Põlemine Keemias nimetatakse põlemiseks kiirelt kulgevat oksüdatsiooniprotsessi, mille käigus aine ühineb hapnikuga.Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastiku soojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse oksülikviitideks ja neid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurab hapnik aja jooksul ära ja plahvatusoht kaob. Osoon Osoon ehk trihapnik (O3) on hapniku allotroopne vorm, mille molekul koosneb kolmest hapniku aatomist.Normaaltingimustel on osoon sinakas gaas
jaotamine kehas; organismi happelis-aluselise tasakaalu säilitamine (puhverdamine). ● Organismi kaitse: veres tekkivate ja ringlevate antikehade abil organismi tunginud haigusetekitajate hävitamine. Verepreparaadid ● Konservveri on töötlemata doonoriveri hüübimisvastases ja toitelahuses ● Erütrotsüütide suspensioon (ES) on verepreparaat, mis sisaldab hüübimisvastases ja toitelahuses suspendeeritud erütrotsüüte ● Pestud erütrotsüütide suspensioon on verepreparaat, mis on plasma eemaldamiseks vähemalt kolm korda füsioloogilise lahusega läbi pestud ja erütrotsüüdid on suspendeeritud füsioloogilises lahuses. Verepreparaadid ● Värskelt külmutatud plasma (VKP) on verepreparaat, mis on valmistatud täisverest tsentrifuugimise teel ja sisaldab kõiki olulisi hüübimisfaktoreid.
elusorganismid ja ilma selleta poleks elu maal võimalik. Et hapnik ise reageerib paljude orgaaniliste ühenditega , on ta paljudele anaeroobsetele organsimidele mürgine. Aeroobsed organismid vajavad hapniku oma elutegevuseks.Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastiku soojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse oksülikviitideks ja neid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurab hapnik aja jooksul ära ja plahvatusoht kaob. Väävel on tuntud mittemetall , lisaks on tal rohkelt allotroopseid vorme ,ta esineb looduses nii ehedal kujul kui ka ühendite koostises
hüperoksiidid, mille kõrvaldamiseks on organismidel teatud ensüümid. Kuid liiga suured hapniku kontsentratsioonid on ka aeroobsetele organismidele mürgised. Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastiku soojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse oksülikviitideks ja neid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurab hapnik aja jooksul ära ja plahvatusoht kaob. Oksülikviite moodustab ka asfalt kui poorne orgaaniline aine. Need on mehhaaniliselt tundlikud, nii et vedela hapnikuga märjaks saanud asfalt võib
basseini põhja. Basseinis olev vesi täidab üheaegselt niihästi jahuti kui ka neutroniaeglusti ülesandeid. Kasutatakse peamiselt uurimistöödeks ja radioaktiivsete isotoopide valmistamiseks. 11) Vedelkütusreaktor tuumareaktor, milles tuumkütust kasutatakse vedelikuna (uraani- või plutooniumsoola lahusena või lõhustuva aine peene suspensioonina). Vedelik, milles tuumkütus on lahustatud või suspendeeritud, etendab ühtlasi neutroniaeglusti ning aktiivtsoonist soojust äraviiva soojuskandja osa. Selle reaktori eelis on see, et lõhustumisproduktide ja kasutamata jäänud tuumkütuse kõrvaldamine ning värske kütuse sisseviimine võib toimuda pidevalt, ilma reaktori seiskamiseta ümberlaadimise otstarbel. Ühtlasi see eelis komplitseerib ka reaktori konstruktsiooni ja rakendab ta tööd, sest kütuse pidevaks regenereerimiseks on vajalik spetsiaalne sõlm, milles kogu aeg peab viibima osa
..20 tunni pärast kannatama kopsude ärritust. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb surm. 0,5-atmosfäärist osarõhku on inimkatsetes talutud nädala jooksul ilma kahjustusteta. Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastiku soojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatudgaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus. Hapnik hakkab keema -183 Cº. Hapniku füüsikalised omadused on samad, mis vesinikul: lõhnata, värvuseta ja maitseta gaas. Vees vähelahustuv. Hapniku keemilisi omadusi: tavatingimustel väheaktiivne, kuumutamisel käitub reduseerijana. Hapnikul on kaks levinud allotroopset vormi: · dihapnik ehk lihtsalt hapnik (O2) · trihapnik ehk osoon(O3) Hapnik esineb kolme allotroopse teisendina:
..20 tunni pärast kannatama kopsude ärritust. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb surm. 0,5-atmosfäärist osarõhku on inimkatsetes talutud nädala jooksul ilma kahjustusteta. Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastikusoojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse oksülikviitideks ja neid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurab hapnik aja jooksul ära ja plahvatusoht kaob. Oksülikviite moodustab ka asfalt kui poorne orgaaniline aine. Need on mehhaaniliselt tundlikud, nii et vedela hapnikuga märjaks saanud asfalt võib detoneeruda
· Isoioonia 7. Vere struktuurikomponendid. Erütropoees hematiiniks. Lisatakse tilkhaaval Tsitraat ja hepariin takistavad · Sisekeskkonna maht Veri koosneb vereplasmast, · embrüol rebukotis, lootel maksas, vett kuni värvi intensiivsus ühtub verehüübimist in vitro. · pH millesse on suspendeeritud põrnas ja lümfisõlmedes · pärast standardiga. Graduatsioonilt 28. Vere hüübimist aeglustavad · Vere vormelementide arv vormelemendid punalibled e. sündimist peamiselt punases loetakse Hb sisaldus veres. Varem tegurid. · Vere glükoosisisaldus erütrotsüüdid, valgelibled e
..20 tunni pärast kannatama kopsude ärritust. Kui hapniku mõju jätkub, järgneb surm. 0,5- atmosfäärist osarõhku on inimkatsetes talutud nädala jooksul ilma kahjustusteta. Hapnikurikkas keskkonnas on suur tuleoht, sest põlemist kiirendab peale hapniku suurema kontsentratsiooni ka asjaolu, et vähem põlemissoojust kulub lämmastiku soojendamisele, mistõttu leek on kuumem. Kui hapnik on enne süttimist segatud gaasiliste või suspendeeritud põlevainetega, tekib plahvatus, millega võib kaasneda detonatsioon. Eriti ohtlik on selles suhtes vedel hapnik. Vedela hapnikuga immutatud põlevaineid nimetatakse oksülikviitideks ja neid kasutatakse lõhkeainetena: nende eeliseks on see, et kui nad ei lõhke, siis aurab hapnik aja jooksul ära ja plahvatusoht kaob. Oksülikviite moodustab ka asfalt kui poorne orgaaniline aine. Need on mehhaaniliselt tundlikud, nii et vedela hapnikuga märjaks saanud asfalt võib
Vereanalüüsidest: - vereanalüüse on palju eri variante, olenevalt sellest, mis haigust jälgitakse (või otsitakse), - sagedamini kasutatavad on nn. “üldveri” koos “leukotsüütide valemiga”, kus määratakse just vererakkude hulka, eriti informatiivne on leukotsüütide eri liikide omavaheline suhe ja noorte rakkude esinemisprotsent. Vereplasma. Vereplasma on kollakas läbipaistev vedelik, mis koosneb ca 90% veest ja 10% vees lahustunud või vees suspendeeritud ainetest. Vereplasma koostises olevad ained:Plasmavalgud. - albumiinid – suht. väiksema molekulmassiga, annavad plasmale viskoossuse, tagavad onkootset rõhku, pH puhvrid, seovad (transpordiks) rasvhappeid, bilirubiini ja mõningaid hormoone - globuliinid – suure molekulmassiga, siia kuuluvad komplementvalgud ja antikehad; samuti transportvalgud raua, vase, rasvade, süsivesikute, hormoonide jne. jaoks- fibrinogeen – vere hüübimisel vabaneb fibriin
ketas poole läbipaistvuse sügavuses. Olenevalt taeva ja pilvede peegeldumisest veepinnal on merepinna otseselt täheldatav värvus mõnevõrra hallikam nimetatud viisil määratud värvusest. Läbipaistvus isel merevees valistevaid valgustingimusi ainult ligikaudselt. Teostatud mõõtmiste kohaselt tungib läbipaistvuse sügavuseni umbes 16 % vette langevast valgusest. Läänemere vete läbipaistvus ulatub mere avaosades mõneteistkümne meetrini, lahtedes aga on plankton, mitmesugustes suspendeeritud osakeste ja huumusainete olemasolu tõttu teatud perioodidel mõned meetrid ja veeldi vähem. Läbipaistvus muutub sesoonselt, olenevalt planktoni arenemisest ja kevadiste suurvetega merrekantavate huumusainete rohkusest. Vee värvus Läänemere avaosas on roheline või sinakasroheline, lahtedes kollakasroheline, kollane, pruunikaskollane või isegi kollakaspruun. Vete väike läbipaistvus ja sellest olenevad valgustingimused piiravad taimestiku vertikaalset levikut
ning veresooni ahendavat ainet serotoniini, samuti mitmeid teisi aineid (noradrenaliini, adrenaliini, histamiini jm). Tsirkulatsioon: vedelikruumide sees difusioon vedelikruumide vahel osmoos (ekstratsellulaarne vedelik-rakud) interstitsiaalvedelikus difusioon ja filtratsioon (vereplasma) 7. Vere üldiseloomustus. Vereplasma iseloomustus. Veri on läbipaistmatu punane vedelik, mis koosneb õrnkollakast plasmast (ilma fibrinogeenita plasma=seerum) ja selles suspendeeritud punastest verelibledest (erütrotsüütidest), valgetest verelibledest (leukotsüütidest) ja vereliistakutest (trombotsüütidest). Vere ülesanded on: transpordifunktsioon, miljööfunktsioon, kaitse verekaotuse vastu, kaitsefunktsioon. Veri moodustab inimese kehakaalust 6-8%. Täiskasvanud naisel on verd 4 ja mehel 5 liitrit, isegi enam. Veri koosneb vereplasmast ja verelibledest ehk hemotsüütidest. Vere kogumahust on vereplasmat 54...59% ja vereliblesid 41...46%.
Pastöriseerimine. Kuumtöötlemine. Mikroobide säilitamine eluvõimelisena ülimadalatel temperatuuridel. Glütserool kui krüoprotektor. Rakkude külmutamist mitmesugustes kaitsesöötmetes (puljong, seerum, glütserool) kasutatakse mikroobide pikaajalisel säilitamisel. Tavaliselt kasutatakse krüoprotektandina (antifriisina) 15-20% steriilset glütserooli. Glütserool tungib rakku ja takistab jääkristallide teket rakus, alandades tsütoplasma külmumistemperatuuri. Krüoprotektandis suspendeeritud kultuure hoitakse kas -75 oC (- 80oC) juures, vedelas lämmastikus või selle aurudes. pH toime mikroobidele. Otseselt mõjutab pH rakkude pinnalaengut ja selle kaudu rakkude adhesiooni. Kaudselt näiteks mõjutab pH rakku ainete lahustuvuse kaudu. Atsidofiilid ja alkalifiilid. Millised bakterid hapestavad oma elutegevuse käigus keskkonna? Kääritaja-bakterid. Acetobacter aceti toodab äädikhapet. Millised muudavad selle aluseliseks? Too paar näidet. Alkafiilid
vedelikupiisk kera kuju 1. Vedelike tõus kapillaarides ja pragudes 2. Vesi, vee keemilised omadused Levinuim vesinikuühend (ookeanid, jõed, järved, veeaur atmosfääris, lumi ja jää). Osaleb kõikides eluprotsessides. 50-99% elusorganismide massist (2/3 inimese massist). Külmumistemperatuur 0°C, keemistemperatuur 100°C (760 mm Hg juures) Tihedus 1,00 g/cm3 (+4°C juures suurim), jää tihedus ~0,9 g/cm3 Looduslik vesi sisaldab alati lahustunud ja suspendeeritud lisandeid: ookeanivesi- sooladesisaldus kuni 4%; magevesi 0,01-0,05%, Surnumeri 30% Hea lahusti ioonilistele ja polaarsetele ühenditele. Kõrge soojusmahtuvus neelab palju soojust, samas temperatuur palju ei tõuse temperatuuri stabiliseerimine looduses. Vee keemis- ja sulamistemperatuur oluliselt kõrgemad kui sarnastel ühenditel (H2S) Need omadused tingitud suhteliselt tugevatest molekulidevahelistestst jõudude - vesiniksideme olemasolust vee molekulide vahel
mikroobid üldiselt ei hävi, kuid nad ei paljune ega kasva. Rakkude külmutamist mitmesugustes kaitsesöötmetes (puljong, seerum, glütserool) kasutatakse mikroobide pikaajalisel säilitamisel. Glütserool kui krüoprotektor - Tavaliselt kasutatakse krüoprotektandina (antifriisina) 15-20% steriilset glütserooli. Glütserool tungib rakku ja takistab jääkristallide teket rakus, alandades tsütoplasma külmumistemperatuuri. Krüoprotektandis suspendeeritud kultuure hoitakse kas -75 oC (-80oC) juures, vedelas lämmastikus või selle aurudes. 16. pH toime mikroobidele. Atsidofiilid ja alkalifiilid. Millised bakterid hapestavad oma elutegevuse käigus keskkonna? Millised muudavad selle aluseliseks? Too näiteid. pH toime mikroobidele - Keskkonna reaktsioon mõjub mikroorganismidele. Enamus mikroobe eelistab neutraalsele lähedast keskkonda (neutrofiilid) ning aluseline ja happeline keskkond on neile vastunäidustatud
72. Mikroobide säilitamine eluvõimelisena ülimadalatel temperatuuridel. Glütserool kui krüoprotektor. Rakkude külmutamist mitmesugustes kaitsesöötmetes (puljong, seerum, glütserool) kasutatakse mikroobide pikaajalisel säilitamisel. Tavaliselt kasutatakse krüoprotektandina (antifriisina) 15-20% steriilset glütserooli. Glütserool tungib rakku ja takistab jääkristallide teket rakus, alandades tsütoplasma külmumistemperatuuri. Krüoprotektandis suspendeeritud kultuure hoitakse kas -75 oC (- 80oC) juures, vedelas lämmastikus või selle aurudes. XIV 73. pH toime mikroobidele. Enamik roisubaktereid ja haigusetekitajaid ei talu pH-d alla 5.0. Seda kasutatakse ära toiduainete hapendamisel ja konserveerimisel, et hoida ära nende riknemist ja tagada ohutus. Madalal pH-l väheneb CO2 lahustuvus vees ja see ei sobi autotroofidele. 74. Atsidofiilid ja alkalifiilid. Atsidofiilid = eelistavd happelist keskkonda ( optimaalne pH 1 -5.5)
· Trombotsütopeenia trombotsüütide vähesus sagedased väikesed verejooksud kudede sees, põhjuseks luuüdi kasvaja, radiatsioon või mürk. · Hemofiilia veritsustõbi iga väike vigastus toob kaasa suure, sageli eluohtliku verejooksu, põhjuseks päritav geenidefekt, mistõttu ei toodeta piisavalt mingit hüübimisfaktorit. Vereplasma on kollakas läbipaistev vedelik, mis koosneb 90% veest ja 10% vees lahustunud või vees suspendeeritud ainetest. Selle koostises olevad ained: · plasmavalgud albumiinid väiksema molekulmassiga, annavad plasmale viskoossuse, tagavad onkootset rõhku, pH puhvrid, seovad transpordiks rasvhappeid, bilirubiini ja mõningaid hormoone globuliinid suure molekulmassiga, siia kuuluvad komplementvalgud ja antikehad fibrinogeen vere hüübimisel vabaneb fibriin · ioonid K, Na, Ca, Mg, Fe, Cl jne. Ioonid tagavad plasma osmootse rõhu ja pH
jää). Vesi osaleb kõikides eluprotsessides. 50-99% elusorganismide massist (2/3 inimese massist). külmumistemperatuur 0°C, keemistemperatuur 100°C 10 (760 mm Hg juures), tihedus 1,00 g/cm3 (+4°C juures suurim), jää tihedus ~0,9 g/cm3. Looduslik vesi sisaldab alati lahustunud ja suspendeeritud lisandeid: ookeanivesi- sooladesisaldus kuni 4%. *hea lahusti ioonilistele ja polaarsetele ühenditele *Kõrge soojusmahtuvus- neelab palju soojust, temp ei tõuse palju *tahkes olekus tihedus väiksem *Keemis- ja sulamistemperatuur oluliselt kõrgemad kui sarnastel ühenditel. *molekulide vahel tugev vesinikside *keemiliselt aktiivne ühend- reageerib paljude metallide, mittemetallide, soolade ja oksiididega. 50
märga klaaskuuli pinda ja kuulike jääb pinnale ujuma.Näide: värvide sisse millega märgistati teid pandi kaetud kattega klaaskuulikesi. Need jäid värvikihi pinnale ja peegeldasid valgust, seega suurendasid märgistuse kulumiskindlust. 50. Vesi, keemilised omadused. Külmumistemp 273 K, keemistemp 373 K, tihedus 1,00 g/cm3 Sisaldab lahustunud ja suspendeeritud lisandeid Omadused: - hea lahusti ioonilistele ja polaarsetele ühenditele - Kõrge soojusmahtuvus – neelab palju soojust, temperatuur palju ei tõuse - Tahkes olekus tihedus väiksem kui vedelas, jäätumine alates pinnast - Keemis ja sulamistemmp oluliselt kõrgemad kui sarnastel ühenditel (H2S; H2Te) - Suhteliselt tugevad molekulidevahelised jõud (vesinikside)
Temperatuuril alla -12 oC ei paljune ka psührofiilid. Madalatel temperatuuridel mikroobid üldiselt ei hävi, kuid nad ei paljune ega kasva. Rakkude külmutamist mitmesugustes kaitsesöötmetes (puljong, seerum, glütserool) kasutatakse mikroobide pikaajalisel säilitamisel. Tavaliselt kasutatakse krüoprotektandina (antifriisina) 15-20% steriilset glütserooli. Glütserool tungib rakku ja takistab jääkristallide teket rakus, alandades tsütoplasma külmumistemperatuuri. Krüoprotektandis suspendeeritud kultuure hoitakse kas -75 oC (-80°C) juures, vedelas lämmastikus või selle aurudes 43 pH JA HAPNIKU TOIME MIKROORGANISMIDELE Keskkonna reaktsioon mõjub mikroorganismidele. Enamus mikroobe eelistab neutraalsele lähedast keskkonda (neutrofiilid) ning aluseline ja happeline keskkond on neile vastunäidustatud. Enamik roisubaktereid ja haigusetekitajaid ei talu pH-d alla 5.0. Seda
Sümpaatiline närv kutsub esile sapiproduktsiooni vähenemise ja evakuatsiooni katkemise põiest. Maksa keemiliseks ärritajaks on seedehormoonid(sekretiin) , valgu seedimisproduktid ja ekstraktiivained. Tugevat sapinõristust soodustavad sapihapete soolad. Imendunud verre, stimuleerivad nad maksarakkude talitlust. Peensoole sein on kaetud kattekoega, mille vahel avanevad torujate Lieberkühni näärmete juhad. Need näärmed eritavad soolenõret, mis koosneb vedelast osast ja selles suspendeeritud tihkematest limahelvestest, mida produtseeritakse põhiliselt soolestikku sattunud mitteomastatavate ainete puhul, mis võivad kahjustada limaskesta. Põhilised faktorid, mis stimuleerivad soolenäärmete sekretsiooni, on soole seina mehaanilised ja keemilised ärritajad. Keemilistest ärritajatest on suurema tähtsusega maomahl, valgu lõhustumisproduktid, maitseained, piimasuhkur. Mehaanilised ja keemilised ärritajad , mis stimuleerivad soolenõre sekretsiooni, toimivad soole
evakuatsiooni katkemise põiest. Maksa keemiliseks ärritajaks on seedehormoonid(sekretiin) , valgu seedimisproduktid ja ekstraktiivained. Tugevat sapinõristust soodustavad sapihapete soolad.Imendunud verre, stimuleerivad nad maksarakkude talitlust. Peensoole sein on kaetud kattekoega, mille vahel avanevad torujate Lieberkühni näärmete juhad. Need näärmed eritavad soolenõret, mis koosneb vedelast osast ja selles suspendeeritud tihkematest limahelvestest, mida produtseeritakse põhiliselt soolestikku sattunud mitteomastatavate ainte puhul, mis võivad kahjustada limaskesta. Põhilised faktorid, mis stimuleerivad soolenäärmete sekretsiooni, on soole seina mehaanilised ja keemilised ärritajad. Keemilistest ärritajatest on suurema tähtsusega maomahl, valgu lõhustumisproduktid, maitseained, piimasuhkur. Mehaanilised ja keemilised ärritajad ,
annaabi.ee 
