Riigina pidi Eesti valima, kas nõustuda NSVL-i baaside lepingu või astuda Punaarmee okupatsioonile ning riigikorra muutumisele või mitte. 1940. aasta suvest ei olnud enam vaba riiki ning valikuid tegid ainult eestlased ise. Olulisteks valikuvõimalusteks olid metsavendlus, sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände. Punaarmees olid eestlased sunniviisiliselt mobiliseerituna kuigi tol ajal oli see keelatud. Neid sundmobiliseeriti kuna oli vähe neid inimesi, kes oleks valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Hiljem läksid ka sakslased üle sundmobilisatsioonile, mis vähendas ka eesti meeste vaba valiku võimalusi palju rohkem. Metsavendlusesse läksid need, kes olid enamasti Nõukogude vastased ning aitasid ka sakslasi Suvesõjas. Teise maailmasõja lõpuaastatel kogus palju populaarsust põgenemine läände 1944 aastal. Eestist lahkus tol aastal 80000 inimest, kelle peamiseks hirmuks oli
rakendati Atlandi konvoides. Nii teenis Briti kaubalaevastikus sõja ajal umbes 1000 eesti meremeest. Selliseid fakte võib tuua välja lõpmatuseni, kuidas Eesti maailmasõjaga seotud pidi olema. Eestil ei olnud mitte mingisugust valikut maailmasõja suhtes. Eesti oli erapooletu, kuid siiski puudutas kõik sõjas toimuv ka Eestit suuresti. Näiteks Punaarmees olid eestlaselt peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Seega Eesti pidi osalema maailmasõjas olenematta sellest, kas Eesti seda ise tahtis või mitte.
raskeid otsuseid. Teine Maailmasõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi ja see oli ka üks maailma ajaloo suurimatest sõdadest. Teise Maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased sõdida said. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Suurem osa eestlastest oli Punaarmees, kuhu satuti tänu Vene okupatsioonile. Armees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sellel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogi eest sõdima, oli vähe. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed koondati tööpataljonidesse, kus olid ainult ehitusväeosad ning nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Peale seda, kui suurem osa Eestist oli langenud Saksa vägede kätte, kehtestati Eestis üldmobilisatsioon.
Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus. Väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmees võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikene kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes 22.territoriaalse laserkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Korpus koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Eestlaste osa korpuse väeosades vähenes järk-järgult. Eesti sõdureid ei kasutatud oma kodumaal, vaid viidi nad Venemaale. 1941 juulis kuulutas kommunistlik võim välja Eestis üldmobilisatsiooni
,,Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas." Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus aga peaaegu kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustati ka hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, nad kasutasid põletatud maa taktikat ning said väga kuulsaks oma metsikustega. Tavaliselt kuulusid sinna okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimesed, kuid isegi neid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Punaarmee poolel osalesid 1941
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ja liitusid metsavendadega. Punaarmees võitlesid eestlased enamasti sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi rahvusvaheline õigus keelas seda. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Mobiliseeriti 1905-1922 aastatel sündinud mehed. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele
Linnade purustamiste tõttu, näiteks Narva ja Tartu, langes ka Eesti kultuurielu, kuna kehtesti tsensuur ja suruti peale nõukogulikku, kommunistlikku ideoloogiat. Vana kultuuri lõhuti, purustati, hävitati mälestussambad, ideoloogiliselt "valed" raamatud jne.Võib vaid ettekujutada kui kõrgel järjel võiks olla Eesti kultuurielu tänapäeval, kui sõda poleks meid puudutanud. Oma osa eestlaste nö. piinamisel oli ka Saksamaal. Saksamaa okupatsiooni all olles sundmobiliseeriti paljud eestlased. viidi Eestis läbi saksastamist ja püüti natsismi peale suruda. Majanduses ei tühistatud nõukogudeaegset natsionaliseerimist, tööstusettevõtted ja maad jäid riigi omandiks.Taludele määrati normid, kui palju mingeid saadusi tuli ära anda. Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Kahjuks puudutas ka Eesti holokaust, mille käigus hävitati väga palju juute.
Molotov Selterile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping. Ähvardades sai Molotov oma tahtmise. Peale Punaarmee üksuste ja sõjalaevastiku paigutamist Eestisse polnud Eesti enam täiesti sõltumatu riik. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmee poolel sõdisid enamasti eestlased sunniviisiliselt, sest leidus vaid mõni, kes oli nõus kommunismi eest sõdima. Üldiselt sundmobiliseeriti eestlasi Punaarmeesse. Saksaslaste poolel olid alguses ainult vabatahtlikud, kuid hiljem hakati ka sinna sundmobiliseerima. Vabatahtlikud, kes sakslaste poolel sõdisid, tegid seda sellepärast, et kättemaksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Soome armees sõditi NSVL vastu Talvesõja ajal. Paljud vabatahtlikud põgenesid Soome, et liituda vabatahtlikult Soome armeega. Soomet abistati ka kogudes Soome sõjaväele varustust.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee need olid peamised eestlaste valikud,kus nad sõdida said. Teine maailmasõda oli eestlaste jaoks raske,keeruline ja väga laostav. Paljud eestlased kaotasid oma lähedased, sõbrad, kaaskodanikud ja rahu. Väga raske oli elada diktatuurse võimu all ja sõja keskmes. Eestlaseid sundmobiliseeriti, väga vähe oli neid inimesi, kes olid valmis elama kommunistliku võimu all ja seda ideoloogiat teenima.Nõukogude liidu okupatsiooni ajal 1940-1941 vangistati ligi 7000 inimest, kes viidi Venemaale vangilaagritesse või hukati. Ega eestlastel suuri võimalusi polnudki. Eestlasi mobiliseeriti punaarmeesse, kuigi see oli keelatud okupeeritud riigist endi sõjaväkke inimesi sundmobiliseerida, kuid ida-naabrit see ei huvitanud. Üle 5000 eesti sõjaväelase saadeti 1941
Paljud eestlased põgenesid lääneriikidessse. Suurem põgenemine toimus 1944. Aasta keskel, kuid tegelikult hakkas põgenemine juba varemgi. Põgeneti kuni tundi suurt hirmu venelaste ees. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eeestist umbes 80 000 inimesti. Peamiselt suundusid inimesed Saksamaale ja Rootsi. II maailmasõjas oli eestlastel vähe valikuid, kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike. Paljuid mehi sundmobiliseeriti Punaarmeesse ja Saksa armeesse. Paljud mehed astusid vabatahtlikuna Soome armeesse. Palju eestlasi põgenes lääneriikidesse. Neil polnud võimalik võidelda oma kodumaa eest ning neid okupeeriti korduvalt, seepärast ka Eesti oma iseseisvuse kaotas.
,,Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas.'' Teises maailmasõjas oli eestlastel mitmeid valikuid. Eestlased võisid astuda Nõukogude armeesse,Saksa või Soome armeesse. Võimalusteks oli veel põgeneda läände, hakata metsavennaks või teha võimudega koostööd. Punaarmees sõdisid eestlasted pealmiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes
kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmesse okupeeritud riikide kodanikke kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Oli ka arusaadav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida Nõukogude poliitika endast kujutas, oli vähe neid, kes tahtsid selle ideoloogia eest vabatahtlikult sõdida. Eestlased sõdisid ka Saksa relvajõududes. Kui 1941. aasta 20. juunil algas Saksa-Vene sõda tulid Saksa väed Eestisse. Saksa väejuhatus eelistas sõja algul kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mini Saksa vägedesse eelkõige
kord Saksamaa, seejuures ei tahtnud kumbki okupeerija midagi kuulda Eesti iseseisvumisplaanidest. Eestlasi värvati ka erinevatesse relvajõududesse. Kui Eestis oli 1940. Ja 1941. Aastatel Nõukogude Venemaa mobiliseeriti eestlasi Vene relvajõududesse. Ehkki mobiliseerimine oli ebaseaduslik rahvusvaheline õigus ei lubanud võtta okupatsiooniarmesse okupeeritud riikide kodanikke kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. Oli ka arusaadav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida Nõukogude poliitika endast kujutas, oli vähe neid, kes tahtsid selle ideoloogia eest vabatahtlikult sõdida. Eestlased sõdisid ka Saksa relvajõududes. Kui 1941. aasta 20. juunil algas Saksa-Vene sõda tulid Saksa väed Eestisse. Saksa väejuhatus eelistas sõja algul kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes üle järk-järgult sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mini Saksa vägedesse eelkõige
väliseestlased alalhoida ning mängisid olulist rolli Eesti taasiseseisvumise protsessis Viimase valikuna nimetaksin teenimist Saksa Wehrmachti või NSVLiidu Punaarmees. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Ehkki okupeeritud riigi elanike mobiliseerimine okupatsiooni armeesse oli ebaseaduslik, kasutas NSVLiidu väejuhatus seda võimalust. On ka mõistetav miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikuna kommunistliku ideoloogia eest võitlema ( erandiks olid nähtavasti Juunikommunistid). NSVLiidu kommunistid moodustasid eestlastest tööpataljonid, kuhu koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Kokku koondati tööpataljoni 32 000 eesti meest. Esialgu leidus eestlaseid, kes soovisid teenida Saksa armees,
kommunistlikke repressioone. Metsavendlus oli spontaanne rahvaliikumine, millel ei olnud keskset juhtimist ega organisatsiooni. Pärast sõda varjusid paljud eestlased uuesti metsadesse. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi mobiliseerimine okupatsiooniriikidest oli sel ajal keelatud. Sundmobiliseeriti seetõttu, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima.. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd, kus suri juba esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa armeesse oli esialgu võimalik minna vabatahtlikel. Saksa okupatsiooni ajal astusid tuhanded Eesti mehed politsei või Saksa armee teenistusse. Paljud läksid
Massirepressioonid suure hulga inimeste tagakiusamine ja põhjuseta karistamine Massiküüditamine suure hulga inimeste vägivaldne ümberasustamine Kindralkomissariaat sakslaste võimuasutus Eestis Saksa okupatsiooni ajal(1941- 1944) Suur põgenemine umbes 80 000 inimese põgenemine Eestist Punaarmee sissetungi kartuses 1944.aasta sügisel Natsionaliseerima riigistama Okupeerima oma valdusse võtma EESTI MEHED TEISE MAAILMASÕJA RINNETEL PUNAARMEE Eestlasi sundmobiliseeriti, sest leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941.aastal moodustatud hävituspataljonide ülesanne oli võidelda metsavendade vastu. Nad mõrvasid tsiviilisikuid, purustasid tööstusettevõtteid, põletasid talusid ja tapsid kariloomi. Hävituspataljonides olid okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimesed, vahel siiski täiendati tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Hävituspataljonide riismed evakueeriti Venemaale. 22
osutasid neile igakülgset abi purustades raudtee- ja sideliine, rünnates nõukogude asutusi , Punaarmee allüksusi jne. Loodeti ju nende abiga taastada Eesti Vabariigi iseseisvus ja õigused. Võideldi Eesti Vabariigi nimel ja sinimustvalgete lippude all. Samaaegselt võitlesid Punaarmee ridades eestlased, kellest suurem osa oli sinna sunniviisiliselt mobiliseeritud. Ja kuigi mobilisatsioon oli ebaseaduslik, kasutasid venelased just seda võimalust. On ka aru saadav miks eestlasi sundmobiliseeriti, sest olles aru saanud, mida punavõimu poliitika endast kujutab, leidus vähe neid kes olid nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. Erandiks olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu ja olid kuulsad oma metsikuste poolest. 20. juuli 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Kuna mobiliseeritavate tahtest olenes vähe, trotsisid paljud korraldusi ja liitusid metsavendadega. Umbes 32 000
Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, mis võeti 6. augustil NSV koosseisu. Teine maailmasõda sundis eestlasi tegema valikuid ning neid valikuid oli vähe. Olulisemad valikuvõimalused olid sõdimine Punaarmee, Saksa ja Soome armeedes ning põgenemine Nõukogude okupatsiooni eest Läände. Neljas, kuigi mitte nii ühepoolne ja kindlate ideoloogiatega variant oli ka metsavendlus. Punaarmees olid eestlaselt peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Hävituspataljonide tegevus oli Eesti riigi ja rahva vastane. Eestlased ise, kes võitlesid Punaarmees, nii ei arvanud. Nemad pidasid kodumaaks Eestit ja see oli NSVL-i poolt okupeeritud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke
Suur osa valitsuse liikmeid langes nõukogude repressiivorganite kätte. Otto Tief Jüri Uluots Sinimustvalge lipp Pika Hermani tornis 6 Eesti mehed teise maailmasõja rinnetel Punaarmee Seal võitlesid eestlased sunniviisiliselt, mobiliseerituna. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast aru saamist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Erandid olid 1941. aastal loodud hävituspataljonid, nende ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu. Nad kasutasid põletatud maa taktikat ja said kurikuulsaks pahateguega. Üldjuhul koosnesid hävituspataljonid
too hiljem siiski ei kasutanud, nimetades end edasi kapteniks. 1944. aasta sügisel lahkus Talpak Rootsi, kus elas kuni oma surmani 1991. aastal. Kokkuvõte Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmees olid eestlaselt peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi oli vähe, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe
teenima Vene armees. Pärast I MS suuremal osal leedu sõjameestest õnnestus kodumaale naasta, kuid ilma relvadeta. Leedus põgenikena lahkus umbes 300 000 leedulast. Sõjaväe organiseerimine: Leedu valitsus alustas sõjaväe organiseerimist 1918. aastal, tehes seda Saksa okupatsiooni ajal ja sakslaste abil. Sakslased varustasid leedulasi, kuid tuli maksta, Saksa valitsus andis välislaenu Leedule. Vabatahtlike oli 6000, hiljem sundmobiliseeriti. Kõige rohkem ohustas Leedut Nõukogude Venemaa, sest taanduvad saksa väed jätsid Leedu alad kaitsmata. Samal ajal sissetungisid Poola väed. L. Trotski juhtis vene armeed Leedu vabadusvõitluses - Eesmärk oli vallutada Leedu, et pääseks tee Saksamaale ning ühineda Saksa revolutsiooniga. 8. detsembril 1918. aastal Leedu kommunistide loodud Ajutine Revolutsiooniline Tööliste ja Talupoegade Valitsus kuulutas end Leedu nõukogude vabariigiks ja palus abi - Saadeti punaarmee väeosasid
annaabi.ee 
