Teadus filosoofiata on halvatud – ja filosoofia teaduseta on pime (0)

Teadus filosoofiata on halvatud – ja filosoofia teaduseta on pime
Aastakümneid on vaieldud teemal, kas teadus ja filosoofia saavad koos eksisteerida. Mõne teadlase arvates ei ole filosoofial teaduses kohta, see vaid segab . Teised usuvad, et filosoofia edendab teadust, lubab areneda, luua hüpoteese.
23. jaanuaril 1924 sündis Viinis teadusfilosoof Paul Feyerabend . Ta nägi teaduses koos kunsti ja religiooniga tunnetusvõimalust. Samas ei saanud erinevaid lähenemisi tõele võrrelda, kuna need on omavahel ühismõõduta. Feyerabend oli range metoodika, see tähendab ka Karl Popperi vastane, kuna selle järgimine takistab pikapeale teaduse arengut. Üleüldse oli Feyerabend ette kirjutatud teadusmeetodite vastane, kuna see piiravat tegevust. Ainus lähenemine, mis kedagi ei piira, on „kõik kõlbab“. Feyerabend ise ütles:““kõik kõlbab“ ei ole „printsiip“, mida ma pooldan ... vaid ajalugu lähemalt vaatava ratsionalisti kohkunud hüüatus.“ Teaduse pidi riigist lahutama samadel põhjustel, miks religioon on riigist lahutatud.
Füüsikud Stephen Hawking ja Leonard Mlodinow väitsid oma raamatus „The Grand Design“, et filosoofia on surnud. Tõsi, tegelikult on tegu vaid ühe osaga raamatust, ühe kontekstist kisutud lausega, kuid teosest pärineb ka järgmine väide: „Filosoofia ei ole suutnud hoida järge teaduse uusimate saavutustega, eriti füüsikas. Meie püüdlustes teadmiste poole on tõrvikukandjateks kujunenud teadlased.“ Tegu ei ole esimese korraga, kui on kuulutatud filosoofia lõppu, kuid sellel korral on väitjaks üks tunnustatumaid füüsikuid, Stephen Hawking. Raamatus on kuus põhiküsimust: 1) kuidas mõista meid ümbritsevat maailma, 2) kuidas mõista reaalsuse olemust, 3) kas universumil on vaja loojat , 4) miks midagi üldse on olemas, 5) miks meie oleme olemas ja 6) miks on olemas just sellised seaduspärad, mitte teistsugused . Neli neist on selgelt filosoofilised, kuid on näidatud, et ka füüsika on võimeline sellistele küsimustele rahuldavalt vastama.
Varsti andis neile vastulause semiootik Umberto Eco: „Füüsikud võivad küll filosoofia surnuks kuulutada, kuid nemadki ei saa vältida küsimust omaenda meetodite filosoofilise aluse kohta.“ Tema meelest olid küsimused, mis raamatus küsitud olid, vastatavad vaid filosoofia abil – ning füüsikud ei suudaks neile vastata, kui ei oleks juba olemas filosoofilisi vastuseid. Kui aga vastata, oleks tegu vaid mudelipõhise tõega, millel on vähe ühist tõelise reaalsusega. Lisaks oleks tegu kindla teadusmeetodiga, mida kritiseeris juba Feyerabend.
Kuid kas filosoofia on tänapäeva teaduse jaoks surnud? Tänapäeval teevad filosoofid tihedalt tööd koos teadlastega, aidates neil leida vigu ning püstitades hüpoteese ja küsimusi. Näiteks on hinnatud teadusfilosoof Joseph Rouse Hawkingi teooriale vastupidist väitnud. Filosoofia olevat mitte ainult elus, vaid ka hädavajalik kõigile 21. sajandi arukatele ja arvestavatele kodanikele . Teadus on muutunud interdistsiplinaarseks, sest muidu võiksid olulised detailid märkamata jääda. Seda võiks võrrelda nägemisega – vaadata võib nii ühe kui teise silmaga, kuid parim on vaadata kahe silmaga korraga, et näha tervikut . Selle tõttu on vaja nii humanitaar - kui reaalharidust – ei piisa sellest, kui üks inimene vaatab ühe, teine teise silmaga. Parim tulemus on, kui üks inimene vaatab sama uurimisobjekti korraga kahest küljest.
Teadus ja filosoofia on sama medali kaks külge. Üks tingib teise olemasolu. Kuni on teaduse tegijaid, on inimesi, kes teadlaste tööde üle mõtisklevad ja seda üldistavad. Kuid kui on küsimuste püstitajaid, on inimesi, kes teaduslike meetoditega neid küsimusi tõestada üritavad. Teaduses loodusseaduste kinnitamine on alati üldistamine, muutes teaduse filosoofiasse kalduvaks. Samas ei saa olla vaid üldistusi ilma faktideta, sest sel juhul on tegu vaid abstraktsiooni ja sõnamänguga.