Mõrsja näha nõudmine, otsimine ja väljatoomine Kui pruut oli leitud, algas söömine Pulmade esimese poole tähtsaim sündmus Esimese pulmapäeva hilisõhtul või teise pulmapäeva varahommikul lahkus mõrsja vanematekodust. Mõrsja viidi alati pimedas. Teine päev Teisel pulmapäeval mindi peiukoju Kehtisid samasugused tavad nagu siis, kui mõrsjakoju mindi Hakati sööma, kui mõrsja välja ilmus Pärast söömist oli tähtsaim hetk: mõrsja tanutamine Tanutamist tehti poolsalaja Tanutamine Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha
Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk mis oli väga laulurohke. Teise päeva tähtsaim sündmus oliu mõrsja lahkumine vanematekodust. Ta silmad seoti kinni ja mänguliselt üritati teda nö röövida. Teisel pulmapäeval mõrsja ka tanutati. Tanutamine toimus poolsajala, ainult tähtsamate pulmakülaliste juuresolekul ning mõrsja pidi samal ajal nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Peale tanutamist sai mõrsjast noorik. Kolmanda päeva keskseim sündmus oli nn rahakorjandus. Kõik külalised pidid teatud taldikule panema mündi ning seejärel tohtisid nad võtta lonksu viina. Sageli kujunes rahapanemisest ka võistlusi, mille tarbeks oli oluline pulma palju raha kaasa võtta. Väljakäidud raha sai noorpaar endale. Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega.
Väljaspool Kolga-Jaanis oli ainult see osa aletule tseremooniast tuntud. Pärast söömist järgnes sisuliselt kõige olulisem komme pulmades, nimelt tanutamine e. linutamine naise peakatte (linik, rätik, müts, tanu) mõrsjale pähepanemine. Alles selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. Tanutamisega oli abielu sõlmitud. Enamasti tanutati mõrsja peiukodus sinna jõudmise päeval. Kohati tehti seda ka mõrsjakodud. Tanutamist toimetati tavaliselt poolsalaja, tähtsamate pulmategelaste juuresolekul kuskil kõrvalruumis aidas, saunas või laudas. Tanutajaks oli üldiselt peiu ema (kui see oli surnud, siis isamehe naine). Kui tanutamine toimus mõrsjakodus, siis oli tanutajaks kaasanaine (harva oma ema). On ka teateid isamehest kui tanutajast. Ilmselt uuemad andmed kõnelevad peigmehest kui lõplikust tanu pähepanijast. Tanutamisel istusid mõrsja ja peig kõrvuti. Sealjuures peeti silmas
rahvariideid. Pruudil olid rahvarõivad eriti kaunilt ning külluslikult kaunistatud. Samuti oli tavaks, et mõrsja pead ehtis tanu, rätik või müts. Laulatus Kiriklikku laulatust ei peetud varasemalt eriti tähtsaks, see oli pigem kiriku poolt peale surutud toiming. Kuna laulatust ei peetud oluliseks, siis ei toimunud see üldjuhul ka pulmadega samal ajal. Tavaõiguse järgi polnud ka abielu laulatamisega sõlmitud, vaid alles peale tanutamist, ms toimus pulmas. Laulatus võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi ning seda mitme nädala ulatuses. Pruutpaar laualatati kiriklikult enamasti pühapäevasel päeval. Hoopis tähtsamaks peetud pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid
kohe sööma ja seejärel nõuti mõrsjat näha. Mõrsja nõudmine, otsimine ja väljatoomine oli pulmarituaali teine järk mis oli väga laulurohke. Teise päeva tähtsaim sündmus oliu mõrsja lahkumine vanematekodust. Ta silmad seoti kinni ja mänguliselt üritati teda nö röövida. Teisel pulmapäeval mõrsja ka tanutati. Tanutamine toimus poolsajala, ainult tähtsamate pulmakülaliste juuresolekul ning mõrsja pidi samal ajal nutma, et mitte nutta hilisemas eas. Peale tanutamist sai mõrsjast noorik. Kolmanda päeva keskseim sündmus oli nn rahakorjandus. Kõik külalised pidid teatud taldikule panema mündi ning seejärel tohtisid nad võtta lonksu viina. Sageli kujunes rahapanemisest ka võistlusi, mille tarbeks oli oluline pulma palju raha kaasa võtta. Väljakäidud raha sai noorpaar endale. Ka pulmade lõpetamine oli traditsioonipärane. Kohati lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega. Tavaline pulmade lõpetamismärguanne oli lõputoit,
rahvariideid. Pruudil olid rahvarõivad eriti kaunilt ning külluslikult kaunistatud. Samuti oli tavaks, et mõrsja pead ehtis tanu, rätik või müts. Laulatus Kiriklikku laulatust ei peetud varasemalt eriti tähtsaks, see oli pigem kiriku poolt peale surutud toiming. Kuna laulatust ei peetud oluliseks, siis ei toimunud see üldjuhul ka pulmadega samal ajal. Tavaõiguse järgi polnud ka abielu laulatamisega sõlmitud, vaid alles peale tanutamist, ms toimus pulmas. Laulatus võis toimuda nii enne kui ka pärast pulmi ning seda mitme nädala ulatuses. Pruutpaar laualatati kiriklikult enamasti pühapäevasel päeval. Hoopis tähtsamaks peetud pulmapeost võttis osa palju suurem seltskond kui laulatusest. Laulatuselt puudusid isegi mõrsja vanemad, kohal olid vaid pruut ja peig koos isamehe, peiupoisiga, kaasanaise ning pruuttüdrukuga. Hilisemalt, kui laulatus ning pulmad hakkasid rohkem ühte sulanduma, võtsid
arvestada, et need ei jõuaks kohale liiga vara, aga ka mitte liiga hilja - kutsututele peab jääma aeg vastamiseks. Viisakus nõuab neilt suulist või kirjalikku vastust, milles kutsutu teatab, kas ta osaleb pulmapeol. Kutsel on kirjas pulmapeo koht, aeg ja korraldus. Abielusõrmus Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev. Pulmavalss Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla-kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi. Selle ajal võib taldriku või tassi põrandale visata - killud toovad õnne. Pulmatort Traditsiooniline pulmatort on mitmekihiline. Pruutpaar lõikab torti koos, nuga hoiab pruut ja peigmees omakorda tema kätt.
Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma. Kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Enamik vanemaid teateid võimaldab pidada algsemaks tanutamist peiukodus. Tanutajaks näikse olnud peiu ema või mõõgaema. Tanutamisel istus noorpaar kõrvuti laua ees, millel olid leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Lõiganud mõrsja juuksed, suges tanutaja tal pead, võttis siis tanu, lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Sead korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha.
Mänge on pulmas väga palju ja erinevaid. Põhirõhk on asetatud külaliste meelelahutamisele ja üksteisega tutvustamisele. Mängitakse kõik koos seltskonnamänge, nt "tuline kartul" ja muid pallimänge. Vastuvõtu stiilis pulm on aga hoopis erinev. See on tavaliselt oluliselt lühem. Massimänge reeglina ei mängita. Tegevusi on vähem ja need on hoolega läbi mõeldud. Kõik oleneb noorpaarist ja nende elustiilist. Varasemat tanutamist on asendama hakanud sõrmused. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Laulatusel kannab pruut pruudikimpu, mis üldjuhul on tehtud elavatest lõikelilledest. Tänapäeval juhtub sageli, et pruudikimbu tellib pruut ise, mistõttu jääb ta ilma üllatusest ja kingitusest oma pulmapäeval. Pruudikimp kaotab
Ka nüüd küsiti saabumise põhjust. Lauldi vastastikku ja peeti sõnasõda, kuni tulijad sisse said. Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõudis mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakuti ebamõrsjat. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, siis hakati sööma. Kohati juba söömise ajal, kohati pärast söömist toimus pulmade tähtsündmus- mõrsja tanutamine, talle naise peakatte pähe panemine. Selle toiminguga muutus neiu abielunaiseks ja teda hakati nimetama noorikuks. Tanutamist toimetati poolsalaja, ainult tähtsamate pulmaliste juuresolekul. Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega. Levinud komme oli noorpaar esimeseks ööks viia magama lambalauta. Hiljem on ase tehtud lakka või aita. On teateid, et noorpaar sai oma sängi alles esimese lapse sünni järel. Aseme tegi peig heintest, mida ta ise oli niitnud. Asemeriided tõi noorik. Võõras ei tohtinud asemel istuda või katsuda, et ta ei viiks ära noorpaari õnne ega tooks vahele tüli.
Peigmehele on pulmatraditsioonis kingituseks ehitud pruut. Oma kauni kleidiga valmistab ta peigmehele ka üllatuse, sest vana tava ja uskumusena ei tohi peigmees enne pulmapäeva mõrsjakleiti näha. Selle sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19 sajandist. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev. Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi. Selle ajal võib taldriku või tassi põrandale visata killud toovad õnne. Traditsiooniline pulmatort on mitmekihiline, sümboliseerides intiimelu algust ja viljakust.
Mõrsja oli peidetud. Vakarahvas nõuab mõrsjat näha. Ka vakarahvale pakutakse ebamõrsjat näha. Kui mõrsja lõpuks esile toodi, hakatakse sööma. Mõrsjat tanutatakse(linutamine talle naise peakatte pähe panemine), kas söögi ajal või pärast söömist. Selle toiminguga muutub neiu abielunaiseks ja teda hakatakse hüüdma noorikuks (abielunaise juuksed olid vanasti lühikesed, kuid me ei lõika juukseid lühemaks kui ta ise nõus ei ole). Tanutamist tehakse pool salaja ainult tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Tanutajaks on peiu ema või mõõgaema. Tanutamise ajal istub noorpaar kõrvuti laua ees, millel on leivapäts, õllekann ja lihavaagen. Tanutaja võtab tanu ja lööb sellega vastu mõrsja põski ja lausub käsu "pea mees meeles" ja siis pandi tanu pähe ja nõnda moodi kolm korda. Kahel esimesel korral pannakse tanu viltu pähe ja mõrsja raputab selle maha. Tanutamise ajal peab noorik nutma, et mitte nutta hilisemas eas
6 Abielusõrmused Selle sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19 sajandist. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev. Pulmavalss Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme. Vanasti kuulus pruudi tantsitamine sigivusrituaalide hulka. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla - kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima. Väidetakse, et tantsupõrandal sobimine näitab häid suhteid. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi
Kutsel on kirjas pulmapeo koht, aeg ja korraldus. Abielusõrmused Selle sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19 sajandist. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev. Pulmavalss Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme. Vanasti kuulus pruudi tantsitamine sigivusrituaalide hulka. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla - kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima. Väidetakse, et tantsupõrandal sobimine näitab häid suhteid. Pulmavalssi tantsib pruutpaar üksi. 11
sajandist. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmuse kandmise käe valivad abielupaarid ise. Abielusõrmuse ring sümboliseerib igavest armastust ja andumust. Traditsiooniliselt on abielusõrmused ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev. Abielusõrmuse ring sümboliseerib igavest armastust ja andumust. Pulmavalss Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme. Vanasti kuulus pruudi tantsitamine sigivusrituaalide hulka. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla - kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima. Väidetakse, et tantsupõrandal sobimine näitab häid suhteid. Pulmavalssi
kirjas pulmapeo koht, aeg ja korraldus. Abielusõrmused Selle sõrmepanek kuulub eestlaste pulmatavasse alles üsna lühikest aega, 19 sajandist. Algselt sai tseremoonialt sõrmuse sõrme ainult naine - see sümboliseeris tema kuulumist mehele. Hiljem on levinud sõrmuste vastastikune sõrmepanek. Abielusõrmust kantakse paremas käes ja enamasti on tegu ilma kivita kitsama või laiema kuldsõrmusega. See jääb sõrme kogu eluks. Sõrmus asendab varasemat tanutamist. Sõrmuste siseküljele graveeritakse abikaasa nimi ja pulmakuupäev. . Pulmavalss Pulmatants on aegade hämarusest tänapäeva kandunud komme. Vanasti kuulus pruudi tantsitamine sigivusrituaalide hulka. Nüüdisajal sümboliseerib pulmavalss pigem noorpaari sobivust ja kooskõla - kumb juhib, kuidas allutakse juhtimisele , kumb kipub domineerima
Tavaliselt toimus see mõnes kõrvalises ruumis nagu aidas või saunas ja ainult kõige tähtsamate pulmategelaste juuresolekul. Harilikult järgnes tanutamisele põlletamine, st. noorikule põlle kui abielunaise kohustusliku riietuseseme ettesidumine. Sellega kaasnes põllelappimine, st. noorikule raha korjamine, mille puhul pidid pulmalised põlle sisse raha viskama. Järgnes nooriku tantsitamine, mis kuulus algselt arvatavasti muistsesse viljakus- ja sigivusrituaali: pärast tanutamist ja põllelappimist viis mõni peigmehe sugulane, uuemal ajal peigmees ise, nooriku esimesena tantsima. Seejärel tantsitasid teda järgemööda teised pulmalised. Teise pulmapäeva õhtul viidi noorpaar rituaalselt magama. Kolmandal pulmapäeval algas veimede jagamine. Algselt oli sellel nii maagiline kui sotsiaalne eesmärk: hea läbisaamine tulevase mehe ja tema sugukonnaga. Mõnel pool said oma uuelt perenaiselt kingitusi ka kariloomad. Lehma sarvede külge seotud vööd ja paelad
See Eesti pulm ennemuiste toiming kaitses kurja eest ja tõotas tüdrukule pikka iga. Siis tõstiti neiu kolm korda õhku see oli tema peigmehe perekonda omaksvõtmise sümbol. Pärast seda istuti lauda. Pruutpaar istus laua ääres keskel ja tavade kohaselt kas ei söönud üldse või vaid kolm suutäit needki suutäied olid antud pruuttüdruku ja peiupoisi poolt. Pruudi nägu oli kaetud, sest enne tanutamist oli kuri kiivas kallale tulema. Seepärast olid nii pruudil kui ka peigmehel kindad käes. Lauda astudes üritas pruut ka peigmehe kuuele astuda see tähendanuks tema ülemvõimu tulevases kodus. Lauast lahkudes jäeti taldrikute alla raha tänuks kokkadele. Viimasena lahkusid lauast pruut ja peigmees. Pärast seda toimusid mängud ja tehti pulmanalju. Olenevalt peigmehe kodu kaugusest lahkuti kas juba sama päeva õhtul või siis hiljemalt
lauludega, mille peamiseks sisuks olid õpetussõnad neiule tema uues kodus ja muutunud seisuses. Peale seda suunduti peiukoju, kus algas taas erinevate rituaalsete toimingute täitmine ja mõrsjale uue kodu tutvustamine. (Meri, 2003:30) Sellele järgnes pulmade kõige olulisem toiming- tanutamine. Alles pärast seda kui mõrsjale oli pähe pandud naise tanu, oli ta saanud tõeliselt abielunaise seisusesse. Tanutamist tehti ainult väga lähedaste pulmaliste juuresolekul, tanutajaks oli tavaliselt peiu ema või isamehe naine. Sellele pidi järgnema nooriku põlletamine, mis justkui rõhutas abielunaise otseseid kohustusi. (Karu, 1997: 11) Pulmades on alati oluliseks peetud lõbutsemist ja nii endisaegadel kui tänapäeval peetakse tähtsaks tantsu. Esimeseks tantsijaks pidi pulmas olema keegi peiupoolsetest pulmalistest, aga ka pruudi vend või isamees. Tähtis tegevus oli veel ka pruutpaari magamasaatmine
Vanades allikates on üksikuid teateid eestlaste sigivus- või tõrjemaagiliste tantsude kohta. Palju tantsiti lõbustuseks see oli võimalus suhelda, emotsionaalselt väljenduda ja end näidata. Pulmades olid tuntud pulmarahva tantsulised liikumised ja pruudi tantsitamine. Esimesena pidi mõrsjaga tantsima isamees või peigmees, seejärel peiupoisid ja siis muu pulmarahvas. Mõrsja tantsis alles pärast tanutamist, mõnikord lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega. Kogu maal tuntakse mõrsja tantsitamist raha eest. Mardi- ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. Maagilise iseloomuga võis olla tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel. Tantsiti ka talgute lõpetusel, nädalavahetusel jne. Pidusid nimetati mitmeti: (küla)säru(d), subrik, tantsud, pitspall, simman.Tantsude vaheaegadel mängiti ringmängu (pillimees puhkas)
annaabi.ee 
