Teadus ja pseudoteadus (0)

Teadus ja pseudoteadus
Mis õigupoolest eristab teadust pseoduteadusest? Paljude filosoofide arvates saab igast väitest teadmine, kui inimesed sellesse piisavalt palju usuvad, kuid see ei saa ometi tõsi olla. Näiteks 15. sajandil kardsid veel paljud meremehed laevaga üle Maa ääre sõita, sest see usuti olevat lapik . Kuigi selleks ajaks oli juba paljudele selge, et maa on kerakujuline, vaidlesid siiski mõned vastu, sest see oli väidetavalt vastuolus Piibliga. Samuti arutleti selle üle, et maakera teisel pool elavad inimesed peaksid seisma pea alaspidi ja vihma sajaks alt üles. Niisiis , kuigi kuni 15. sajandini uskus pea kogu inimkond, et planeet Maa on lapik, ei olnud selle väite korral tegemist teadmisega , sest nüüdseks me teame, et elame kerakujulisel planeedil. Siit võib teha järelduse, et iga väide võib olla pseudoteaduslik ka juhul, kui kogu inimkond seda usub, sest hiljem võib keegi või miski jälle selle väite ümber lükata. Tänapäeval eksisteerib ikka veel inimesi, kes olenemata hulgast tõestusmaterjalidest ei usu siiski, et maakera on ümmargune.
Sama näite põhjal võib teha järelduse, et ka ebausaldusväärse väite korral võib tegemist olla siiski tõega. Kui esimene inimene, kes lõi teooria maakerast, kui mitte lapikust, naerdi kindlasti välja. Arvestades selle aja teadust, tundus see tolleaegsetele inimestele absurdsena. Nii et väitel võib olla suur teaduslik väärtus ka siis, kui seda ei usuta.
Teadusliku teooria väärtus sõltub ainult sellest, millist objektiivset toetust leiab faktidest. Teaduslikel arutlustel seatakse teooriad vastamisi faktidega, kuid tänapäeval on selgeks saanud, et ükskõik kui paljude erinevate faktide põhjal ei suuda me ikka tuletada paikapidavat loodusseadust. 17. sajandil ilma faktideta ja ainuüksi loogika põhjal tuletatud väidet ei peetud teaduslikuks väiteks, teadusel pidi olema kindlus , teadust ei saanud oletada, igat lauset pidi saama faktide abil kontrollida. Neid teooriaid , mida ei saanud faktide abil tõestada, peetigi pseudoteaduseks.
Isaac Newton oli väga uhke selle üle, et ta oli oma teooria faktidest tuletanud ning ei väljendanud vaid hüpoteese, vaid suutis neid ka faktide abil tõestada. Alles Newtoni teooria langemisel said teadlased aru, et nende faktide nõudmised olid utoopilised.
Kui mitte ühtegi hüpoteesi ei saa tõestada, siis kuidas teha vahet teadusel ja pseudoteadusel? Induktiivse loogika alusel saab teadust määratleda matemaatilise tõenäosuse abil. Kui tõenäosus on kõrge, võib seda teaduslikuks nimetada, kuid kui madal, siis pole see teooria teaduslik. Probabilismi puhul on olemas skaala, millel on madala matemaatilise tõenäosusega teooriad kuni kõrge tõenäosusega teooriad. Karl Popperi arvates on aga nii teaduslike kui pseudoteaduslike teooriate tõenäosus alati võrdne nulliga. Kui Popperi väide on õige, siis on teaduslikud väited ka peale tõestamatuse ka ebatõenäolised. Popper arvates võib aga teooria olla teaduslik ka siis, kui seda ei saa faktidega tõestada ning teooriat võib olla pseudoteaduslik ka juhul, kui seda saab faktidega põhjendada. Niisiis on teooria teaduslik, kui ollakse ette valmistunud määratlema eksperimenti, mis võib teooria ümber lükata. Kui aga selliseks vaatluseks või eksperimendiks valmis ei olda, siis on tegemist pseudoteadusega. Kuid Poppeti kriteerium ei eralda siiski teadust pseudoteadusest, sest ainult selle pärast, et faktid ei pea paika teooriaga, ei loobu teadlased oma teooriast. Sellisele järeldusele jõudis Ameerika teadusfilosoof Thomas Kuhn. Kui Kuhnil on õigus, siis polegi olemas aususe objektiivset standartit. Kui leidub miski, mis nende teooria ümber lükkab, leiavad teadlased tihti uue fakti, mis niiöelda ümber lükatud fakti uuesti ümber lükkavad.
Autori arvates polegi nii väga oluline hüpoteeside püstitamine, vaid hoopiski uurimisprogrammid. Seejuures ei ole teadus ainult katsete ja vigade rida. Kui teoorias leitakse mõni viga, siis hakatakse kõike kontrollima kust see viga võib tulla. Uurimise käigus leitakse sageli uusi teadmisi, mis arendavad meie teaduse arengut. Näiteks Albert Einsteini relatiivsusteooria, kvantmehaanika jpt on kõik uurimisprogrammid, ükskõik millises arenguastmel on nendel teooriatel alati mõned lahendamata probleemid. Niisiis võib öelda, et kõik teooriad on nii alguses kui ka lõpus ümberlükatud. Kuid kõik nad ei saa siiski väärtuslikud olla. Kõigil autori poolt imetluse osaliseks saanud uurimisprogrammidel on üks ühine joon: kõik nad viivad uue fakti avastamisele.
Teadusrevolutsioonid toimuvad siis, kui näiteks konkureerivad kaks uurimisprogrammi ja üks teeb edusamme , siis teine degenereerub, siis on suunitlus ühineda edusamme tegevaga. Kuna aususe puhul on oluline, et ei varjataks tõsiasju, siis pole üldse ebaaus jääda degenereeruva programmi juurde ning püüda seda muuta edusamme tegevaks.
Arengujärgus uurimisprogramme tuleb alati kohelda sallivalt, sest neist võib saada väga oluliselt arenev programm. Kriitika võib olla ka parandav, mitte nagu Popperi moodi kiiresti programmi lõpetav.
Ajaloos on tihti näha, kuidas mingi teaduslik teooria kuulutatakse pseudoteaduseks ning seega jääb teadlane ilma oma sõnaõigusest, teda naeruvääristatakse ning on isegi ette tulnud tapmisi. Seega ongi teaduse ja pseudoteaduse piiri tunnetamine tõeliselt tähtis nii esteerilises kui ka poliitilises mõttes.