Kreeklased sportisid gümnaasionis - spordiväljak ja riietusruumid - ja alasti. Spordi juurde kuulus ka võistlemine. Spordipidustuste seas kõige tähtsamad olid olümpiamängud. Olümpiamänge peeti Zeusi auks. Olümpiamänge vaatama võisid tulla mehed igalt poolt, kuid neis osalesid vaid hellenid. Naised ei tohtinud pidustustel olla. Võisteldi paljudel aladel: jooksud, maadlus, rusikavõitlus, kettaheide, võidusõit kaarikutel. Kõige prestiizemaks peeti staadionijooksu (192m). 5ndal saj. Hakati märkima üles olümpiavõitjaid. Aristokraatide hulgas : Kreekas puudus naistel iseseisvus ja kodanikuõigused. Mees oli abielus selgelt domineeriv pool. Abielu otsustati peigmehe ja tulevase äia vahel. Kokkuleppel võis ka lahutada (kaasnes varanduslik leping). Naistelt nõuti monogaamsust, kuid meestel olid tihti afäärid mõne hetääriga (kr.k kaaslanna). Madalamates kihtides: mees oli ikka domineeriv, kuid suhted olid vabamad
Siin kontrollisid nende vastavust olümpiamängude nõuetele kohtunikud. Võistlejad lõpetasid treeningu 57 km pikkuse jalgsirännakuga Elisest Olümpiasse. Mängude sõjalised kaitsjad olid spartalased, korraldajad aga elislased. Olümpias asus Kreeka suurim staadion (212m pikk, 31m lai), mis mahutas alguses 20 000, hiljem üle 40 000 vaataja. Olümpiamängude kava Sajandite jooksul tehti olümpiamängude kavas mitmeid muudatusi. Esimestel mängudel võisteldi üksnes staadionijooksu (1 staadion = 192,3m). Pool sajandit hiljem ilmus kahe staadioni pikkune jooks. Siis lisandus pikamaajooks (24 staadioni ehk 4,7km) ja viievõistlus. Seejärel maadlus, rusikavõitlus ja pankraation (maadlus koos rusikavõitlusega). 680. aastal e. m. a. täiendati mängude kava kaarikute võiduajamisega ning mõni aeg hiljem hobuste ja muulade võidukihutamisega. Avapäeval võistlusi ei toimunud: peeti vaid pidulikke rituaale ja ohvritalitusi. Teisel päeval
20 000, hiljem üle 40 000 vaataja. Võistlusi jälgiti püstijalu, mingit tasu vaatajatelt ei nõutud. Istekohad olid ette nähtud ainult kohtunikele ja aukülalistele. Staadionist itta jäi 770m pikkune ja 320m laiune hipodroom. Veel asusid Olümpias avar gümnaasium ja palestra koos saunade ja õpperuumidega ning varakambrid väärisesemere hoidmiseks. Võistlused olümpias Sajandite jooksul tehti olümpiamängude kavas mitmeid muudatusi. Esimestel mängudel võisteldi üksnes staadionijooksu(1 staadion = 192,3m). Pool sajandit hiljem ilmus kahe staadioni pikkune jooks. Siis lisandus pikamaajooks (24 staadioni ehk 4,7km) ja viievõistlus. Seejärel maadlus, rusikavõitlus ja pankraation(maadlus koos rusikavõitlusega ). 680. aastal e. m. a. täiendati mängude kava kaarikute võiduajamisega ning mõni aeg hiljem hobuste ja muulade võidukihutamisega. Tõelised võistlused algasid kolmandal päeval. Enne jõuproovide algust tutvustati
Salamise lahingus ühte laeva käsutanud krotonlase Phayllose kohta ütleb epigramm" "Ta hüppas viis jalga üle viiekümne, kuid heitis ketast viis jalga alla saja." Selle epigrammi muistsed kommenteerijad informeerivad meid, et hüppekast oli tavaliselt ette nähtud viiekümne jala pikkuste hüpete jaoks ning et sellest kaugemale hüpates ja kõvale pinnale maandudes murdis Phayllos jala. Teise teadaoleva hüppe, mis oli viiekümne kahe jala pikkune, sooritas spartalane Chionis, staadionijooksu ja diaulose võitja kolmedel Olümpia mängudel aastate 664 ja 656 vahel e.m.a. Märkimist väärib, et hoolimata sellest võimsast hüppest, mis enne Phayllose oma oli arvatavasti parim, ei olnud isegi Chionise- taoline hiilgav jooksja suuteline võitma viievõistlust; ilmselt ei olnud ta kettaheitja, odaviskaja ega maadleja. Üks kreeka kaugushüpesse puutuv veider asjaolu on see, et Philostratose andmeil peeti seda raskeimaks atleetikaalaks, mistõttu selle saateks lubati mängida flööti.
Miks abielus naised pealt vaadata ei tohtinud, see pole teada. Naised, kes selle reegli vastu eksisid, oli ette nähtud visata läheduses asuvast künkast alla, mis tähendas kindlat surma. (Erandiks oli Demeteri preestrinna, kes istus hellanodiikide (kohtunike) tribüünil.) Olümpia võistlused Sajandite jooksul tehti olümpiamängude kavas mitmeid muudatusi. Esimestel mängudel võisteldi üksnes staadionijooksu(1 staadion = 192,3m). Pool sajandit hiljem ilmus kahe staadioni pikkune jooks. Siis lisandus pikamaajooks (24 staadioni ehk 4,7km) ja viievõistlus. Seejärel maadlus, rusikavõitlus ja pankraation(maadlus koos rusikavõitlusega ). 680. aastal e. m. a. täiendati mängude kava kaarikute võiduajamisega ning mõni aeg hiljem hobuste ja muulade võidukihutamisega. Tõelised võistlused algasid kolmandal päeval
Barbaritel, orjadel ja naistel oli mängudele tulek keelatud. Ainsa erandina lubati võistlusi jälgida põlluharimise ja viljakusjumalanna Demeteri preestrinnal. Hiljem lubati pealtvaatajate hulka ka rikkaid naisi, kelle hoburakendid võtsid kihutamisest osa. Ka hellenite endi seast ei saanud kõik osaleda. Seda luksust võisid endale lubada ainult jõukamad, kuna vaid nemad suutsid hästi valmistuda ja kuluka pika reisi ette võtta. Esimeseks võisteldi jooksudes. Eriti tähtsaks peeti staadionijooksu. Selle võitja nime järgi hakati nimetama nelja-aastat ajavahemikku järgmiste mängudeni-olümpiaadi. Olümpiaadid olid Kreeka ajaarvamise aluseks ligemale 1200 a vältel. Korraga võistles neli jooksjat, kellest parimad pääsesid finaali selgitamaks üldvõitja. 6.saj eKr võeti kavva kilbijooks. Sel alal tuli läbida 2 staadionipikkust täisrelvastus: kiivris, 5 põlvekaitsmetes, kilp ja oda käes
21. sajandi märgusõnaks on "mondo" rajakate, mis on kaasa aidanud ka uuele sprindirekordite puhangule. Tänapäeva tippsprinterite ja antiikolümpiamängude parimate jooksukiirusi pole paraku võimalik võrrelda. Polnud ju antiikolümpiamängudel ajavõtuseadmeid ja dromos e. staadionijooks toimus võidu peale. Kaudseid andmeid antiikatleetide jooksukiiruste kohta siiski on. Nii on ajalooürikutest leitud, et 632 a. Ekr. toimunud olümpiamängude staadionijooksu võitja, karjus Polimnestor Mileetosest, olnud nii kiirejalgne, et püüdnud joostes kinni metsjänese. Metsjänese jooksukiiruseks loetakse ca 14m/s. Tänapäeva sprinterite suurimaks jooksukiiruseks on registreeritud 10,21 m/s. Arvutuste kohaselt võis Polimnestor niisiis olla võimeline jooksma 100 m ca 8 sekundiga ja edestama praegusi tippsprintereid ligi paarikümne meetriga. Need on muidugi oletused. Võib siiski arvata, et tsivilisatsiooni jahtuv,
ülekreekaliseks. Tähtsaim neist on olümpiamängud iga nelaj aasta tagant Zeusi auks peetud pidustused. Osalesid hellenid, barbaritel ja naistel oli see keelatud. Vöistlusprogrammis oli: jooksudistantse, maadlus, rusikavöitlus, kahe viimase kombineeritud vöistlus, viievöistlus (jooks, odvise, kettaheide, hoota kaugushüpe, maadlus) ning nelja hobusekaarikute vöidusöit. Sela loeti osalejaks kaarikuomanikke, mitte juhte. Köige prestiizsemaks peeti lühimat jooksudistantsi staadionijooksu, 192 meetrit. Olümpiamängudel ohverdati ka jumalatele (tule süütas staadionijooksu vöitja), vöistlesid trompetiouhujad, teadete kuulutajad. Et midagi ei takistaks seda üritust, kehtis olümpiarahu: Olümpias ei tohtinud relva kanda ega kellegi sissepääsu relva jöul takistada. Varasest ajast peeti arvet vöitjate üle. See vöimaldas 5. saj eKr koostada olümpiavöitjate nimekirja, mida pärast täiendati. Peagi sai aastasse 776 eKr tagasi
võistlusaja. Seejärel küsiti pealtvaatajatelt, kas kellelgi on süüdistusi areenil oleva võistleja vastu. Kui süüdistusi oli, pidid kohtunikud kohe kontrollima nende põhjendatust ning langetama lõpliku otsuse. Esimeseks võistlusalaks olid jooksud, esmaslt pikematel, siis lühematel distantsidel. Vanad kreeklased hindasid jooksu väga kõrgelt, kuna just see spordiala võimaldas harmooniliselt arendada kogu keha, eriti tähtsaks peeti staadionijooksu, mille võitja nime järgi hakati nimetama olümpiamängude 4-aastast vaheaega olümpiaadi. Korraga võistles 4 jooksjat, kellest parimad pääsesid finaali. Võistlejad ergutasid ennast ja hirmutasid vastaseid valjude hüüetega. 520. Aastast e.m. a. Ilmus kilbijooks, kus 2 staadioni pikkust tuli läbida kiivris, põlvekaitsetes, kilp ja oda käes. Jooksja võis jooksu ajal kõik relvad ära heita, ainult kilpi tuli lõpuni hoida.
Elektriline ajavõtt käivitub automaatselt starteri püstolist või muust stardiseadmest. Finisisse jõudmine registreeritakse finisijoonele paigutatud kaameraga, mis on ühendatud arvutiga. Kõikidel distantsidel 100 kuni 10 000 m jooksuni võetakse aeg 0,01 sekundi täpsusega. Jooksualad on erinevad ning nõuavad erinevaid sportlikke võimeid, taktikat ja treeningmeetodeid. Võistluspaiga järgi eristatakse staadionijooksu, maanteejooksu ja murdmaajooksu. Distantsi järgi eristatakse lühimaa-, keskmaa-, pikamaa- ja ülipikamaajooksu. Liskas neile võistledakse tõkkejooksus, takistusjooksus ja teatejooksus. 3.1 Lühimaajooks Lühimaajooksus ehk sprindis peab võistleja jooksma temale määratud 1,25 m laiusel rajal, mis on märgistatud 5 cm laiuse eraldusjoonega. Kui osavõtjaid on palju, korraldatakse
Lisaks trennile jagasid seal õpetlased noortele tarkust ning mõnedest gümnaasionitest said nii ka hariduskeskused. Tavaliselt lülitati võistlused mingisuguse usupidustuse programmi ning neid peeti peaaegu kõigis polistes. Kuulsaim neist oli Zeusi auks korraldatud Olümpiamängud. Osalesid ainult hellenid; samuti ei lubatud naisi. Põhilised alad olid maadlus, jooksudistantsid, rusikavõitlus, viievõitlus ja hobusekaarikute võidusõit. Kõik prestiizsemaks peeti lühijooksu staadionijooksu. Kehtestati ka olümpiarahu, mis tähendas, et ei tohtinud relvi kanda ja relva jõul kellegi sisse pääsu takistada. Olümpiavõitjad tõid kuulsust kogu oma linnale ning neid hinnati kõrgelt. Paljudest neist said lõpuks mõjukad riigimehed. Peeti olümpiavõitjate nimekirja.. Esimene OM toimus 776. Abielu ja perekond Naistel puudusid kodanikuõigused ja muu iseseisvus. Nad allusid oma abikaasale, isale või mõnele teisele meessugulasele. Abielus domineeris mees
See võimaldas V sajandil e. Kr. koostada olümpiavõitjate nimekirja, mida seejärel uute võitjatega pidevalt täiendati. Peagi muutus see aastasse 776 eKr tagasiulatuv nimekiri kreeklaste ajaarvamise aluseks. Sündmuse daatumi määras see, mitmenda olümpiaadi (mängudevahelise perioodi) mitmendal aastal ta toimunud oli. Olümpiamängude tähtsus ei piirdunud kaugeltki ainult spordiga. Siin ohverdati jumalatele (tähtsaima ohvritule süütamise õigus kuulus staadionijooksu võitjale). konkuureeriti pillimängus ja luuleteoste ettekandmises ning kuulsad kõnemehed astusid astusid oma mõtetega kogu kreeka maailmast kokku tulnud avalikkuse ette. Kõige selle võimaldamiseks oli juba ammusest ajast kehtestatud olümpiarahu Olümpias oli relvade kandmine keelatud ja kellegi pääsu sinna ei tohtinud relva jõul takistada. Olümpiavõitja tõi kuulsust mitte ainult iseendale, vaid ka oma linnale. Seetõttu hindasid kaaskodanikud olümpiavõitjaid väga kõrgelt
See võimaldas V sajandil e. Kr. koostada olümpiavõitjate nimekirja, mida seejärel uute võitjatega pidevalt täiendati. Peagi muutus see aastasse 776 eKr tagasiulatuv nimekiri kreeklaste ajaarvamise aluseks. Sündmuse daatumi määras see, mitmenda olümpiaadi (mängudevahelise perioodi) mitmendal aastal ta toimunud oli. Olümpiamängude tähtsus ei piirdunud kaugeltki ainult spordiga. Siin ohverdati jumalatele (tähtsaima ohvritule süütamise õigus kuulus staadionijooksu võitjale). konkuureeriti pillimängus ja luuleteoste ettekandmises ning kuulsad kõnemehed astusid astusid oma mõtetega kogu kreeka maailmast kokku tulnud avalikkuse ette. Kõige selle võimaldamiseks oli juba ammusest ajast kehtestatud olümpiarahu Olümpias oli relvade kandmine keelatud ja kellegi pääsu sinna ei tohtinud relva jõul takistada. Olümpiavõitja tõi kuulsust mitte ainult iseendale, vaid ka oma linnale. Seetõttu hindasid kaaskodanikud olümpiavõitjaid väga kõrgelt
osaleda; Jooksudistantsid, maadlus, rusikavõitlus, kahe viimase kombineeritud võitlus, viievõistlus (jooks, odavise, kettaheide, hoota kaugushüpe, maadlus) ja neljahobusekaarikute võidusõit võistlejaks polnud mitte kaarikujuht, vaid omanik; Kõige auväärsem oli lühim jooksudistants staadionijooks. Staadion oli pikkusühik veidi üle 192 m. Hiljem laines staadioni mõiste jooksurajale endale. Ohverdati jumalatele (tähtsaima ohvritule süütas staadionijooksu võitja), võistlesid ka trompetipuhujad ja teadete kuulutajad. Olümpiarahu Olümpias ei tohtinud relvi kanda ega kellegi sinnapääsu relva jõul takistada. Olümpiavõitja tõi kuulsust kogu linnale, neile püstitati ausambaid, nad said tasu, paljudest võitjatest said hiljem riigimehed. Võitjate üle peeti arvet. 5.saj. eKr koostati olümpiavõitjate nimekiri, mida pärast täiendati. See nimekiri sai
annaabi.ee 
