Saksamaa teel teise maailmasõtta (1)

Saksamaa teel teise maailmasõtta
Arutlus
18.jaanuaril 1919 avati Pariisis rahukonverents, millest võttis osa 27 Saksamaa ja liitlastega kas sõdinud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Rahukonverentsi dokumeentidest oli tähtsaim Saksamaaga sõlmitud Versailles ´i rahuleping , mis kirjutati alla Versailles´ lossi peegelsaalis 28.juunil 1919. Võitjariigid leppisid kokku Euroopa sõjajärgses korralduses. Seati tingimused lüüasaanud keskriikidele. Kaotajate esindust ja nõukogude Venemaad ei kutsutud. Olulisemad delegatsioonud olid Ameerika ühendriigid, Prantsusmaa, Inglismaa.
Rahutingimuste kohaselt pidi reparatsioone maksma, kaotajad pidid oma sõjavägede suurusi piirama, loodi Reini demillitariseeritud tsoon, Saksamaa ning Austria ei tohtinud ühineda ja Saksamaa pidi oma kolooniatest loobuma . Saksamaa pidi loobuma Baltikumist, tunnustama Poola iseseisvust.
1920.aastal olid Saksamaal hiiglaslikud reparatsioonid , pärast Pariis rahukonverentsi, kuid rahulepingus polnud kirjas reparatsioonide suurust. Saksamaa ei jõudnud reparatsioone maksta. Prantsusmaa okupeeris 1923. aastal Ruhri tööstuspiirkonna, sundides sel viisil Saksamaad jätkama reparatsioonide maksmist. Saksa Natsionalistlik Töölispartei kogus järjest rohkem pooldajaid. Parlamendis enamuse saavutamiseks ja diktatuuri kehtestamiseks likvideeris 1933. aastal NSDAP, eesotsas Hitleriga, võimult kommunistid ja sotsiaaldemokraadid. Weimari vabariigi aeg oli lõppenud, algasid ettevalmistused Teiseks maailmasõjaks.
Saksamaa käis Pariisis, sooviga muuta Euroopa kaarti. Kuna Pariisis keelduti kaarti muutmast hakkas Saksamaa koguma erinevatest riikidest allkirju. Ka teised riigid ei olnud Pariisis antud vastusega nõus, ning läksid Pariisi, öeldes sellega et on valmis sõjaks. Panid ühesõnaga sõjaseemne mulda.
Versailles’ rahulepingu järgi oli Saksamaal keelatud omada üle saja tuhande sõjamehe. Kuid Saksamaal oli siiski rohkem. Veel oli Saksamaal 1939.aastal kõige rohkem sõjalennukeid. Teistel oli tunduvalt vähem. Kuid laevad praktiliselt puudusid neil. Saksamaa rikkus Versailles’ rahulepingu tingimusi okupeerides Austria. See oli vihje, et Saksamaa ei karda tagajärgi ja on kõigeks valmis. Kuna nad kaotasid esimese maailmasõja enda arvates ebaõiglaselt, olid nad löödud ülekohtust ning valmis taastama oma au. Ka tootmispoliitika suunati ümber: hakati tootma põhiliselt relvi ja laskemoona, toiduaineid aga hakati ostma välisriikidest (näiteks piimatooted Eestist). Sellest võib kindlalt järeldada, et riik valmistub sõjaks. Hitler hakkas sõlmima ka koostöölepinguid Prantsusmaa, Inglismaa ja NSV Liidug. Liitlaste otsimine on teiseks kindlks sammuks sõja suunas.
1933. aastal astus Saksamaa Rahvasteliidust välja, kuna Inglismaa, Prantsusmaa ja veel mõned riigid olid vastu Saksamaa piiramatule relvastumisele. Hitler ja tema abilised asusid looma võimast sõjaväge. Seati sisse üldine sõjaväekohustus. Nii Prantsusmaa kui ka Inglismaa suhtusid taolisse Versailles´ lepingu rikkumisse üsna rahulikult ja Saksamaast ei nähtud veel tõsist ohtu.
Saksamaal toimus lähenemine Itaalia ja Jaapaniga, kellega sõlmiti isegi teljelepingud 1936. aastal ja 1937. aastal pakt, mis tähendas võitlust kommunismi vastu. Koostöös Itaalia juhi Mussoliniga aitas Hitler Francol võita Hispaania kodusõda, mis algas 1936 ja lõppes 1939. Hispaania kodusõda on nimetatud ka Teise maailmasõja peaprooviks. See oli Saksamaa võimalus proovida ka oma relvastust, sellel hetkel oli Saksamaal tööstuses esimesel kohal raske- ja sõjatööstus.
Teine maailmasõda oli suhteliselt ette planeeritud. Seda võib pidada suurriikide võimaluseks vallutada endale vajalikke maid. Sõjaks valmistusid enamik riike. Põhiliselt väljendus see suurtes sõjalistes kulutustes ning liitlaste otsimises. Teine maailmasõda sai alguse 1. septembril 1939. aastal Saksamaa pealetungiga Poolale ning lõppes 2. septembril 1945. Hukati umbes 11 miljonit inimest, sealhulgas 4-6 miljonit juuti. Kogu Euroopas on teine maailmasõda ja natsi genotsiid vastutavad 35 miljoni surma eest.
Saksa enda kaotused: sõjas sai surma mitu miljonit saksa sõdurit ja tsiviilisikut, kokku pea 10 miljonit. Suured territoriaalsed kaotused ning teistest riikidest pea 15 miljonit välja heidetud, koju saadetud sakslast ning paljude suurte linnade hävitamine.