Tänapäeva Eesti rõõmu- ja varjuküljed (0)

Tänapäeva Eesti rõõmu- ja varjuküljed
Meie riik, mille taasiseseisvumisest veel kakskümmend aastatki möödunud ei ole, on mitmekülgne ja vastuoluline . Siin kohtab rõõmsaid hetki tänu meie tublidele kultuuritegelastele, teadlastele ja sportlastele ning mõneti valgustkartvamaid momente riigis aset- leidva korruptsiooni ja ahnete inimeste kordasaadetud pettuste tõttu. Miks ei ole siin tasakaalu, millest on tingitud Eesti seesugune äärmuslikkus?
Vaieldamatult elame ühiskonnas, mis proovib meeleheitlikult areneda ja saavutada materiaalset edu ning tunnustust teiste edukate riikide seas. See tendents kajastub selgelt ka üksikindiviidi tasandil, sest tüüpilised eestimaalased üritatavad alati oma raskelt teenitud raha eest naabrist uhkema maja ehitada ning kallima auto osta. Mida tõusiklikust eluviisist välja saab lugeda? Vana Euroopa vaatab sarkastilise muigega eemalt seda pidevat rahale korraldatud võidujooksu ja ahnust, mis Eestit iseloomustab ning laiutab teadmatuses käsi. Talle näib arusaamatuna, miks Eesti just nõndasugune on ja eestlane niimoodi käitub. Mõtleb, et ehk tõesti on vanajumal loonud rahvused erinevad, mõne veidi totrama kui teise. Kuid Eestis elav inimene mõistab eestlasliku käitumismustri tegelikku palet paremini, kui ükski teine ilmakodanik ning lõppude lõpuks, kas siin aset leidev konkureerimine üdini halb ongi? Konkurents teadupoolest paneb rohkem pingutama ja seeläbi luuakse eeldused arenguks. Hea õnne korral edastame ühel päikselisel päeval nii mõndagi loorberitele lebama jäänud täna edukaks peetavat Euroopa riiki. Näiteks Kreekat, mille majandus Euroopa Liidu abipakettide kiuste näib põhja vajuvat nagu uppuv laev merel. Oleks vaid kreeklastel eestlaste töökus, tuleksid nad sellest situatsioonist kahtlemata välja. Vaatamata mõningasele kadedusele teiste kaasmaalaste suhtes on eestlane ääretult töövõimeline ja visa hing. Niisiis võib loota , et kui kollektiivsel tasandil tehakse riigi jaoks arengut soodustavaid valikuid , siis ühel hetkel saabub ka Maarjamaale kauaoodatud materiaalne õndsus. Peamine, et kogu selle rahmeldamise käigus inimlikke väärtusi ei unustataks.
Jättes kõrvale Eesti soovi areneda majanduslikus plaanis, on meie riigi suurimaks vooruseks peetav aspekt siinne kooliharidus . Loodusteaduste alal oleme maaimas esirinnas ning Eesti keskkoole kui ka kõrgkoole peetakse tugevateks ka väljaspool siinseid riigipiire. Mis sellest, et ehk igatseks Eestimaa koolilaps tihemini näha rahulolevat pilku oma vanemate silmis ja naeratavaid õpetajaid, kes mõistaksid, et õpilane tunneb igatsust end teostada ka muul viisil, kui tuimalt fakte õpikutest pähe tuupides.
Kooliaja muredest hoolimata tundub, et see murepitser, mis täiskasvanud eestimaalasele ette on löödud, on tingitud elukooli muredest, mis on märksa sügavamad kui need, millega koolis kokku puututakse. Tänapäeva Eestis pole haruldus , et toidupoe kassas teenib müüjana leiba kõrgharidust omav naisterahvas . Kõrgelt haritud inimese enda jaoks on arusaadavalt alandav teha lihttööd, kuid riiklikus mastaabis oleks igati uhke, kui oleksidki kõik Eesti Vabariigi kodanikud kõrgema haridusega. Iseasi loomulikult, kas kõrgharidus kajastub üksnes lõputunnistustel ja riiklikes statistikates või on tänu haridusele kujunenud välja oma peaga mõtlev ühiskonnakiht.
Kurvastuseks tuleb tõdeda, et tihtipeale Eestis elav inimene oma pead kasutada ei söenda. Isegi, kui ta seda teeb, siis nõnda tasahilju, et mõtte tasandile ideed jäävadki. Pole ju harjutud oma arvamust avaldama. Kergem on mured töökoorma alla matta ja loota, et homne päev tuleb helgem. Iseenesest tuleb ka seda käitumismalli mõista, sest kõigist pingutustest hoolimata on meie riik alles lapsekingades ning Nõukogude ajastu kammitseva haarde mälestus ei taha kuidagi Eestimaalt lahkuda. Kas olekski õige unustada kummitusena jälitavaid minevikusündmusi? Ütleb ka Birk Rohelend oma romaanis Mu sõraline sõber: “Ja kõik mis tuli, tuli selle pärast, mis oli olnud”. Võib järeldada, et minevik mõjutab ka tulevikku. Ei ole arukas haarata käsi viina järele ja proovida selle abil summutada mälust juhtunud sündmusi ja kogetud valu, kui teravalt need hinge ka ei pitsitaks. Eestimaa ju ei vaja joodikuid. Just nagu ei ole tark jäädagi pidevalt meenutama sünget minevikku ja mõelda, et ju on alati kõik kõrgemalt poolt ära otsustatud ning meie riiki ja rahvast tabanud koorem on paratamatu ja igavene . Masendustunnet tekitavate mõtetega leppimine ei ole lahendus.
Isamaa hingaks rahus, kui tema lapsed võtaksid olnud sündmusi paratamatusena, kurvastaksid koos Eestimaaga hetkeks, kuid seejärel tõuseksid ja võtaksid riiki tabanud õudusi õppetundidena, mis ei vaja uuesti läbipraktiliseerimist.
Eesti kodanikel, kelle pähe tänasel päeval peale muremõtete suure tööpuuduse ja valitsuse korraldatud sigaduste tõttu ei mahu, oleks mõistlik peatuda hetkeks, vaadata enda sisse ja ümber ning mõelda, mis on see, mis tegelikult rõõmu ja rahuldust pakub. Kõik, mis Eestit ja eestlasi igapäevaselt tabab on muutuv ning nagu elu ette näeb, siis kõik siin elus möödub, nii hea kui halb. Tuleks pingutada kõigest hingest, et saavutada elus seatud eesmärgid, olla ka piisavalt terane, et võtta vastu ise otsuseid riigi ja enda isikliku tuleviku suhtes ning tunda piiritut tänulikkust Eestimaa ees, kes meid tusaseid kodanikke oma pinnal kannatlikult hoiab. Olgugi, et Eesti eluolu on mitmepalgeline, pole suuremat õnne kui elada oma riigis oma rahva seas.