SÜRREALISM (0)

SÜRREALISM .
I maailmasõja järgses Pariisis ei haaranud võidurõõm sugugi kõiki kunstiinimesi. Mõnede rahulolematus ühiskonnaga isegi süvenes. Sõja lõppedes saabusid Pariisi mitmed Zürichi dada liikmed eesotsas rumeenia kirjaniku Tristan Tzaraga. Pariisis kohtusis nad mässumeelse seltskonnaga, mille vaimseks liidriks oli Andre Breton, kes otsis järjekindlamat ja positiivsemat tegevussuunda. Sellele võeti nimeks sürrealism ja 1924. aastal avaldas Breton, toetudes psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi õpetusele, oma arusaamises sürrealismist. See “...on puhas psüühiline automatism, mis sõnaliselt , kirjalikult või muul viisil väljendab mõtte tõelisi käske, ilma mõistuse kontrollita ja arvestamata eetilisi, religioosseid, religioosseid, esteetilisi või muid selletaolisi kaalutlusi”.
Sürrealismi üheks eesmärgiks oli elu ja kunsti piiri kahtlaseksmuutmine ja kaotamine. Spontaansuses, alateadlike tungide väljendamises nägid nad vahendit inimese vabastamiseks mõistlikkust nõudva ühiskonna survest . Soov Lääne ühiskonda lammutada või radikaalselt muuta viis sürrealistid ajuti koostööle isegi kommunistidega.
Kirjanduses ja teatrikunstis püüdsid sürrealistid alateadlikke jõude vabastada otsese spontaansuse abiga, näiteks harrastati “automaatset kirjutamist”. Staatilisi esemeid loovas visuaalses kunstis prooviti samuti otsest spontaansust ja juhuse abi kasutamist. Sakslane MAX ERNST( 1891 -1976) tegi näiteks frotaaze (hõõrutud pilte). Need olid mingilt koredalt pinnalt saadud jäljendid paberile. Mõned teosed sündisid kollektiivselt joonistades, nii et üksteise tehtut nähti alles lõpus.
1920-ndate ja 1930-ndate aastate sürrealismile oli tüüpilisem siiski püüe otsida alateadvuse jälgi unenägudes, hallutsinatsioonides ning laste vaimuhaigete või ürgaja inimeste visuaalses eneseväljenduses. Tõenäoliselt sündis osa sürrealistlikke teoseid ka materjali teadlikult kombineerides või võimalikult mõistusevastaselt ümber töötades. Sürrealism on peamiselt süžeekunst, ta ei erinenud senisest mitte niivõrd uutmoodi maalimisviisiga, vaid omapäraste süžeedega.
Osa sürrealistlikke kunstnikke olid maalitehnikas väga traditsioonilised ( veritas –ladina k. tõde). Veristliku sürrealismi otseseks eeskujuks oli GIORGIO CHIRICO (1888-1978), kes esimese maailmasõja ajal harrastas Itaalias nn. metafüüsilist maalikunsti . Selle nimetusega viitas ta oma püüdlusele kujutada midagi, mis ulatub üle inimese igapäevasest kogemusest. Tema paljudel piltidel on kummalisi esemetekogusid, mis vahel viitavad aja ja ruumi mõõtmisele. Inimeste asemel olid Chirico piltidel skulptuurid ja mannekeenid, kellel puudus side konkreetse ajaga .
SALVADOR DALI ( 1904 -1989) looming on barokilikult üles puhutudja eksalteeritud ning küllastatud vihjetest ja alltekstidest. Maalid mõjuvad suurejoonelise ja efektse lavastusena. Väga teatraalne ja kohatika skandaalne oli Dali igapäevane elu ja käitumine. Ka MAX ERST i(1891-1976) loomingu suurem osa on veristlik , täidetud fantaasiaküllastest, veidratest ja enamasti süngetest olenditest.
JOAN MIRO( 1893-1983) arendas omapärastest ja fantaasia - ning värviküllastest kujunditest dekoratiivstiili, mida ta sai teostada ka monumentaalsetes seinamaalides. Absurdne huumor oli ka Joan Miro töödes tavaline.
Prantslane ANDRE MASSON (1896-1987) alustas joonistamist ilma mingi plaanita lihtsalt kritseldades, püüdes töö teadlikku juhtimist igati edasi lükata.
Sürrealistid ei tunnistanud piire , sealhulgas mitte ka kunstiliikide vahel. Enamik sürrealiste harrastas ka sõnakunsti ja valmistas kolmemõõtmelisi teoseid. Paljude maalide pealkirjad olid miniluuletused või sõnamängud.
Sürrealismilähedane oli ka suure skulptori, šveitslaseALBERTO GIACOMETTI (1901-1966) looming. Tema meelisteemaks olid kriipsutaoliselt pikaks venitatud, abstraheeritud ja krobeliseks muudetud inimfiguur . Sellele annab ta poose ja ilmeid.
Sürrealistid ei leidnud 1920-ndail ja 1930-ndail aastail laiemat tunnustust, neid kalduti pidama lihtsalt skandalistideks. Pärast 1970. aastat on sürrealism enam populaarsust võitnud.