Laboratoorne töö nr. 4: mõõtmised topograafilisel kaardil III Laboratoorse töö eesmärgiks on tutvuda rohkem kaartidega ja nendel kujutatuga. Samuti harjutada, kuidas leida punkti kõrgust kaardil. 1. Määrata kaardil märgitud punktide kõrgused. Kuna punkt A asub täpselt samakõrgusjoonel, siis saame selle punkti kõrguse lugeda kaardilt: HA= 52,5 m Punkt B asub samakõrgusjoonte vahel, seega tuleb selle punkti kõrgus kaardilt mõõta ja arvutada: HB= Hhoris+ h'; Hhoris = 62,5 mKõrguskasv h'= h h'= 2,5= 1,5 m HB= 62,5m + 1,5 m= 64 m 2. Määrata joone AB kalle. Joone AB otspunktide kõrguste vahe ja joone pikkuse horisontaalprojektsiooni SAB suhe on selle joone kaldenurga tangens, mis protsentides avaldatuna on joone kalle i. SAB= 750 m ; h= HB-HA= 64m- 52,5m = 11,5m Valemid: tanAB= ; AB= arctan; i%AB= ; iAB= ;
LABORATOORNE TÖÖ NR. 3 Mõõtmised topograafilisel kaardil III Kõrgused, reljeef. Ülesanne 1. Punktide kõrguste määramine Töövahendid: kaart (M 1:20 000), joonlaud, pliiats, taskuarvuti. Metoodika: Ülesanne 1. Punkt H a =140, nagu võib näha kaarti peal. Ülesanne 3.1 Punkti A kõrguse määramiseks leian talle lähemad samakõrgusjooned ja mõõdan nende vahemaa joonlauaga cm-s võimalikult risti läbi punkti A (3,1cm). Samakõrgusjoonte lõikevahe on 5m. Järelikult 3,1 cm on looduses 5m. Mõõdan joonlauaga punkti kauguse lähimast samakõrgusjoonest (0,7cm). Leian kui palju see on looduses. 0,7∗5 3,1 cm – 5 m x= =1,13 3,1 0,7 – x m
pinnavorm - ümbritsevast alast erinev maapinna osa; absoluutne kõrgus ja sügavus - Mingi koha kõrgus või sügavus merepinnast; suhteline kõrgus ja sügavus - koha kõrgus mäe jalamilt, sügavus nõo pervelt. Näitab, kui palju on üks punkt teisest kõrgemal või madalamal. 2. # Horisontaal on looduses mõtteline joon, mis ühendab merepinnast ühel ja samal kõrgusel olevaid punkte. # Horisontaalide vahe näitab, mitme meetri tagant kõrgused muutuvad. # Kui samakõrgusjoonte vahed on väiksed, seda järsem on tõus. 3. küngas - suhteline kõrgus alla 200m; mägi - suhteline kõrgus üle 200m; mäeahelik - reastikku paiknevad mäed mäestik - kõrvuti olevad mäeahelikud koos nende vahel olevate orgudega. mägismaa - mägiline maa-ala, kus madalad mäeahelikud vahelduvad kõrgendike ja madalate nõgudega. 4. # Keeruline põlde harida - rajatakse terrasse; # Karm kliima - vähestele kultuurtaimedele sobilik;
Eesti naaberriigid on : põhjas Soome Vabariik, lõunas Läti Vabariik, idas Vene Föderatsioon, läänes Rootsi Kuningriik. Eesti asub parasvöötmes, segametsa vööndis. 2. Mis on Eesti põhikaart? Eesti põhikaart on kogu vabariigi territooriumi hõlmav suuremõõtkavaline topograafiline kaart, millel on kujutatud kõik olulisemad nähtavad objektid, maapinna reljeef ning kohanimed. Selle tegemisel on 3 etappi: tehakse aerofotod, töödeldakse need, lisatakse fotodele samakõrgusjoonte abil reljeef ning kantakse kaardile kohanimed. 3. Millistest kivimitest koosneb a) aluskord graniit, kurdunud kristalsed kivimid b) pealiskord lubjakivi, dolomiit, liivakivi, savi, graniit, kurdunud kristalsed kivimid 4. Mis on Balti klint? See on Eesti kõige suurejoonelisem pinnavorm, meie maa eluta looduse sümbol, mida Eesti piires nimetatakse ka Põhja-Eesti paekaldaks. See on üks suuremaid
Vastused. 1. absoluutne kõrgus on see kui on võetud merepinnast tippuni ja suhteline on see kui on võetud jalamist tipuni. 2. Samasügavusjoon ehk isobaat on joon kaardil, mis ühendab sama sügavusega punkte. Samakõrgusjoon ehk isohüps ehk horisontaal on joon topograafilisel kaardil, mis ühendab sama absoluutse kõrgusega punkte. 3. Järjestikku asuvate samakõrgusjoonte kõrguste erinevus on ühesuurune, seda nimetatakse reljeefi lõikevahe ks 4.päikse kiirgus 5. Murenemine on protsesside kogum, mille tagajärjel maakoore pealmist osa moodustavad kivimid lagunevad. Murenemise all peetakse silmas nii keemilist murenemist ehk porsumist kui ka füüsikalist murenemist ehk rabenemist Füüsikalist murenemist tekitavad näiteks tuuleihe, mille korral tuule poolt kantud liivaterad kivimeid kulutavad, ja kaljuprakku voolanud vesi, mis külmudes paisub ja
Selle punkti kõrguse saab arvutada interpoleerimise teel, kasutades punkti piiravate horisontaalide kõrgarvusid. Läbi määratava punkti tuleb tõmmata kaardile abijoon, mis oleks risti teda piiravate horisontaalidega. Tuleb mõõta kaugus mööda abijoont punkti piiravast väiksema kõrgusarvuga horisontaalist kuni määratava punktini (0,1cm) ning kaugus mööda abijoont punkti piirava kahe horisontaali vahel (0,4cm). Kaardi alumisel serval on kirjas, et samakõrgusjoonte vahe on 2,5m. Seega 0,4cm vastab 2,5m ning 0,1cm vastab X m. HA leidmiseks teen ristkorrutise, mille tulemuseks saan 0,625cm, selle liidan väiksema kõrgarvuga horisontaalile ja saan tulemuseks 45,625m. Punkt B asub 47,5 kõrgusarvuga horisontaalil. Ülesanne 2. Määrata joone AB kalle. 4 7 , 5-4 5 , 6 25 1,875 i= = = 0,002 4 , 1 x 20 0 820 1,875
1. Riigi geodeetilise võrgu jagunemine. I ja II klassi võrguks ja tihendusvõrguks, Nivelleerimise I, II ja III klassi võrguks, Gravimeetriliseks I, II ja III klassi võrguks, Mareograafiliseks võrguks. 2. Horisontaalid Horisontaal on mõtteline joon, mille kõik punktid asuvad ühesugusel kõrgusel. Järjestikku asuvate samakõrgusjoonte kõrguste erinevus on ühesuurune, seda nimetatakse reljeefi lõikevaheks. 3. Joone mõõtmine lindiga Joone pikkuse mõõtmisel selgitakse mitu korda mahub lindi pikkus mõõdetava joone pikkusesse, millele lisandub jääk. Mõõtmist teostatakse samaaegselt kahe mõõtjaga. Selleks,et jäägi mõõtmine toimub vigadega peab lindi null olema tagumise mõõtja poolel. Mõõdetud joone pikkus d saadakse valmiga d=20(30,50,100)n+jääk, kus n on tagumise mõõtja käes olev mõõtevarraste arv
lõikas määratavat punkti ning paikneks kõrgushorisontaalidega risti. Toimin sarnaselt ka punkti A-ga. Määran nii punktil A kui ka punktil B kaks kaugust: punkti kauguse madalamast horisontaalist (a') ja punkti piiravate kahe horisontaali omavahelise kauguse (a) (vt. joonis 1). Kaardi alumiselt servalt leian informatsiooni, et samakõrgusjoonte vahe on 2,5 meetrit (h=2,5m). Otsin kõrguskasvu (h'), mille väärtuse arvutan valemiga h'=(a'/a)*h. Punktide kõrgused leian valemiga HA,B=Hho r+ h'. h'=(a'/a)*h (m) HA,B=Hhor+h' (m) Punkt a (mm) a' (mm) A 4 2 1,25 81,2581,2 B 20 17 2,132,1 92,1392,1
Londonis. Konkreetsete haigusjuhtude esitamiseks kasutas John Snow punkte.Tema uurimus koolera leviku kohta viis haiguse allikani, milleks osutus haiguspuhangu keskmes asuv nakatanud veepump (Broad Streeti veepump, mille käepideme Snow haiguspuhangu lõpetamiseks eemaldas) 20. sajandi alguses arenes fototsinkograafia, mis lubas kaardi jagada kihtideks. Näiteks üks kiht kujutaks vegetatsiooni ning teine vetevõrku. See oli eriti kasulik samakõrgusjoonte trükkimisel, kuna nende joonestamine oli töömahukas protsess 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel kannustas GIS-i kasutamine Unixi tööjaamades ning ka personaalsete arvutite levik tegevusala kasvu. 20. sajandi lõpuks on paljude süsteemide kiire kasv stabiliseerunud ning standardiseerunud suhteliselt vähestele platvormidele. Kasutatakse aina enam võimalust vaadata GIS-i andmeid Internetist. Operatsioonisüsteemides liigub kasvav number tasuta
Kaudseteks Mõõtmistulemus saadakse arvutades 20. Kuidas jagunevad vead oma iseloomult ning mis eristab vigasid üksteisest? 8 Oma iseloomult võivad vead olla: Jämedad vead Süstemaatilised vead Juhuslikud vead 21. Horisontaalide mõiste ning erinevad kujutamis viisid plaanil. Horisontaal on mõtteline joon, mille kõik punktid asuvad ühesugusel kõrgusel. Järjestikku asuvate samakõrgusjoonte kõrguste erinevus on ühesuurune, seda nimetatakse reljeefi lõikevaheks. Joontega, värviliselt, kriipustades 22. Leppemärkide mõiste ning nende kujutamise põhimõte plaanil. Leppemärgid on kaartidel ja plaanidel kujutatud kokkuleppelised graafilised kujutised, mille abil näidatakse maastikuobjekte ehk situatsiooni asukohta. Situatsiooniks nimetatakse kõiki maastiku elemente (teed, hooned, rajatised, jõed, trassid, kõlvikud, reljeef, haljastus jne). 23
Topograafiline kaart kujutab maa pinda mingis kartograafilises projektsioonis vähendatult ja üldistatult. Kaartide koostamiseks kasutatakse väiksemas mõõtkavas ortofotosid ja kosmosest tehtud salvestusi. Topograafilistel kaartidel kujutatakse kõiki olulisemaid maastikul esinevaid nähtusi ja objekte: • veekogud (meri, järved, jõed, ojad jm) • taimkatte elemendid (metsakooslused, sood, niidud, roostikud jm) • pinnakatte elemente (liivikud, kivised alad jm) • reljeef (tavaliselt samakõrgusjoonte abil) ja üksikud pinnavormid • asustussüsteem (linnad, külad, hoonestatud alad, üksikud majad jm) • teede- ja muud ühendusvõrgud • majandustegevuse objektid (tehased, karjäärid, settebasseinid, üksikud objektid kuni valgusfoorini välja) • haldus- ja elukorralduse seisukohalt muud olulised piirid (nt looduskaitsealad) Topograafilisel kaardil on kolmekordne raam: • siseraam, mis piirab maastiku kujutist • minuti- ehk kraadiraam
maapinna soojusliku seisundi, millest sõltub atmosfääri õhutemperatuur. Kuna päikesekiirgus jaotub tsonaalselt ning ka meri ja maismaa soojenevad ebaühtlaselt?on ka õhurõhu jaotus Maa pinnal vöönditi erinev. Mõlemal poolkeral on 4 õhurõhuvööndit. · Õhurõhu jaotust Maa pinnal nimetatakse baariliseks reljeefiks, sest isobaaride (samarõhujoonte) abil kujutatud õhurõhu jaotus sünoptilisel kaardil meenutab isohüpside (samakõrgusjoonte) abil kujutatud maapinnareljeefi geograafilisel kaardil · Baarilist moodustist atmosfääris, mille keskmes on õhurõhk kõige kõrgem, nim kõrgrõhkkonnaks (antitsüklon)- tähistatuna K, H (high, hoch) ja keerist keskmes madalaima õhurõhuga madalrõhkkonnaks (tsüklon)- tähistatuna M, L (low), T (tief) Atmosfääri üldine tsirkulatsioon e. globaalne õhuringlus · Lihtsaim teoreetiline skeem- ekvaatori lähistel
Kahe absoluutkõrguse vahet nimetatakse suhteliseks kõrguseks. Kõrgusi läheb tarvis kaudtulerelvade tulejuhtimisel, aga samuti ka vaatluspositsiooni paigaldamisel. Pinnavormide, nagu järsak, auk, tähistamiseks kasutatakse spetsiaalseid leppemärke. Looduslikud pinnavormid tähistatakse pruuni, kunstlikud musta värviga. RELJEEF Horisontaalide mustri järgi on võimalik ära tunda maapinna reljeefi. Küngaste puhul on põhiliseks samakõrgusjoonte mustriks suletud ringjooned. Joonte arv ja muster näitab künka kõrgust ja kuju. Pidage meeles: isegi üks horisontaal näitab, et tegemist on kõrgema maapinnaga, ka siis, kui see on väga väike küngas. See võib mõjutada tulepositsiooni valikut erinevate relvade puhul. Seljandik on pikk kitsas küngas, mis näeb välja natuke telgi moodi. Seljandiku mustriks on hulk paralleelseid horisontaale, mille keskel on kõrgem ala. Orvand ehk avanõgu on nõgusus, mis jääb kahe
· Plaani vormistamine Punktid kantakse plaanile ringmalli ja joonlaua abil. Reljeefipunktidele ja kontuuripunktidele kirjutatakse arvutatud kõrgus kõrvale cm - täpsusega. Punkti nr juurde ei kirjutata. Horisontaalide konstrueerimisel eeldatakse, et kahe naaberpunkti vahel on maapinna kalle ühesugune. Horisontaalide asukoha 2 naaberpunkti vahel määratakse ära interpoleerimisega (graafiliselt või analüütiliselt). 45. Reljeefi kujutamine, samakõrgusjoonte omadused Reljeefi kujutamisele esitatavad tingimused Esimesest pilgust peaks saama ettekujutuse reljeefi üldisest iseloomust- kas maastik on tasane, künklik või seljakute ja orgudega. Peale reljeefivormide üldise määramise peab topograafilisel plaanil reljeefi kujutamise viis võimaldab määrata maapinna üksikute punktide kõrgusi, punktidevahelisi kõrguskasve, nõlvade kaldeid, valgalade pindalasid jne. Reljeefi kujutamise viisid
1. Topograafiliste kaartide iseloomustus. Topograafiline kaart ehk topokaart on maapinna füüsilisi omadusi peegeldav suuremõõtkavaline kaart. Topokaardi iseloomulikuks omaduseks on reljeefi kujutamine. Tavaliselt tehakse seda samakõrgusjoonte abil. Siiski ei tee reljeefi kujutamine kaardist veel kindlasti topokaarti. Topokaart on suuremõõtkavaline, nii et sellel saaks kujutada ka asulaid, vetevõrku, teid, taimkatet jms. Topograafiliseks kaardiks on näiteks Eesti põhikaart, mille mõõtkava on paberkaardil 1:20 000. 2. Eesti põhikaardi projektsioon. Iseloomustus ja valiku põhjendus. Selle kaardi tegemise eesmärgiks oli anda suverräänsele riigile oma kaardisüsteem. Eesti põhikaardi
suund, veekogude ja taimkatte seos pinnamoega. Üks õigesti nimetatud/selgitatud aspekt andis 1 punkti, näiteks: pikad, piklikud loode- kagusuunalised voored liigestavad pinnamoodi. Voortevahelistes nõgudes paiknevad soostunud alad ja piklikud järved. Voorte lagedel enamasti põllud ja järsematel nõlvadel mets. Maksimumpunktide saamiseks ei olnud tingimata vaja voori nimetada. Sagedasemad eksimused: sood, põllu ja metsad nimetati pinnavormideks. Samakõrgusjoonte abil pinnamoe iseloomustamine valmistab paljudele raskusi. Ülesande nr 10 tulemused Osa- Max Ülesande Keskmine Keskmine Keskmine Keskmine Max Null- SA Innove üles- punktid keskmine sooritus sooritus sooritus sooritus tulemuse tulemuse anne sooritus eesti vene noor- neiud % % %
järjest kõik situatsiooni- ja reljeefipunktid plaanile sirklitorkega. Määratakse polaarkoordinaatide alguspunkt ja polaarkoordinaadid. Joonestatakse välja krokiil näidatud situatsioonikontuurid ja elemendid kooskõlas antud mõõtkava jaoks kehtestatud leppemärkidega. Horisontaalide tõmbamisel tuleb silmas pidada krokiile kantud põhilisi pinnavorme ja nooltega näidatud ühtlase kaldega suundi. Vormistatakse tussiga.(läbi kõrre puhudes) 45. Reljeefi kujutamine, samakõrgusjoonte omadused Mõõdistaja peab suutma konstrueerida kaardi nii, et selle lugeja mõistaks esimese pilguga maapinna üldist reljeefi: on see mägine, tasane või orgudega. Samuti peab reljeefi kujutamise järgi olema võimalik määrata kaardil asuvate objektide kõrgused (silma järgi). Reljeefi kujutamiseks topograafilistel plaanidel ja kaartidel kasutatakse põhiliselt kahte viisi või nende kombinatsiooni koos juurde lisatud täiendavate leppemärkidega. Reljeefi saab kujutada
lisaks nii punkt-, joon- kui ka pindobjektide leppemärkidele. Näiteks kohanimed, veekogude nimed, maapinna kõrgusarvud jne. 39. Tahhümeetrilise mõõdistamise põhimõte 40. Ekker-mõõdistamise põhimõte 41. Trigonomeetriline nivelleerimine 42. Tahhümeetrilise mõõdistamise välitööd, krokii 43. Tahhümeetrilised arvutused 44. Tahhümeetrilise mõõdistamise plaani koostamine 45. Reljeefi kujutamine, samakõrgusjoonte omadused 46. Nivelleerimise liigid. Põhilised nivelleerimisviisid on geomeetriline, trigonomeetriline, hüdrostaatiline, baromeetriline ja GPS vahenditega mõõtmine. Kõige täpsemad ja töömahukamad on geomeetriline ja hüdrostaatiline. Kõrguskasvu määramise keskmine ruutviga on +- 0,5 mm. GPS mõõtmistega on täpsus sentimeeter. Detsimeetri täpsusega saab teha trigonomeetrilist nivelleerimist. Baromeetriline toimib õhurõhu erinevuste kaudu ning täpsus on detsimeeter. 47
78 79 80 81 82 83 84 LISA 12. AUTOCAD CIVIL 3D KOOLITUS Koolituse eesmärk on AutoCAD Civil 3D tarkvara peamiste funktsioonide tundma õppimine ja 3D andmetega töötamine. Koolitusel tutvutakse koos juhendajaga erinevate Autodesk AutoCAD Civil 3D tarkvara võimalustega ning läbitakse iseseisvalt erinevad näiteülesandeid. Koolituse läbinu oskab koostada pinnamudeli erinevatele lähteandmetele tuginedes, mida on võimalik hiljem joonises kasutada samakõrgusjoonte, lõigete, kõrguste kuvamiseks või mahtude arvutamiseks. Koolituse läbinu suudab koostada pikiprofiili ning koostada 3D koridor-mudeli. Koolituselt saab baasteadmised tarkvara kasutamiseks ning edukaks edasi õppimiseks. Sihtrühm Kursusele on oodatud projekteerijad, geodeedid, arhitektid ja kõik, kes puutuvad kokku või soovivad tegeleda maastikumudelitega, mahuarvutuste, lõigete ja/või pikiprofiilide koostamisega. Kursus eeldab baasteadmisi AutoCADist. Kursuse sisu
väikeste mõõtmete tõttu, kuid millel taimestikuga alad; on maastikul selge orientiiri tähtsus; 4) pruun reljeef, teed; 3) pindleppemärgid (kontuurilised 5) must ja punane enamik inimtege- leppemärgid, mõõtkavalised leppe- vusega seotud objekte. 128 Topograafia Reljeef Maa pinnamoodi ehk reljeefi kujuta- takse kaardil samakõrgusjoonte ehk suhteline kõrgus horisontaalidega. Horisontaalidele li- satakse kõrgusarvud, mis näitavad absoluutne kõrgus maapinna punktide kõrgust ja toovad esile maastiku detailid. Kõrgusarvud esitatakse kaardil nii, et arvu n-ö ja- lad jäävad languse suunas. Eesti kaar
annaabi.ee 
