Suitsetamine noorte seas (0)

Suitsetamine ja noored

Kui 1960-ndate aastate alguses Eesti kooliõpilaste hulgas suitsetajaid peaaegu ei olnud, siis nüüdseks on olukord hoopis muutunud. Suitsu on enamus õpilastest proovinud juba põhikoolis, suur osa neist on muutunud juba regulaarseteks suitsetajateks. Kõige kurvem on aga see, et õpetajad on sageli suitsetamise vastu võitlemisele löönud käega. Õpetajate poolt püütakse süü veeretada vanemate kaela ja vanemad omakorda süüdistavad kooli halva mõju andmises oma lapsele. Tegelikult on aga süüdi kõik täiskasvanud, kes näitavad eeskuju suitsetamisega, kes toodavad tubakatooteid, teevad tubakale reklaami, müüvad noortele keelatud kaupu ja mööduvad suitsetavatest lastest ilma neile märkust tegemata. Oma süü on ka terviseõpetust jagavatel õpetajatel, kes ei ole suutnud lastele selgeks teha suitsetamise kahjulikkust. Enamasti ei tea ka lapsevanemad kui kahjulik on suitsetamine - nii neile endile kui ka nende lastele.
Kuna täiskasvanud suhtuvad õpilaste suitsetamisesse suhteliselt ükskõikselt, siis on muutunud suitsutegemine ka palju avalikumaks. Nii ei minda suitsu tegema enam koolimaja nurga taha, ega püüta ka kooli ajal suitsust ilma olla. Täiesti häbenematult pannakse sigarett ette otse koolitrepil, sagedamini aga WC-des, kus mittesuitsetajal on seetõttu mõnikord väga ebameeldiv oma loomulikke vajadusi rahuldada.
Sellist olukorda saaks ehk parandada sellega kui mittesuitsetavad õpilased hakkaksid võitlema oma kooli suitsetajate vastu. Kui õpilaste seas tekiks hoiak, et suitsetaja on mittesuitsetajast kehvem. Kui suitsetamine oleks äärmiselt ebapopulaarne ja nii mõnigi suitsetaja võiks kaotada oma sõbra vaid seetõttu, et ta suitsetab .
Aastatel 1988-1996 viidi Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel, Keilas, Hiiumaal ja Saaremaal läbi suuremad terviseuuringud. Neis osalesid 2., 6. ja 9. klassi õpilased. Selgus, et 9. klassi jõudnutest on suitsu proovinud 71,5% poistest ja 43,2% tüdrukutest. Esimene sigarett tehti keskmiselt 10. ja 13. eluaasta vahel. Samas oli eriti kurb ka see, et koguni 24% poistest ja 8,7% tüdrukutest olid esimese sigareti proovinud juba 9-aastaselt või veelgi varem. Mida noorem on inimene, seda väiksem on tema vastupanuvõime mürgitamisele. Esimeste klasside õpilasel võib aga tubakamürgitus kiiresti esile kutsuda mõne raske haiguse, mis võib lõppeda ka surmaga. Järgnevatest uuringutest selgus aga see, et umbes kolmandik suitsu proovinud laste vanematest ei usu, et nende laps on seda teinud.
Kurb on ka see, et regulaarsed suitsetajad hakkavad järjest rohkem suitsetama. Regulaarseteks suitsetajateks loetakse selliseid suitsetajaid, kes suitsetavad vähemalt ühe sigareti nädalas. Nimelt suurenes regulaarselt suitsetavate noorte poolt tarvitatavate nädala sigarettide arv aastatel 1992...1996 keskmiselt 15-lt 37-ni. Maksimaalne aga 70-lt 140-ni.
Eriti murettekitavaks on noorte tütarlaste rohke suitsetamine. Kui varem peeti selleks “halvemaks” pooleks ikka poisse ja kõik koerused püüti nende kaela veeretada, siis 1996. aasta uuringutest selgus, et suitsetavate tütarlaste hulk on ligikaudselt sama suur kui suitsetavate poiste hulk. Praktikast on teada, et inimene, kes juba 15-aastaselt suitsetab, muutub väga suure tõenäosusega varem või hiljem regulaarseks suitsetajaks. Teismelistest suitsetajatest jääb täiskasvanueas kirglikeks suitsetajateks umbes 80%. Millised aga sünnivad selliste suitsetavate emade- isade lapsed? Ja milline saab olema nende edaspidine elu? Millised võimalused saavad neil elada täisväärtuslikku elu?