konkreetse seaduse olemasolu, mis sisaldaks endas kõiki võrdõiguslikkust puudutavaid nõudeid. Tegelikult on aga seaduse kõige olulisem osa seadusega loodaval Soolise võrdõiguslikkuse komisjonil, mis hakkab jälgima seaduse täitmist ning lahendab seeläbi konkreetseid juhtumeid, millega inimesed komisjoni poole pöörduvad. Nii jääb ka ära kohuse liigne koormamine. Ja just ühtse seaduse alusel on komisjonil kergem kindlaks teha, kas tegu on diskrimineerimisega või mitte. Seadus, mis suunatud naistele Mis seal salata - olgugi, et seaduse nimi on Soolise võrdõiguslikkuse seadus, mis ei sisalda endas mingit viidet ainult naistele, on tegu eelkõige naiste õigusi kaitsva seadusega. See naistekesksus ongi see, mida meessugu seaduse juures ei salli, tuues välja olukordi, mis ka mehed on dikrimineeritud ja allasurutud. Tõsi see on, et ühiskonnas võib näha ka tugevama sugupoole diskrimineerimist (sõjaväe
SAATEKS ehk üllatuslikultki keskkonnakaitsest kaitsejõududes. Selles mitmekesisuses väljendubki riigikaitse kui eri eluvald- kondadega tihedalt seotud terviku olemus. Meie ajal on tähtsal kohal rahvusva- heline riigikaitsekoostöö. Nii pole rii- gi kaitsmine pelgalt nende inimeste asi, kes oma igapäevaelus kannavad vormi, vaid iga kodaniku hool, ent ka kohustus, mille väljundiks ei pruugigi ilmtingimata olla just teenistus kait- seväes või kaasalöömine Kaitseliidu ridades. Riigikaitseõpetuse eesmärk pole propageerida militarismi. Tead- mised ja oskused, kuidas vajaduse korral kaitsta oma riiki, on parim ta- gatis, et neid oskusi pole tegelikkuses kunagi vaja rakendada. Nende igale kodanikule vajalike esmaste riigikait- Riigikaitseõpik aastast 2003 seteadmiste ja -oskuste kujundamine ja arendamine ning mõtlemisainese Paraku pole üht autorit ja õpiku välja-
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele
lööb kirveteraga eidele lagipähe. Ta kahmab valimatult väärisesemeid ja raha, kui kuuleb kedagi korterisse sisenevat. Sisenejaks oli pantija poolearuline õde Lizaveta, kelle Raskolnikov samuti tapab. Korterist pääsenud, peidab ta esemed esmalt seinaprakku, kuid läbiotsimise hirmus viib nad hiljem ühe kivi alla suvalises siseõues. Pärast mõrva Raskolnikovi vaimuhaigus süveneb ning areneb lõpuks välja paranoiaks. Ta usub, et ümbritsevad teavad või aimavad ta hingel lasuvad süüd ning ainult teesklevad teadmatust. Lõpuks tunnistab Raskolnikov end süüdi ja ta saadetakse Siberisse. Romaani iseloomustab terav kriitika kapitalistliku ühiskonna vastu. Raskolnikovi üliinimese idee viitab saksa filosoofi Friedrich Nietzsche mõjule. Lisaks on tihti mainitud Uut Testamenti ja Jumalat. Selle perioodi üks keerukama ja traagilisema saatusega autor. Maailmas enim tunnustust saanud Vene kirjanik
härrandlikena, väga rikkast, jõukast perest, kus oli normaalne, et igal poisil oli oma toapoiss, ja kus oli normaalne, et inimene ise midagi ei teinud. Kui oli abielus ja kolis laste koolitamise eesmärgil Moskvasse, otsustas elu muuta, kui lapsed olid täiskasvanud, otsustas ise ennast riidesse panema hakata. Lapsed kasvavad aadlikena ja üsna isekatena üles, neile ei tule pähegi mõelda, et talupoegadel ka mingid õigused on või et nendele tuleks miskitpidi kaasa tunda. 1840ndal on suur ikaldus ja tohutu naljaaeg, kõikidel lastel olid uhked hobused. Isegi mõisated polnud kaera nii palju, et priisata võiks. Krahvipojad sõitsid rahulikult talupoegade põldudele, võtsid oma hobustele söögiks kaeru ja üldse ei huvitunud sellest, et talupojad võisid nälga jääda. Kui ühel poisil hammas valutas, ja ta kohe rohtu ei saanud, siis ta peksis rusikatega oma toapoissi, too vastu lüüa ei tohtinud
Valmisid romantiline ajalooline jutustus "Maimu", rida külajutte ja näidendeid. Nendes ilmnes autori võime tõepäraselt kujutada Mulgimaa külaelust nähtud inimtüüpe ja olusuhteid, samuti tema tähelepanu varandusliku ebavõrdsuse probleemile. Realistina näitas Kitzberg suurtalunike ülbust ja kehvade inimeste kõrvalesurutust, kuid autori üldine suhtumine oli seejuures lepitada püüdev või idüllilis-humoristlik. · Kitzbergi esimesed näidendid said ainet maaelust ja olid enamasti vähenõudlikud naljamängud. Sellele osutavad ka nende pealkirjad ja teemad: karskussisuline "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" (1894), kaasavara ihkavate meeste halenaljakas kosjaskäigu kirjeldus "Kosjasõit" (algvariant 1890. aastail), näidendiks sai "Rätsep Õhk" (1903). · Kitzbergi peateosed on draamad "Tuulte pöörises" (1906) ja "Kauka jumal" (1915)
taga kiusatud ohvrite mälestamise päev. Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) on soovitanud holokausti ja teiste inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestamispäeva tähistamise viisi valida koolidel endil. Seega on iga kooli enda otsustada, kuidas erinevates kooliastmetes ja õppeainetes teemat käsitleda ning milliste üritustega päeva sisustada. Õppematerjali lühitutvustus Õppematerjali koostamiseks moodustati autorite grupp, kuhu kuulusid Iisraelis (Yad Vashemis) või USAs holokausti teema õpetamise koolitusel osalenud õpetajad Ülle Luisk, Elle Seiman, Indrek Riigor ning ajaloolane Meelis Maripuu S-Keskusest. Autorite grupi tegevust ja koostööd ITFi esindaja Living History Forumiga koordineeris Mare Oja. Õppematerjali autorite grupp töötas ühiselt välja kogumiku struktuuri ja valis sinna tekstid ja õppematerjali. Seega on autorite kollektiivil ühisvastutus. 4
Mõnel perioodil (renessanss, klassitsism) on pöördumine kreeka kultuuri varamute poole olnud väga intensiivne. Antiikkulturi suurepärased tundjad ning loovad kasutajad olid K. Marx ja Fr. Engels. Viimane on märkinud, et paljudel kultuurialadel peab ikka ja jälle „tagasi pöörduma selle väikese rahva suurte tegude juurde, kelle universaalne andekus ja tegevus on talle kindlustanud inimkonna arengu ajaloos seesuguse koha, millele ei või pretendeerida ükski teine rahvas.“ Vanakreeka kirjandust võime jaotada kaheks suureks perioodiks: esimene hõlmab ajajärku Homerosest Aleksander Suure surmani ja seda nimetame kreeka kirjanduse klassikalise ajastuks; teine periood kestab Aleksander Suure surmast antiikmaailma hävimiseni ja seda võib üldiselt nimetada hellenistlikuks ajastuks (Hellenism tähendab kitsamas mõttes kreeka kultuuri suurima leviku perioodi
Kõik kommentaarid