Sidemed ja sõltumatus (0)

Sidemed ja sõltumatus
Sõltumatus on oma olemuselt äärmiselt ihaldusväärne saavutus. Selleni jõudmine nõuab aga palju julgust ning ohverdusi, mis on ka põhjus, miks vähesed selle saavutavad. Selleks, et olla sõltumatu tuleb vahel lõhkuda enamus sidemeid , mis inimest teiste külge köidab. Sidemete lõhkumine pole aga alati nii lihtne, kui tundub. Paljude jaoks on mugavam olla teistest sõltuv, sest nii on elu vähem keeruline. Siiski tuleb ka seotuse nimel midagi ohverdada. Mida tuleb nende kahe nimel siis ohverdada?
Kogu inimajaloo vältel on alati valitsenud ühiskonnanormid, seadused ja kombed, mis hoiavad inimesi tagasi ning panevad paika nende käitumismalli. Inimene on ühiskondlik loom, kellel on vaja teisi omasuguseid ,et elus hakkama saada. Harva leidub neid, kes sellest ühiskonnast välja murda tahaksid. Enamjaolt ollakse oma eluga rahul ja ei tunta, et midagi puudu oleks. Nendest vähestest, kellele selline elu ei sobi, julgeb veel vähem selle suhtes midagi ette võtta. Kui paljud tahaksidki välja murda oma mugavast ja turvalisest elust ning seepärast üksikuks ja väljatõrjutuks jääda?
Olla kõigist ja kõigest sõltumatu tundub olevat täielik utoopia , millest paljud unistadagi ei oska, rääkimata siis veel nii elamisest. Harry Haller „Stepihundist“ oli piisavalt julge, et ennast kehtestada ja oma soovide järgi käituda. Ta julges mitte hoolida teiste inimeste arvamusest ja normidest. See tõi talle aga kaasa ka palju kannatust ja segadust. Ta jäi ilma oma perekonnast ja sõpradest ning lõpuks uitas sihitult ringi elu mõtet otsides . Hoolimata oma kannatustest ja stepihundilikkusest oleks ta tõenäoliselt olnud palju õnnetum oma tundeid ja mõtteid alla surudes ning nö „tavaelu“ elades . Vähemalt ei pidanud ta teistega arvestama ja oli vaba.
Inimkond pole kunagi sallinud üldsusest erinemist. Hallist massist erinevaid on alati hukka mõistetud ning taga kiusatud. Tihti on selle põhjuseks lihtlabane kadedus , sest ise teistmoodi olla ei juleta või siis on selline käitumine tingitud hirmust tundmatuse ees. Inimene, kes tahab olla vaba, ei tohi lasta end kellelgi kinni hoida ning seetõttu peab ta ka lõhkuma end kinni hoidvad sidemed. See põhjustab aga valu mõlemale poolele. Olla seotud kuid sisse sulandunud nõuab jällegi vahel enda soovide mahasurumist ning teiste peale mõtlemist, mis – inimese isekust arvestades – võib osutuda raskemaks, kui oodata osati. Nii kaotatakse osa enda omapärast ja identiteedist.
Eks nii sõltumatuse kui seotuse jaoks tuleb midagi selja taha jätta. Kindlat kuldset keskteed sellele ei leidu ning tihti ei olegi inimestel võimalust otsustada, millist elu endale soovitakse. Vabadus toob endaga kaasa üksilduse, kuid sellega vallandub täielikult enda isiksus, mis ei pruugigi seltsi vajada. Seotus on lihtsam ja mugavam, kuid selle tõttu kahaneb enda isiksus ning ei saa elada ainult endast lähtudes. Tuleb lihtsalt enda jaoks välja selgitada, kas sõltumatuse mahl on pigistamist väärt või ei.