt tume, hallikasroheline. Kõrvenõgesele on antud selliseid rahvapäraseid nimesid nagu 4 nogulane, nõgene, treegal, supinõges, suskja jt. Kirjeldus
Vars Varred on nõrgad, tõusvad kuni püstised, mõnikord lamavad, harunemata või juba alusel harunenud, lühikeste karvadega kaetud. Maa-alune osa Taimel on rohkesti haruneva peajuurega sammasjuurestik. Paljunemine Paljuneb seemnetega. Levik ja ohtrus Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid ka Lääne- ja Ida-Siberis, sisseviiduna ka Väike-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis sage. Kasvukoht Meil kasvab peamiselt umbrohuna põldudel, söötidel, karjamaadel, kraavide nõlvadel, teeservades, aedades, vahel ka loo- ja pärisniitudel, rannavallidel. Küllaltki kuivalembene, kasvab sageli liivastel, kuid mitte liialt lubjarikastel kohtadel. Koht ökosüsteemis Taim võib vahel sattuda mõningate taimtoiduliste loomade toidu hulka, kuid tihedamalt pole ühegi elusolendiga seotud. Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja. Kasutamine Taime on varem kasutatud meditsiinis lahtistava ja okseleajava ravimi valmistamiseks. http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pkannike2.htm
● Huulõieliste(Labiatae)(Lamiaceae) sugukond. ● Kõrgus 25...50 cm. ● Vars püstine. ● Lehed rootsulised, piklikmunajad, terveservalised. ● Õied lillakad või roosad 5...10 mm pikkused. Levik ● Vahemeremaades katab terveid mäenõlvu. ● Eestis looduslik liik. Kasvab kuivades metsades ja võsastikes, niidunõlvadel, teeservades. ● Enamikes Euroopa maades kasvatatakse kultuurtaimena. ● Õitseb juulis ja augustis (septembrini). Ajaloost Antiikmütoloogias lõi Aphrodite pune tähistamaks õnne ja rõõmu. Õites punetaimedega ehiti vanasti pruutpaare lootuses, et nende edasises kooselus õnn ikka elu lõpuni püsima jääks. Eesti rahvapärimustes kutsuti punet haisulilleks (eriline lõhn), unerohuks (teena tarbituna rahustav mõju), taarirohuks (lisand kalja ja taari
on valged õied. Peale selle, et tema õitest saab suu magusaks, on õiekroone tarvitatud ka ravimina. Selleks tuleb need ettevaatlikult ja õrnalt ära korjata ja vilus kuivatada. Haiguseid, mille vastu iminõgesest on abi saadud, on väga palju. Hingamisteede ja kõhuhädad, naistehaiguseid, kroonlehetee aitab unetuse korral ja soodustab uriinieritust. Vesihein (virn, limarohi, rägahein, siavirn, nädselm) Vesihein kasvab tavaliselt köögivilja põldudel. Harvem kohtab teda metsa- ja teeservades või mererannas ja veekogude kallastel. Igal juhul massiliselt kasvab ta niiskemal viljaka mullaga haritud maal. Vesiheina varred kasvavad hulganisti koos, sest siis suudavad varred püsti seista. Varred on kergesti murduvad ja pehmed. Vesihein on hea toidutaim kõigile koduloomadele. Taime juures on hea see, et teda saab süüa kohe pärast lume minekut ja seda kuni uue lume tulekuni. Nii kaua ei ela siiski üks taim, ehkki vesiheina loetakse kuni kahe aastaseks
On ilus ja kauapüsiv lõikelill. Härjasilmad on pikaealised, kuid vajavad aeg-ajalt uuendamist, sest üle viieaastased puhmad muutuvad keskelt hõredaks ja nende talvekindlus väheneb. Liike paljundatakse seemnetega, sorte aga jagamisega Seemned külvatakse kevad-suvel kasvukohale või eelkasvatuse korral külvikasti. Ettekasvatamisel õitsevad juba samal aastal. Puhma jagamist tehakse kevadel või varasügisel. Eestis kasvab niitudel ja teeservades harilik härjasilm. 10. Igihali Perekonnas ainult 7 liiki, nendest Euroopas 5 liiki. Väljaspool Euroopat levinud veel Põhja-Aafrikas ja Kesk-Aasias. Kõik liigid ei ole igihaljaste lehtedega. Vajab edukaks kasvamiseks varjulist või poolvarjulist kasvukohta ja parasniisket huumusrikast mulda, aga lepib ka tavalise niiskema aiamullaga. Kasutatakse pinnakattetaimena. Sobib suurepäraselt pinnakatteks, kus muru ei kasva, või kus muru oleks raske hooldada, näiteks maakeldrite pealsed
- kõrge hein tara ja maantee vahel (loomad ei märka tara, kui nad maantee poole liiguvad); - loomatruubi otste mattumine talvel teelt lenduva lumevalli alla; - tunnelisse kogunenud lehtede krabisemine (Eluslooduse seire I etapp Tallinn- Narva maanteel, 2006). Võimalus õnnetusi vältida on ka hoiatades sõidukijuhte ja loomi üksteise eest. Et nad üksteist võimalikult vara märkaksid, tuleks teeservades hoida head nähtavust: puhastada need ohtlikes kohtades võsast ja kõrgetest rohttaimedest ning harvendada teeäärset metsa, nagu meil praegu ongi tavaks saanud. Ka ohtlike kohtade üle arvepidamine ning järjepidev ja õigesti ajastatud teavitustöö meedias kuuluvad siia kategooriasse. Samuti liiklusmärgid, kiirusepiirangud ja hoiatavad teekõrgendused. Juba aastaid on liikvel autodele paigaldatavad viled, mis üritavad ulukeid peletada heli abil (Javois, 2008).
Euraasias ulatub liigi levila Lääne- Euroopast Jakuutiani. Niidu- võiliblikas on levinud kõikjal Euroopas, välja arvatud äärmised lõuna- ja põhjaosa.Eesti eElurikkuse andmetel on Eestis niidu- võiliblikas fluktueeriv (regulaarselt lõuna poolt sisse rändav), arvatavasti on Kagu- Eestis olemas ka püsipopulatsioon. Minu kodukohas on see tavaline liblikas. Esimene põlvkond on mais- juunis ja tavalisem teine põlvkond juulist septembrini. Juulis- augustis võis teeservades kahesaja meetrisel lõigul kohata umbes kümmet liblikat. Viimaseid liblikaid nägin oktoobri alguses enne öökülmade saabumist. Tiibade siruulatus on 4,2- 4,8 cm. Tiibade ülapool on isasliblikal kollakasroheline, esitiibade tipuosa on musta mustriga. Esitiiva ülemises osas on must täpp, alatiiva keskosas oranžikas kaheosaline täpp. Emaste tiivad on heledamad ja tiiva otstes olev must muster vähemärgatav ning mõnikord puudub täiesti. Liblikad lendavad maanteede- ja
pikkune tugev metalne heli. imelik - väike, heleroheline ja päikselistel painduv metsaservadel, niitudel, Harilik rohutirts loopealsetel, teeservades Niidu-rohutirts Soohääled Kaljukotkas Kurelised Rukkiräägul on eriline, rütmikas ja Rukkirägu seljasulestik on Niisketel niitudel, kõva hääl. tumepruun. Tundub nagu oleks selg põldudel. soomustega kaetud. Keha alapool on
äraspidi munajad seemnised. Need on ühelt küljelt kumerad, teiselt lamedad või pisut nõgusad, pikikurrulised. Viljad valmivad oktoobris. Ajalugu Vana ja väga tähtis ravimtaim, tuntud juba antiikajal Kreekas ja Roomas. Kaasajal tarvitatakse tema ekstrakti või tinktuuri sagedamini seedehäirete korral ja söögiisu tõstva vahendina. Eestis looduslik liik. Kasvatamine Vähenõudlik taim. Kasvab kuival liivasel ja kivisel pinnasel, teeservades, elamute lähedal. Koirohu naabruses ei pruugi kõigile taimedele meeldida. Paljundamine Paljuneb peamiselt seemnistega, harva vegetatiivselt risoomi abil. Saagi kogumine Kogutakse enne õite puhkemist ladvaosa, kuivatatakse madalal temperatuuril. Kasutamine maitsetaimena Tarvitatakse ka veini-, likööri- ja toiduainetööstuses, maitseainena lihatoitudes. Koirohulisandiga veini nimetatakse vermutiks. Ka absindi mõru maitse ja rohkel tarbimisel tervist kahjustav toime on
Nt härjasilm, humallutsern, põlvjas rebasesaba, teeleht · Antropofüüt püsib vaid tänu inimmõjule. Näiteks äiakas (üliharuldaseks jäänud umbrohi) Invasiivsed liigid inimkaaslejad, kes tungivad massiliselt looduslikku floorasse. Tõrjuvad meie enda looduslikke liike välja. Tõlkjas ehk rakvere raibe pärineb Ees-Aasia pool-kõrveist ja steppidest, tuli sisse I maailmasõja ajal loomasöödaga. Kasvab põldudel, söötidel, teeservades, jäätmaadel. Kurdlehine kibuvist kodumaa Kaug-Idas. Kasvab meil rannikuil kasutatakse haljastuses. Liikide levikut uurib arealoogia ehk koroloogia · Liigi areaal hõlmab kõiki liigi populatsioone · Areaal võib olla terviklik (lausareaal) või disjunktne (katkestunud) koosneb mitmest osaareaalist · Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi
S. nigra lepivad ka üsna tugeva varjuga). Vanemas eas on võrades üsna palju kuivanud oksi. Paljundatakse seemnetega (vajalik stratifitseerimine), haljaspistikute ja pistokstega Must leeder (Sambucus nigra L.) [nìgra] Niger, nigrum must. Kasvab nii kõrgema põõsana kui madalama kuni 10 m kõrguse mitmetüvelise üsna sügavarõmelise korkja tüvekoorega puuna Euroopast üle Kaukasuse ja Väike- Aasia kuni Lääne-Siberini, kasvades metsaservades, põllupeenardel, teeservades, parasniisketel viljaka mullaga kasvukohtadel ning tõustes kuni 1200 m üle merepinna. Eestis on liik naturaliseerunud ja levib üle kogu vabariigi. Talub meie kliimat paremini mandri lääneosas ja saartel, Ida- ja Lõuna-Eestis külmuvad karmimatel talvedel üsna tihti viimase aasta võrsete tipmised osad ja vahel isegi vanemad võrsed. Võrsed: jämedad, hallid, tihedalt kaetud suurte lõvedega, säsi lumivalge. Lehed: (3) 5-7 (9) lehekesega, munajas-piklikud, 4...12 x 1,5..
näit. S. nigra lepivad ka üsna tugeva varjuga). Vanemas eas on võrades üsna palju kuivanud oksi. Paljundatakse seemnetega (vajalik stratifitseerimine), haljaspistikute ja pistokstega. Must leeder (Sambucus nigra L.) Niger, nigrum must. Kasvab nii kõrgema põõsana kui madalama kuni 10 m kõrguse mitmetüvelise üsna sügavarõmelise korkja tüvekoorega puuna Euroopast üle Kaukasuse ja Väike-Aasia kuni Lääne-Siberini, kasvades metsaservades, põllupeenardel, teeservades, parasniisketel viljaka mullaga kasvukohtadel ning tõustes kuni 1200 m üle merepinna. Eestis on liik naturaliseerunud ja levib üle kogu vabariigi. Talub meie kliimat paremini mandri lääneosas ja saartel, Ida- ja Lõuna-Eestis külmuvad karmimatel talvedel üsna tihti viimase aasta võrsete tipmised osad ja vahel isegi vanemad võrsed. Tsoon V. Täpne kultuuristamise aeg teadmata. Tunnused: Võrsed: jämedad, hallid, tihedalt kaetud suurte lõvedega, säsi lumivalge.
Nt härjasilm, humallutsern, põlvjas rebasesaba, teeleht Antropofüüt – püsib vaid tänu inimmõjule. Näiteks äiakas (üliharuldaseks jäänud umbrohi) Invasiivsed liigid – inimkaaslejad, kes tungivad massiliselt looduslikku floorasse. Tõrjuvad meie enda looduslikke liike välja. Tõlkjas ehk rakvere raibe pärineb Ees-Aasia pool-kõrveist ja steppidest, tuli sisse I maailmasõja ajal loomasöödaga. Kasvab põldudel, söötidel, teeservades, jäätmaadel. Kurdlehine kibuvist – kodumaa Kaug-Idas. Kasvab meil rannikuil kasutatakse haljastuses. Liikide levikut uurib arealoogia ehk koroloogia Liigi areaal hõlmab kõiki liigi populatsioone Areaal võib olla terviklik (lausareaal) või disjunktne (katkestunud) – koosneb mitmest osaareaalist Liigid, mille areaalid suures osas kattuvad, moodustavad geoelemendi ehk flooraelemendi
annaabi.ee 
