Leidsid 20 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Siil". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
siil, siili, imetaja, annette, adolfi, välimusega, karvad, lühikese, kaelaga, segametsad, puisniidud, kalmistud, okasmetsa, videvikus, talveuni, aprillini, segatoiduline, vastseid, konni, hiiri, linnumune, kogub, nahaaluse, sigimine, poegib, jooksuaeg, talveunest, pesakond, poegade, linnastumine, kassikakk, rebane, hukkub, metsloomadSiil Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Looduslikeks vaenlasteks kassikakk ja rebane, toob kasu kahjurputukate ja kahjurnäriliste hävitajana. Kombeks on panna maja läheduses tegutsevatele siilidele piima. Looduslikeks vaenlasteks kassikakk ja rebane, toob kasu kahjurputukate ja kahjurnäriliste hävitajana. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja
Referaat HARILIK SIIL Merilin Raudna Õpetaja: Helina Reino Harilik siil ( Erinaceus europaeus ) Välimus Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Siili nägemine on tönts ja haistmine terav. Põhilisel toitumise ajal, hämaruses, pole tal nägemisest niikuinii suurt kasu. Siili pikkus on 1430 cm, kaal 7001100 g (sündides 1125 g, võõrdumisel 120 g, suurim teadaolev kaal on 2000 g).Tema keha katavad seljapoolt kuni 3 cm pikkused okkad. Kõhtu ning nägu katavad vaid karvad. Siili saba pikkus on 1,53 cm
kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda. Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼3 a., kuivas ruumis kuni 12 a. · Siil- ökonissi ja elupaiga võrdlus Elupaik-leht- ja segametsad, metsaservad, puisniidud, pargid, aiad, kalmistud, väldib paksu okasmetsa. Eluviis-tegutseb videvikus ja öösel. Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Segatoiduline. Eelistab putukaid ja nende vastseid, aga ka vihmausse, konni, hiiri, linnumune- ja poegi, madusid, tigusid. Ei ütle ära ka raipest. On immuunne rästikumürgi suhtes. Talveks kogub nahaaluse rasvakihi.
Liigi nimi ladina keeles on Talpa europea Kehamass on 60-130 grammi Toitumine on eranditult loomne. Sööb vihmausse, putukaid ja nende vastseid. Saagiks langevad ka hiired, karihiired, rotid, konnad, sisalikud, maod jt. Looduslikud vaenlased on nirk, kärp, metsnugis, ronk, vares, toonekurg, kassikakk. Tiinus kestab 40 päeva. Pojad sünnivad maikuus. Poegade pikkus on ligikaudu 3 cm, kehamass 2,2...2,7 grammi. Mutt Harilik siil Ladina keelne nimi on Erinaceus europaeus Kehamass on 600-1200 grammi Segatoiduline. Eelistab putukaid ja nende vastseid, aga ka vihmausse, konni, hiiri, linnumune- ja poegi, madusid, tigusid. Ei ütle ära ka raipest. Poegade arv 2...10, tavaliselt 5...7. Maksimaalne eluiga kuni 10 aastat. Looduslikeks vaenlasteks kassikakk ja rebane, toob kasu kahjurputukate ja kahjurnäriliste hävitajana Siil Väike-Karihiir Vesimutt Allikad Bio.edu.ee/loomad Google.com Aitäh kuulamast!
Harilik siil Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest
alamhõimkond mittekuuluvad loomad. Termin ei oma praegu enam süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel pigem mugavuse mõttes, kokkuvõtliku mõistena. Samuti kasutatakse vastavate zooloogia harude kokkuvõtlikku nimetust "selgrootute zooloogia", näiteks kursuse nimetusena ülikoolides. Mõiste 'selgrootud' võttis aastal 1801 esimest korda kasutusele Jean Bapdiste de Lamarck. Meririst on selgrootu loom. Siil Selgroogne loom Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib. Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides
EESTI SIILLASED Juhendaja: Vahur Sepp Koostaja: Krista Kutsar LRJ II Luua 2012 Sisukord Sisukord......................................................................................................................................2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Harilik siil ja lõunasiil (kaelussiil)..............................................................................................4 Määramistunnused (Masing, 1990, 1993)...............................................................................4 Lisatunnused...........................................................................................................................5 Väljavõte loodusvaatluste andmebaasist lõunasiili kohta.......................................................6
VAENLASTEKS ILVES, REBANE,NUGIS JA SUURED RÖÖVLINNUD. TALVEL SIIL ELAB METSASERVADEL, PARKIDES JA AEDADES. TEGUTSEDA ARMASTAB VIDEVIKUS JA ÖÖSITI. TEMA KEHA KATAB OKKALINE NAHK. TA ON SEGATOIDULINE,ERITI ARMASTAB PUTUKAID AGA KA VIHMAUSSE, KONNI, HIIRI, LINNUMUNE JA -POEGI, ÄRA EI ÜTLE KA RAIPEST. SIIL SUVE JOOKSUL SÜNNIB KAKS PESAKONDA POEGI. VASTSÜNDIND SIILIPOJAD ON PALJAD JA PIMEDAD, MÕNE PÄEVAGA KASVAVAD PEHMED OKKAD. SIIL HÄVITAB NII KAHJURPUTUKAID KUI TIGUSID. MAGAB TALVEUND SAMBLA, LEHTEDE JA ROHUKÕRTEGA VOODERDATUD PESAS . HUNT ELAB VARJULISTES METSADES, VÕSADES JA RABADES. SARNANEB VÄLIMUSELT KOERALE, AGA EI HOIA SABA KUNAGI RÕNGAS. SÖÖB JÄNESED, ENDAST VÄIKSEMAD KISKJAD, VÕSAVILLEM KONNI,HIIRI, PUTUKAID JA
VAENLASTEKS ILVES, REBANE,NUGIS JA SUURED RÖÖVLINNUD. TALVEL SIIL ELAB METSASERVADEL, PARKIDES JA AEDADES. TEGUTSEDA ARMASTAB VIDEVIKUS JA ÖÖSITI. TEMA KEHA KATAB OKKALINE NAHK. TA ON SEGATOIDULINE,ERITI ARMASTAB PUTUKAID AGA KA VIHMAUSSE, KONNI, HIIRI, LINNUMUNE JA -POEGI, ÄRA EI ÜTLE KA RAIPEST. SIIL SUVE JOOKSUL SÜNNIB KAKS PESAKONDA POEGI. VASTSÜNDIND SIILIPOJAD ON PALJAD JA PIMEDAD, MÕNE PÄEVAGA KASVAVAD PEHMED OKKAD. SIIL HÄVITAB NII KAHJURPUTUKAID KUI TIGUSID. MAGAB TALVEUND SAMBLA, LEHTEDE JA ROHUKÕRTEGA VOODERDATUD PESAS . HUNT ELAB VARJULISTES METSADES, VÕSADES JA RABADES. SARNANEB VÄLIMUSELT KOERALE, AGA EI HOIA SABA KUNAGI RÕNGAS. SÖÖB JÄNESED, ENDAST VÄIKSEMAD KISKJAD, VÕSAVILLEM KONNI,HIIRI, PUTUKAID JA
Iseseisvalt toituma hakkavad pojad 1–2 kuu vanuselt. Suguküpseks saavad emased 4–5-aastaselt, isasloomad 5–6-aastaselt. Paaritumine toimub umbes 3 nädalat peale poegimist. Tiinus kestab 8,5 kuud, hilinenud implantatsiooni puhul 11 kuud. Arvukus - poegade arvukust mõjutavad merikotkad, meri- ja hõbekajakad. Arvukust mõjutab ka ajujää olemasolu ning toidu nappus (kalad), keskkonnareostused, kalapüünistesse sattumine. VÄIKESED IMETAJAD: SIIL (Erinaceus) - vaheldusrikkad elupaigad - metsaservad, pargid, puisniidud, aiad, kalmistud. Toitumine on valdavalt loomne - putukad, vastsed, teod, vihmaussid, konnad, sisalikud, maod, linnumunad, linnupojad, hiired. Vähe tavritab taimset toitu - puuviljad, marjad, seemned. Kaks korda suve jooksul sünnitab pärast 40- 42p. tiinust 2-10 (keskm. 5-7) poega, kes algul on valgete ja pehmete okastega. Esimene pesakond tavaliselt mai kuus
hoolimata headest varjevõimalustest väga palju vaenlasi. Pisihiirele peavad jahti väikesed kärplased, metsnugis, kõik kullilised, kakud. Enamik pisihiiri hukkub enne sigimisvõimeliseks saamata. Pisihiir looduskaitse alla ei kuulu. Lendorav Lendorav on oravast väiksem, halli värvi näriline. Ta on levinud Euroopa põhjaosas, Siberi metsa- ja metsastepi vööndis. Eestis on säilinud väikesel arvul peamiselt Kirde- ja Edela-Eestis. Lendorav on omapärase välimusega. Tal on suured silmad ning esi- ja tagajäsemete vahel paikneb nahakurd. Suured silmad on talle kasulikud öösel pimedas nägemiseks, sest lendorav on aktiivne peamiselt öösiti. Lendorav ei lenda sõna otseses mõttes, vaid liugleb: õhku hüpates tõmbab ta jäsemete vahel oleva nahakurru pingule ja seejärel liugleb kuni paarikümne meetri kaugusele. Lendu juhib ta saba abil. Enne maandumist puule ta pidurdab, painutades saba alla.
· Kehamõõtmed Kehapikkus on tavaliselt 8...10 cm, mõnikord 12...14 cm. · Levik Eestis ja maailmas Levila ulatub Kesk-Euroopast Altaini ja Obi jõeni (Novosibirskini) ning Põhja-Aafrikast Põhja-Euroopani. Eestis on rohekärnkonn oma levila põhjapiiril, asustades vaid Peipsi-Pihkva järve kaldapiirkonda või sinna suubuvate jõgede vesikondi. · Arvukus On üsna vähearvukas ja haruldane. · Elupaik ja -viis On valdavalt maismaalise eluviisiga, viibides vees vaid lühikese kudemisperioodi vältel. Talub ka riim- ja soolast vett. On pigem avamaastiku liik, asustades tihti ka põlde või aiamaid ja muid suhteliselt kuivi elupaiku, mis teistele kahepaiksetele on kättesaamatud. Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse (10...12 cm sügavusele) kaevunult, kus talvitub koos 3...4 isendit. On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga.
kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires. Väikesed hääbuvad asurkonnad on säilinud Hispaanias, Prantsusmaal, Rumeenias, Valgevenes ja Venemaal. Naaritsa keha on ühtlaselt tumepruun. Üla- ja alahuul valged (nagu oleks nina piimakaussi pistnud),
taimekoe, milles tekivad pruunid või mustjad laigud. Pratülenhoosi üldiseks tunnuseks on mullaväsimus. Taimed kiduvad ja võivad värvuselt olla tervetest heledamad, saak aga langeb tunduvalt. (234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA ) 8 Limused Limuste(mollusca) seas on esmapilgul üsna erineva välimusega loomarühmad. Eestis elavad neist karbid ja teod. Nende keha on pehme ja limane. Keha katab omapärane nahakurd ehk mantel. Mantlist moodustub tugev koda, mis on limuse kehale kaitseks ja toeks. Karpide koda koosneb kahest poolmest, mis on seljapoolt seotud lukusidemega. Karbi poolmed on omavahel seotud sulgurlihasega. Kogu karbi keha jääb koja sisse, välja ulatub vaid jalg. Karbid elavad vees(http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.htm)
Isasloom poegade hooldamisest osa ei võta, kuid kaitseb territooriumi elades eraldi urus pesakonna lähedal. Noored saavad suguküpseks 3. või 4. eluaastal. Probleemid: Lubatud jahiviisid ja aeg: väärtusliku karusloomana on saarmas hinnatud jahiuluk. Praegu on jahipidamine saarmale keelatu. Pruunkaru (Ursus arctos) Selts: kiskjalised Sugukond: karulased. Välimus: Karu kaal 90- 200kg. Kohmakas loom, keda katab pikk ja tihe karvastik. Eriti pikad karvad kasvavad turjal ning seetõttu paistab karu küürakana. Sabajupp on karvade sees peidus. Karvastiku värvus kollakaspruun kuni mustjaspruun. Elab kuni 30 aastat. Levik: Ajalooliselt Euraasia ja Põhja- Ameerika, tänapäeval areaal katkendlik. Arvukus Eestis: ~550 2003.a Toitumine: Segatoiduline loom, kuid taimse toidu osakaal on suurem sügisel marjad, vili, rohttaimed ja silopallide sisu on sügisel oluliseks ,,nuumtoiduks". Kevadel on olulisem loomne toit: tõugud,
Suvel eelistavad nad tihti soostunud metsi ning elavad kas üksi või väikestes rühmades. Talvel kogunevad põdrad suuremate karjadena lumevaesematesse ja kuivematesse metsatukkadesse. Põdrad võivad elada ka inimasulate ligidal, kui naabrid neid ei tülita. (Eesti Loodus, Piret Pappel, 2001) Metssiga (Sus scrofa) Metssiga võib kohata peaaegu kõikjal. Ta on väga suure kohanemisvõimega loom. Meelispaikadeks on niisked lopsaka alustaimestikuga kuuse-, leht- ja segametsad, samuti 27 sooservad, ja veekogude kaldad, kus ta leiab toitu ja varju. Metssead armastavad ka põldudega piirnevaid metsaalasid. Suvel eelistavad nad niiskeid leht- ja segametsi, talvel tiheda alustaimestikuga kuusikuid. Metssiga asustab tervet Eestit. Kõige suurem on arvukus Lääne- ja Lõuna-Eestis. Metssead on elanud eesti territooriumil jääaja lõpust saati, kuid 17.- 18. sajandil kliima jahenes ja nad taandusid lõuna poole. 19
villimari Ussilakk on niiskete varjukate metsade taim, kes on vanarahvalt palju nimesid saanud. Seda taime teatakse üldiselt hästi, ehkki nimed on erinevad. Põhjuseks on pahandused, mida see taim võib tekitada neile, kes teda ei tunne. Ussilakal on kaunis neljast, haruharva kuni seitsmest lehest koosnev lehestik. Lehed asetsevad korrapärases nelinurgas varre tipul. Lehtede keskele ilmub kevadel vaid üks õis, sügiseks aga mari. Nii moodustub täiesti omapärase välimusega taim, keda pole raske meelde jätta. Mari nelja lehe ristumispunktis on sinakasmust, läikiv või sinaka vahakirmega kaetud. Kas pole mitte ahvatlevalt sööma kutsumas? See on küll taime eesmärk, sest nii saaks ta levitada oma seemneid, kuid mis saab tema sööjast! Siin ei ole vaja palju oletada, piisab vaid mõnede rahvapäraste nimede ettelugemisest: ussimari, hundimari, kaarnahain, hullukoeramari, karumari, karumustikas, kullimari, seakihvt. Kohe on selge, et kõik ei ole päris õige
Kosel arvati, et metsas seeni korjates ei tohi laulda, sest siis lähevad seened mättasse tagasi. Seente kaitsevaimuna on tuntud Seene-Senni. Metsast tulnud seeneliselt küsiti, kas Seene-Senni seekord ka seenelist õnnistas. Usuti, et välk külvab seeni. 2. Loomariik Imetajad 1.Rebane ehk punarebane (Vulpes vulpes) 38 Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga. Joostes hoiab ta saba horisontaalselt. Tema selja karvad on oranzid. Eestis eelistab ta elupaigana metsatukkasid. Rebane toitub peamiselt närilistest. Ta on ettevaatlik ja oskab hästi põgeneda. Rebase urul on alati mitu väljapääsu. Urud on põhiliselt kutsikate kasvatamiseks. Ta kaevab urud ise või kohendab mägra urge. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Rebane on karusloom. Ameerika punarebasest on aretatud farmides kasvatatav hõberebane. Inglismaal on rebasejaht traditsiooniline ajaviide
19. sajandi alguses toimus inimkonna arengus läbimurre ja inimeste arv Maal suurenes 90 aastaga 2 korda (st. 7 korda kiiremini kui varem) ja 1890. aastaks elas Maal 1,6 miljardit inimest. Järgmine rahvastiku kahekordistumine toimus aga veelgi kiiremini 72 aastaga ja 1962 aastaks elas Maal juba 3,2 miljardit inimest. 1980 aastaks loeti meie planeedil kokku 4,5 miljardit inimest, 1987. a. 5 miljardit ja 1999. a. oktoobris juba 6 miljardit. Sellist rahvaarvu kiiret plahvatuslikku kasvu lühikese aja jooksul nimetatakse demograafiliseks plahvatuseks. Demograafilised uuringud näitavad, et maailmas sünnib sekundis 4,2 inimest, minutis 252, ööpäevas 250 000, aastas 90 miljonit inimest. Maailmas sureb 1,6 inimest sekundis, minutis 96, 5927 tunnis ja 51923209 aastas. Iive on 2,6 inimest sekundis, 151 minutis, 9038 tunnis ja 79 174 297 aastas. See on maailma keskmine, kui arengumaades on iive kuni 4 korda kõrgem kui arenenud riikides. 2000
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
annaabi.ee 
