Taimekooslus e fütotsönoos- Taimekoosluste piiritlemie on tinglik- kontiinumi kontseptsioon Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum- taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsamm üleminkuala ehk siirdeala (ökoton) Taksonoomiline kontiinum- kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse Ajaline kontiinum- muutvad ajas ja ruumis Koosluste jaotus sõltuvalt inimmõju intensiivsusest: Looduslik kooslus- kuhu inimene pole sekkunud, nt rabad
RABA ÖKOSÜSTEEM Olga Dalton 12. B MIS ON SOO JA RABA? Sood on ökosüsteemid, kus teatud osa elusorganismide poolt päikeseenergia arvel loodud orgaanilisest ainest jääb lagunemata. See ladestub turbana. Selle tõttu puudub taimkattel side mineraalse pinnaga. Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste. Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast, sellest 40 % on rabade all. ABIOOTILISED TEGURID 1. NIISKUS Soodes on enamasti liigniiske. Seal suudavad kasvada vaid niiskuslembesed taimed. Taimede kasvu pidurdavad ka vee vähene liikuvus ja õhuvaegus. Kuivendamata rabaturvas sisaldab 90 % vett. 2. MULD Pinnas on toitainevaene.
Maakera soorohkeimad alad on Kanada ja Lääne-Siber. Kuna Eestis on olnud tingimused soode arenguks soodsad, siis on kujunenud suur soode mitmekesisus. Eestis on soodega kaetud umbes 1/5 maismaast. Madalsood moodustavad Eesti lagesoode pindalast peaaegu poole. 3. Abiootiliste tegurite iseloomustus. Soo on avatud valgusele. Sood on ökosüsteemid, kus teatud osa elusorganismide poolt päikeseenergia arvel loodud orgaanilisest ainest jääb lagunemata ja ladestub turbana ning taimkattel puudub turba olemasolu tõttu side mineraalse pinnasega. Soo on ultraviolettkiirgusele ja infrapunasele kiirgusele avatud. Infrapunane kiirgus on väga oluline kõigusoojaste loomadele roomajad. Ultraviolettkiirgus on suures koguses kõigile organismidele kahjulik Madalsoo õhuniiskus on suur. Sootaimede kasvu pidurdab vee vähene liikuvus ja õhuvaegus. Vesine pinnas on hapnikuvaeguses. Madalsoo on üldjuhul happeline. Kitsa ökoamplituudiga liik on Saaremaa robirohi
aastal. Kui palju polaarreisijate purjekaid ja paate on Põhja-Jäämere jääväljadel hukkunud, seda ei saa me kunagi teada. Arktika jääväljade säilimise eelduseks on aasta keskmine negatiivne õhutemperatuur. Talve keskmine õhutemperatuur on -30° kuni -50 °C, suve keskmine õhutemperatuur on 0° kuni +3 °C. Kitsas rannikuvööndis tõuseb suvel õhutemperatuur üle 0 °C, mis võimaldab kasvada kidural taimkattel. Sademed langevad peamiselt lumena. Lumesajud on sagedased, kuid aastane sademete hulk ei ületa siiski 100-200 mm. Tihti kaasneb sajuga tugev tuul ja siis möllavad jääväljadel tuisud. Huvitav nähtus on Arktikas virmalised, mis elustavad polaarööd ja on vahel nähtavad ka Eesti põhjataevas. Mitmevärvilised virmalised tekivad kosmilise kiirguse mõjul atmosfääri kõrgemates kihtides. Elustik ja inimtegevus Arktika elustik on liigivaene, kuid äärmiselt omapärane
protsentides. Relatiivne niiskus näitab, kuivõrd lähedal on õhk küllastumisolukorrale. 9. mis on õhu küllastusvajak? Küllastusvajak (küllastusdefitsiit) on antud temperatuuril õhku küllastava veeauru ja õhus tegelikult oleva veeauru rõhu vahe. 10. mis on kastepunkt? Kastepunkt on temperatuur, mille juures õhus olev veeaur õhku küllastaks ( nimetus on tulnud sellest, et kui aluspinna temperatuur langeb, siis algab seal, eriti taimkattel, kaste tekkimine). Täiesti niiske õhu (näiteks udu) korral kastepunkt võrdub õhutemperatuuriga. Mida madalam on aga kastepunkt võrreldes õhutemperatuuriga, seda kuivem on õhk. 11. mis on õhu eriniiskus? On õhus olevaveeauru hulk grammides 1Kg niiske õhu kohta . Eriniiskust kasutatakse laialdaselt meteoroloogilistes uurimistöödes. Pilved 12. millised on pilvede tekkimise põhjused?
rabapistrik rästik karihiir Kõrrelised Ökosüsteem kui tervik Sood on ökosüsteemid, kus teatud osa elusorganismide poolt päikeseenergia arvel loodud orgaanilisest ainest jääb lagunemata ja ladestub turbana ning taimkattel puudub turba olemasolu tõttu side mineraalse pinnasega (12.). Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgeim aste. Kumer turbakiht on seal nii paks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu. Toitaineid saavad taimed rabas vaid sademetest. Rabataimkate on liigivaene, vähetoitelise kasvukohaga kohastunud ning väga stabiilne. Raba on elupaik mitmetele haruldastele lindudele ja putukatele, kes reliktidena leiavad seal elutingimusi, mis eksisteerisid hilisjääaja tundrataolises maastikus
polariseeritud heleduse suundolenevus: BPDF kuju on enam-vähem samasugune erinevate maismaa objektidele: fikseeritud Päikese asendi korral suureneb polariseeritus tagasihajumise suunast eemaldudes ette hajumise suunda. Põhjuseks asjaolu, et polarisatsioon on peamiselt põhjustatud peeglilise (specular) peegeldumise poolt kas taimelehtedelt või mullalt. Reeglina on paljalt mullalt peegeldunud kiirgus enam polariseeritud kui samades tingimustes taimkattel. Polariseeritud kiirguse suundolenevuse kujunemisel taimkattes on oluline lehtede orientatsioon ja läikiva vahakihi olemasolu lehtede pinnal. Horisontaalsed lehed annavad Päikese suhtes peegelsuunas tugeva peeglilise komponendi, samal ajal vertikaalsete lehtede korral peegelkomponent on suunatud alla ja ei sattu seega otse kaugseire riistadevaatevälja. Siledalt veepinnalt peegelsuunas peegeldunud valgus on tugevasti polariseeritud.
· Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4) Pikaajalised muutused (suktsessioon); 5) Kasvukoht. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel, taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp. Taimekoosluste piiritlemine on tinglik - kontiinumi kontseptsioon Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton) Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; Ajaline kontiinum topograafiline ja taksonoomiline kontiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi.
Arusaam, et väljasõidud on normaalne elu osa, selleks pidi toimuma kultuuris nihe talupojakultuuris seda ei olnud. Looduskirjandus tegeleb tavaliselt looduse ilukirjandusliku kirjelduse, ülistamise jm-ga, tavaliselt ei tegele inimese ja keskkonna suhte probleemsete aspektidega; keskkonnakirjandus püüab esile tuua keskkonnaprobleeme ja inimesi neist teadlikumaks muuta. Uku Masing Mälestusi taimedest huvitav, et terve raamatu vältel tähelepanu taimkattel, mis nõuab filosoofilist meelt ja kannatlikkust Tänapäeva looduskirjandus Nt Hasso Krull, Valdur Mikita loovad uue kihi eestlaste ja looduse suhetele Iseloomulikud tunnused ja muutused: Identiteedi temaatika (eriti 1990ndad): bioloogilise ja kultuurilise mitmekesisuse seosed, Eestile tüüpiliste hajakülade ja puisniitude roll nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka looduslähedase mõtteviisi tekkimise eeldustena
844827586,6464121.99425287,647541.6609195 4,6467268.99425287&LANG=1Põllumajanduslikust küljest tegeldakse piirkonnas kartulikasvatusega (saak 11-16 000 t), veisekasvatusega (15-20 000), seakasvatus (15-30 000) ja linnukasvatusega (50-200 000). Suuremaks rajatiseks on kõrgepingeliin. Muldkate koosneb Lõuna-Eesti näivleetunud ehk kahkjatest ja leetunud muldadest. Haritava maa kvaliteet on Karijärvel võrreldes teiste põllumaadega Eestis kõrge 45-50 hindepunkti. Taimkattel, kivisusel ja mullaelustikul peatutakse iga sügavkaeve juures eraldi. [4][6] 9 4. Muldkatte koosseis 4.1Muldade liigiline ja lõimislik koosseis Piirkonna ehk Mäe ning Liisoja talu alade mullastikku iseloomustab joonis 5. Selgub, et enim on maa-alal leostunud muldi (Ko). Kuid väga suurel hulgal on ka deluviaalmuldi D (28,8%) , mis on tekkinud pealeuhetest ning kuulub kaitse alla
Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4) Pikaajalised muutused (suktsessioon); 5) Kasvukoht. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel, taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp. Taimekoosluste piiritlemine on tinglik kontiinumi kontseptsioon. Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton); Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; Ajaline kontiinum topograafiline ja taksonoomiline kontiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi.
märkimisväärselt ei mõjuta pärssivalt ega soodustavalt.Neutralistlik suhe on näiteks metsas kasvavatel arukaskedel ja seal liikuvail huntidel. · Mükoriisa- seenjuur on sümbioos, täpsemalt mutualism seente ja taimejuurte vahel. Sellisel mükoriissel kooselul võib seen oma "peremehe" taime juurtes elada nii viimase juurerakkude sees (intratsellulaarselt) kui ka taimerakust väljaspool (ekstratsellulaarselt). · Kontiinum- -(lad.continum- pidev, katkematu)pidevus. taimkattel eristatakse topgraafilist, taksonoomilist ja ajalist kontiiniumit.1)topograafiline kontiinum- taimekoosluse piiri on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala(ökoton).; 2)taksonoomiline kontiinum kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused; 3)ajaline kontiinum nii topograafiline kui taksonoomiline kontoiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi.
üksteist märkimisväärselt ei mõjuta pärssivalt ega soodustavalt.Neutralistlik suhe on näiteks metsas kasvavatel arukaskedel ja seal liikuvail huntidel. Mükoriisa- seenjuur on sümbioos, täpsemalt mutualism seente ja taimejuurte vahel. Sellisel mükoriissel kooselul võib seen oma "peremehe" – taime juurtes elada nii viimase juurerakkude sees (intratsellulaarselt) kui ka taimerakust väljaspool (ekstratsellulaarselt). Kontiinum- -(lad.continum- pidev, katkematu)pidevus. taimkattel eristatakse topgraafilist, taksonoomilist ja ajalist kontiiniumit.1)topograafiline kontiinum- taimekoosluse piiri on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala(ökoton).; 2)taksonoomiline kontiinum – kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused; 3)ajaline kontiinum –nii topograafiline kui taksonoomiline kontoiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi. Diskreetsus- – taimkatte katkendlikkus
ökoloogiliselt tihedas seoses olevast sünuusist. M . on n: turbasammalde jm.rabataimedega rabastumiskolle siirdesoometsas. Suurem osa metsa ja niidukooslustest koosneb mikrotsönoosidest. M. esinemine on seotud erinevusest nende vertikaalstruktuuris. Mikrogrupeering- horisontaalstruktuuri osad ühe rinde piirdes. N. ühes ja samas tammemetsas on taimkate erinev. 54. Kontiinum-(lad.continum- pidev, katkematu)pidevus. taimkattel eristatakse topgraafilist, taksonoomilist ja ajalist kontiiniumit. 1)topograafiline kontiinum- taimekoosluse piiri on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala(ökoton).; 2)taksonoomiline kontiinum kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse, osal kooslustest on mitme tüübi tunnused; 3)ajaline kontiinum nii topograafiline kui taksonoomiline kontoiinum muutuvad ajas ja võivad moodustada ajalise kontiinumi. Ökoloogiline ordinatsioon- e konitiinum.
tegelikult oleva veeauru rõhu vahe. See karakteristik näitab kui kaugel on õhk küllastusest. Küllastuse korral küllastusvajak = 0. Täiesti kuiva õhu korral võrdub küllastusvajakveeauru maksimaalse rõhuga antud temperatuuril - Kastepunkt on temperatuur, mille juures õhus olev veeaur õhku küllastaks. Nimetus on tulnud sellest, et kui aluspinna temperatuur langeb kastepunktini, siis algab seal, eriti taimkattel, kaste tekkimine. Täiesti niiske õhu (näiteks udu) korral kastepunkt võrdub õhutemperatuuriga. Mida madalam on aga kastepunkt võrreldes õhutemperatuuriga, seda kuivem on õhk - Eriniiskus s on õhus oleva veeauru hulk grammides 1 kg niiske õhu kohta. 26) Õhu niiskuse mõõtmise meetodid - Psühromeeter õhuniiskuse määramise põhiline instrument. Koosneb kuivast termomeetrist, mis
ökosüsteem moodustab harva selgelt piiritletavaid üksusi. Kasvukoha tingimuste ja nendele vastavate metsakoosluste varieerumine on üldjuhul pidev, tunnuste muutumine toimub enamasti järk-järgult. Soid on võimalik klassifitseerida mitmeti. Üldtuntud on soode liigitamine madal-, siirde- ja kõrgsoodeks ehk rabadeks. See liigitus põhineb peamiselt soode 1) toitumisel ja 2) valdaval taimkattel. Madalsoid iseloomustab toitumine mineraalaineterikaste põhja-, pinna- või tulvavetega ning sellele vastav mitmekesine taimestik. Kõrgsoid ehk rabasid toidavad ainult sademeteveed, nende soode ilme on palju ühenäolisem, taimestik liigivaesem. Siirdesood on vahepealsed nii ajalises (arenguloolises) kui ruumilises mõttes: neis on madalsootingimuste (rikkama taimestiku ja parema toitumise) taustal kõrgsootingimustega
1) organismid on vastupidavad mingis kindlas keskkonnafaktori diapasoonis (ökoamplituudis); 2) erinevatel liikidel on erinev ökoamplituud; 3) isendid iga liigi piires erinevad üksteisest ökoloogilise nõudluse poolest; 4) keskkonnatingimused ise muutuvad pidevalt mööda gradienti. Seetõttu on selgeid piire koosluste vahel võimatu eristada. Koosluste ülemineku iseloomustamiseks kasutatakse mõistet kontiinum. Kontiinum (lad. continum pidev, katkematu) pidevus. Taimkattel eristatakse topograafilist, taksonoomilist ja ajalist kontiinumit. 1) Topograafiline kontiinum taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati kitsam või laiem siirdeala (ökoton). 2) Taksonoomiline kontiinum kõik taimekooslused ei jaotu kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osal kooslustest on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; 3) Ajaline kontiinum nii topograafiline kui taksonoomiline kontiinum muutuvad ajas ja võivad
osapoolele kasulik. 123. Koosluste liigiline, struktuurne ja geneetiline mitmekesisus. Kontiinum, ökoton, servaefekt Struktuur on koosluse ja ökosüsteemi iseloomulik omadus, mis avaldub: 1. koosseisuna, 2. paigutusena e ruumilise struktuurina, 3. talitlusliku e funktsionaalstruktuurina, 4. ajalise struktuurina, 5. geneetilise struktuurina. Selgeid piire on koosluste vahel võimatu eristada, Koosluste ülemineku iseloomustamiseks kasutatakse mõistet KONTIINUM (pidevus). Taimkattel eristatakse topograafilist, taksonoomilist ja ajalist kontiinumi. Vastand on diskreetsus (katkendlikkus). Ökoton – kahe järsult erineva maastikuosise või koosluse siirdevöönd, mis sisaldab mõlema elemente ja on seepärast keskkonnalt komplekssem või liigirikkam kui kumbki neist (servaefekt). 124. Erineval tasemel toimuvad ajalised muutused koosluses ja kogu ökosüsteemis. Suktsessioon (primaarne/sekundaarne). Suktessioon e koosluste vahetus – s.o
annaabi.ee 
