Paljud varjasid ennast metsades, aga me ei teinud seda. Koormiste kasvu tõi sõda kaasa, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad võed tavatsesid võtta omavoliliselt kõike, mida neile vaja. Minu mehelt, kui ka teistelt talumeestel nõuti alatasa appi ka kindlustustöödele. Kurnavad olid sõjavägede majutus- ja küüdikohustused. Juba 1700. aastal toimus siin-seal ka talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara. Rohkem toimus sellised vastuhakke Kagu-Eestis, kust oli juba varem pagetud Venemaale, aga meid see ei puudutanud. Eesti talupoegi ja nii ka minu meest püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke. Mööda maad liikusid sõdurite salgad mõne ohvitseri juhtimisel, kes sageli pettuse või vägivallaga talupoegi Rootsi väkke sundisid. Samas paljud eestlased nii ka minu mees läksid
Vaimu-,võimu-ja mõttemaailm hiliskeskajal Hiliskeskaja esimene pool oli Lääne-Euroopas sõdade aeg-toimus Saja-aastane sõda Prantsusmaa ja Inglismaa vahel.Oli palju talurahvarahutusi ning Euroopat tabas must surm,mis tõi endaga kaasa suurel hulgal elanikkonna vähenemise ning kaubanduse allakäigu. XIV sajandi lõpul hakkas elanikkonna arvukus taas kasvama,olenemata musta surma esimesele lainele järgnenud tõvepuhanguid.Linnaelu areng jätkus,kusjuures kõige tormilisemalt edenes areng Itaalia linnades,mis olid varemgi rikkaimad Euroopas.Killustatus ei takistanud käsitöö,kaubanduse ja panganduse arengut.Paljudes kohtades tekkisid kapitalistlikud ettevõtted
Eduard Vilde AJALOOLINE TRILOOGIA (1902-1908) Ajaloolise triloogias kirjeldab Vilde ühiskondlikke olusid, sotsiaalsest viletsusest tingitud talurahvarahutusi, usulist liikumist ja ümberasumist, talupoegade suhteid mõisnike , linnakodanike, kiriku ja riigivõimuga. ,,mahtra sõjas" käsitleb ta talupoegade olukorda ja nende vahekorda mõisnikega. Romaanis ,,kui anija mehed tallinnas käisid" talupoja ja linnakodanluse suhteid ja ,,prohvet maltsvetis" talurahva ümberasumist ning usulist liikumist. Ajaloolises triloogias pole küll ühiseid tegelasi, kuid kõigil teostel üks kandev teema: mõne aasta piires toimunud talurahvaliikumise
Liivimaal, 1856. Eestimaal ja 1865. Saaremaal. Seadustega eraldati talupoegade käes olnud maa mõisamajandist, teorent asendati raharendiga. Raharendile mindi riigimõisates üle varem, kuid riigimõisasid oli vähem kui eramõisasid ja eramõisad ei läinud nii kiiresti raharendile üle. Raharenti oli raksem kanda kui teorenti ja talupojad jäid veel rohkem mõisnikule võlgu, ka rendimäärad suurenesid. Uue seadusega anti talupoegadele võimalus maad osta. 1858. aastal toimus palju talurahvarahutusi, sest talupojad uskusid, et uute seadustega on nad teoorjusest vabastatud. Kõige suurem kokkupõrge oli samal aastal 2. juunil Mahtra mõisas, kus kogunes 700-800 talupoega karistussalga vastu. 8 inimest suri, mõlemal pool oli haavatuid ja ülestõusust osavõtnud talupoegi karistati karmilt. 1865. aastal kaotati kodukariõigus keisri otsusega. Sulastele, vabadikele (maata või vähese maaga talupojad) ja teenijatele võis vallakohus siiski kehalisi karistusi määrata.
Balti provintsidele laiendati ka Vene maksusüsteem. Varem sõltusid siinsed maksud adramaade arvust mõisas, nüüd muutus tähtsamaiks riigimaksuks pearahamaks, mida nõuti igalt meeshingelt. Karvaste meelest, keda riigimaksud varem otseselt polnud puudutanud nemad rühmasid mõisa heaks ja riiklikud koormised nõutis sisse mõisnikult tähendas pearahamaksu kehtestamine mõisaasundusest vabanemist ja kroonu alluvusse minekut. 1784. aastal toimuski mitmel pool, eriti Lõuna-Eestis talurahvarahutusi ja kokkupõrkeid neid maha suruma tulnud sõjaväeosadega. Uusikaupunki rahu (1721) Venemaa tagastas Rootsile venelaste poolt okupeeritud Soome; Eesti- ja Liivimaa loovutamise eest sai Rootsi 2 miljonit riigitaalrit kompensatsiooni ja õiguse siit igal aastal suurem kogus vilja välja vedada. Altmargi rahu (1629) Poolal tuli tõsiasjadega leppida ning sõlmiti Rootsiga rahu, mida hiljem korduvalt pikendati.
Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara. Rohkem toimus selliseid vastuhakke kagus, kust oli juba varem pagetud Venemaale. Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke pettuse või vägivallaga. Samas läksid paljud ka vabatahtlikult, kas või selleks, et nõnda vabaneda mõisakoormistest. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi; revlastus piirdus vanade püssiloksude ja venelastelt võetud mõõkadega. o Sõda jätkub.
sotsiaalseid probleeme. Kirjanik jutustas, et on romaani kirjapanekul kasutanud isiklikke tähelepanekuid ja ema jutustusi Muuga popside elust. (http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Vilde#Looming; K. Mihkla, 1972) 1902-1908 ilmus Vildel ajalooline triloogia: ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid", ,,Prohvet Maltsvet" ja ,,Mahtra sõda". Neist tuntuim ,,Mahtra sõda". Ajaloolises triloogias kirjeldab kirjanik ühiskondlikke olusid, sotsiaalset viletsusest tingitud talurahvarahutusi, usulist liikumist jpm. ,,Mahtra sõjas" käsitleb ta talupoegade olukorda ja nende vahekorda mõisnikega, romaanis ,,Kui Anija mehed Tallinnas käisid" talupoja ja linnakodanluse suhteid ja ,,Prohvet Maltsvetis" talurahva ümberasumist ning usulist liikumist. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Mahtra sõja ainestikuga oli Vilde juba varasemalt kokku puutunud. Siis oli teda õhutatud sellest romaani kirjutama. Selle teose jaoks on ta kasutanud nii kuuldusi talupoegadelt,
elanikke esmatarbekaupadega.LK7 37.aastale eelnenud repressioonide osas oleks nagu Lavrenti ammu enne ''suurt puhastust'' saatnud laiali Gruusia, eeskätt aga Abhaasia partei- ja majandusktiivi.kuid see polnud sugugi nõnda. Seoses kollektiviseerimisega 20-ndate lõpul ja eriti 30-algul tui Berial, kui Gruusia GPU ja selle salajase operatiivosakonna ülemal ning iseäranis 1931aastal veel Taga-Kaukaasia GPU esimehena maha suruda lugematuid talurahvarahutusi Aserbaidsaanis ja sealsamas Abhaasias. Kuid pole vettpidavaid andmeid selle kohta, et kist siis ja ka hiljem, aastail 1937-1938 oli Lavrenti Pavlovits oma tsekistidest seltsimeestest ning teiste vabariikide, keaide ja oblastide parteiorganisatsioonide juhtidest julmeim. Pole ka kuigi veenvaid tõendeid selle kohta, et repressioonide haare Gruusias oleks ületanud üleliidulise taseme.LK 9 Suure Isamaa sõja aastail oli Beria kui Riikliku
tegutses Valgas. Vallakoolide õpetajatele ka seminarid, Alaste ja Jädivere omad. Toimus teoste välja andmine mõlemas kirjakeeles. 1843.a ilmus E.Ahrensi grammatika, mis võttis kirjakeele aluseks P-Eesti keskmurde, pani aluse uuele kirjaviisile. Tehti ka esimesed katsetused ajalehtede välja andmiseks. 1806.a ilmus esimene ajaleht Tarto maa rahwa Näddali-Leht. Välja andsid baltisakslased. Ilmus ainult ühel aastal, tsaarivalitsuse käsul see lõpetati, sest võib põhjustada talurahvarahutusi, tegelt polnud sellel tõenäoliselt väga lugejaidki. Säilinud eksemplarid hävitati, alles 1994.a leiti Venemaa ajalooarhiivist seda. Teine katse tehti 1821-23, 1825, siis ilmus Marahva Näddalaleht, selle väljaandjaks oli O.W. Masing. Ka sellest ei tulnud suurt midagi välja. Alles Pärnu Postimees pidev ajaleht. Talupojal oli lugemisvaraks kalendrid ja sellest ajasn teada ka sentimentaalseid romaane.
Hirmuvalla all elanud aladel ei edenenud põlluharimine. Paljud perekonnad üritasid asuda ümber Eesti läänepoolsetesse osadesse; varjuti ka metsades ja soosaartel. Sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, kuna Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse. Läbiminevad väed tavatsesid võtta kõike, mida neile vaja. Talumehi nõuti appi ka kindlustustöödele. Kurnavateks olid ka sõjavägede majutamis- ja küüdikohustused. Toimus talurahvarahutusi. Enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara. Rohkem toimus selliseid vastuhakke kagus, kust oli juba varem pagetud Venemaale. Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke - pettuse või vägivallaga. Samas läksid paljud ka vabatahtlikult, kas või selleks, et nõnda vabaneda mõisakoormistest. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi; revlastus piirdus vanade püssiloksude ja venelastelt võetud mõõkadega. Sõda jätkub.
Samasugused rahutused leidsid 1525. aastal aset teisteski Eesti linnades. Nende mõjul suleti enamik kloostreid ja linnades sai valitsevaks Martin Lutheri õpetus (luterlus, luteri usk). Vasallid läksid uue usu poolele üle 1530-ndail aastail. Eesti ja läti talupoegadel oli esialgu suurtes joontes ükskõik: uut usku kuulutati küll nende emakeeles, samas aga puudusid selles kato liku kiriku värvikad tseremooniad. Vasallid pelgasid mõnda aega, et lähem tutvumine usutõdedega toob kaasa talurahvarahutusi nagu Saksamaal. Liivimaa Ordu ja piiskoppide formaalne ülemvõim säilis, kuid linnade ja vasallide tähtsus ning mõju Vana-Liivimaal kasvas nüüd järsult. USUPUHASTUSE TAGAJÄRJED. Luterluse võit lõi eeldused eestikeelse trükisõna ja koolihariduse tekkeks. 1525. aastal trükiti Lübeckis jumalateenistuse käsiraamat eesti-, liivi- ja lätikeelse selgitava tekstiga. See on esimene teadaolev eestikeelne trükis, mis pole siiski meieni jõudnud, sest kogu tiraaz hävitati tollal veel
juures venelastelt lüüa. 1703. a. rüüstasid venelased Ida-Eestit, võtsid vange, hobuseid ja veiseid. 1704. a. mais sattus Rootsi laevastik Peipsi peal venelaste lõksu, kes said Peipsi oma kontrolli alla. 1704. a. juunis alustas Peeter I uuesti Tartu ja Narva piiramist. Tartu kapituleerus ja Narva vallutati. Eesti talurahvas sõja-aastatel põlluharimine ei edenenud, inimesed varjusid metsades ja soosaartel. Talupoegade koormised kasvasid, sest nemad pidid sõjakulud katma. Toimus talurahvarahutusi, kus keelduti koormistest ja rööviti mõisa vara. Eesti talupoegi prooviti värvata Rootsi sõjaväkke. Kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi. Põhjasõja ajal võeti Rooti vägedesse umbes 15000 eestlast. Sõga jätkub 1708. a. toimus lahing Vinni alal, mille rootslased jälle kaotasid. Kõik Tartu ja Narva linnakodanikud küüditati peredega Venemaale ja Tartu linn lasti õhku, mille põhjal tuli välja Käsu Hansu ,,nutulaul". Venelaste ees
Tartusse tagasi tuleb ta siiski koos käsikirjaga. Vilde ajaloolise triloogiaga algab eesti kirjanduses uus suund ajalooliste sündmuste kunstilises käsitluses. Vilde õpib ajaloolisi sündmusi usaldusväärse allikamaterjali põhjal enne tundma ja kujutab ühiskondlik-poliitilisi olukordi ja protsesse ajaloofaktide marksistliku mõistmise alusel. Nii loob ta kolm ajaloolise süzeega kunstiteost, milles tal õnnestub realistlikult taaselustada Eesti talurahvarahutusi ja mõisnikevastast võitlust. Sündmuste käsitluses püüab Vilde jääda rangelt ajalooliste tõepärasuste pinnale. Triloogias jääb kõlama mõte, et talurahvas ise peab ennast võitluse teel vabastama balti saksa mõisnike rõhumise alt. ,,Teataja" toimetuse rahalisel toetusel avanes Vildel 1903. aastal taas võimalus sõita välismaale. Teekond algas 28. märtsil, mil ta lahkus Tallinnast, et sõita rongiga läbi Riia ja Königsbergi Saksamaa pealinna Berliini
nõudsid feodaalid talupoegadelt loonusrenti (väljamaks, karjakümnis jm) ja sundisid neid töötama linnuste ja kirikute ehitamisel. Hakati rajama mõisamajandeid eestlastelt ära võetud põlispõldudele. Koormistele lisandusid teoorjus 3-4 päeva aastas ja rahamaks. 14. sajandi lõpus tekkis sunnismaisus, 15.-16. sajandi vahetusel vormistati pärisorjus. Kasvas teorent 3-6 päeva nädalas, eramõisates harilikult üks päev nädalas. Eestlased püüdsid võõrast iket murda, mitmel pool oli talurahvarahutusi 13. sajandi lõpus. Jüriöö ülestõus (1343-1344) Suurim vabanemiskatse oli 23. aprillil 1343. aastal puhkenud Jüriöö ülestõus, mis algas Harjus ning levis mitmesse teise maakonda. Taani võimud ei suutnud ülestõusu maha suruda, kuid appikutsutud orduväelt said eestlased lüüa. Pärast ülestõusu müüs Taani kuningas Valdemar IV Põhja-Eesti Saksa Ordule, kes pantis selle omakorda Liivimaa Ordule. Tasandusid erimeelsused talurahva kihtide vahel. 15
osadesse, inimesed varjusid ka metsades ja soosaartel sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, sest Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse, läbiminevad väed tavatsesid võtta omavoliliselt kõike, mida neile vaja, talumehi nõuti pidevalt appi ka kindlustustöödele, kurnavad olid sõjavägede majutamis ja küüdikohustused juba 1700. a toimus siinseal talurahvarahutusi, enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara, rohkem toimus selliseid vastuhakke KaguEestis, kust oli juba varem pagetud Venemaale Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke, kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi, kelle relvastus piirdus küll vanade püssiloksude ja venelastelt võetud mõõkadega, ligikaudsete arvestuste järgi võeti Põhjasõja ajal Rootsi vägedesse umbes 15 tuhat eestlast, kellest mõnigi tõusis ohvitseriks IV Vene aeg
annaabi.ee 
