Teatriretsensioon „Meistriklass“ (0)

Teatriretsensioon
Vaatasin ETV Arhiivist etendust nimega „Meistriklass“.
Tegevus leiab aset 1948.aasta jaanuaris Moskvas. Ühel õhtupoolikul kogunevad samasse ruumi Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin , heliloojad Sergei Prokofjev ja Dmitri Šostakovitš ning Stalinile truu riigimees Andrei Zdanov. Kangema napsu saatel hakkavad neli meest arutlema Nõukogude Liidu muusikakultuuri üle, mis vahepeal kisub ka väga emotsionaalseks.
Näidendi lavastanud Rudolf Allabert on minu meelest väga täpselt ära tabanud tolle aja heliloojate ja üleüldse kultuuriinimeste olukorda. Stalin valitses ju karmi käega ning midagi nö riigivastast ja mäsleva harmooniaga pala ei tohtinud heliloojad kirjutada. Samuti on hästi jäljendatud seda Stalini tallalakkumist, mida tema valitsusajal rohkelt oli, et ikka suurele liidrile meeldida. Oli ka aru saada heliloojate kartusest mitte vastu vaielda kõrgematele riigimeestele teoste kirjutamise osas.
Ei pidanud ma pettuma ka näitlejate töös. Kõige enam meeldis mulle Tõnu Kargu mängitud Jossif Stalin. Tõnu Kark on mulle näitlejana alati meeldinud ning ka seekord jättis ta mulle positiivse mulje. Eriti meeldis mulle tema rollis lihtsus, rahulikkus ja viisakus, kuid siiski oli aru saada diktaatori olemusest ehk kui oli vaja, tõstis hääletooni ja tegi enda seisukoha teistele selgeks. Ta ei pingutanud üle ega jäänud ka midagi puudu.
Andrei Zdanovit kehastanud Enn Kraam sai oma rolliga samuti suurepäraselt hakkama. Silma jäi mulle alandlikkus ja kartus suure juhi Stalini ees, mis põhjustas taolist käitumist, et juhile meele järgi olla ning tahet teda truult teenida. Enn Kraami näitlemisest oli sellest väga hästi aru saada. Näidendis üritas ta Stalinile selgeks teha, et need kaks heliloojat ei ole õiged inimesed sobivat muusikat kirjutama. Pealt vaadates tekkis tunne nagu Enn Kraam tõesti ei saa heliloojaid mänginud Eero Spriidi ja Jüri Aarmaga läbi.
Eero Spriit mängis väikest viisi äput ja kepiga kõndivat heliloojat Sergei Prokofjevit. Viisakas ja džentelmenlik olemus oli tasemel näideldud. Oli ka aru saada uhkusest oma loomingu üle. Veel jäi hästi silma tema lombakas jalg, mille tõttu pidi kõndimiseks kasutama jalutuskeppi. Näidendis oli koht, kus Prokofjev pidi maha kummardama, kuid jalatervise pärast ei saanud ta seda normaalselt teha ning peaaegu kukkus lausa kõhuli põrandale . See nõudis temalt väga tõetruud näitlemisoskust, et publik saaks aru, kui raske on haige jalaga sellisesse asendisse laskuda. Teen talle suure kummarduse ka sellepärast, et ta pidi lonkama terve näidendi kestel ning ei tohtinud näidata, et jalg tegelikult funktsioneerib nagu poleks sellel midagi viga. See on loomulikult näitlejale raske ülesanne, kuid tema kui meisterlik näitleja sai sellega tublilt hakkama.
Teist heliloojat Dmitri Šostakovitšit mänginud Jüri Aarma tuli oma rolliga samuti hästi toime. Oli aru saada mässumeelsusest, kui ta Zdanovile vastu rääkis ning just see on tihtipeale noortele inimestele omane iseloom. Siiski oskas ta jääda viisakaks ja aupaklikuks.
Muusikalisest kujundusest rääkides oleks minu arvates olla muusikapalu näidendis rohkem. See oleks andnud rohkem värvikust ja meeleolu. Väga meeldis, et näidend algas ja lõppes muusikaga. Muidu oleks see minu arvates jäänud väga tuimaks. Muusika valik oli sobiv. Kui see mängima hakkas, tekitas isegi kõheda tunde, et kohe hakkab midagi juhtuma, mis oli just väga hea, kuna see tõmbas tähelepanu just laval toimuvale.
Lavalise kujundusega jäin siiski täielikult rahule. Seinad olid tehtud ajastukohaselt, nagu ka mööbel. Muidugi ei puudunud sealt ka baarikapp ja mugavad toolid , kus tähtsad mehed kanget jooki nautida said. Oli ka arvestatud liikumisruumiga. Oli vajalik, et näitlejad saaksid mugavalt ruumis ringi jalutada, ilma et peaks kuskilt vahelt läbi pugema .
Ajaloolise taustaga näidendid on mulle alati meeldinud ja see on ka üks põhjus miks ma just selle näidendi valisin. Muidugi ei saanud ma läbi arvutiekraani vaadates sama elamust, kui oleks seda saalis istudes jälginud. Õnneks ei pidanud ma pettuma. Tasemel näitlejad, kohane riietus ning Nõukogude Liidu õhkkond, mis näitlejate poolt suurepäraselt näideldud oli, tekitasid järjekordse mõnusa teatrielamuse.
Karl-Gustav Uustulnd