Säästev areng ja keskkonnapoliitika (0)

Säästev areng ja keskkonnapoliitika
Loodusvarade säästev kasutamine ning ökoloogiliste globaalprobleemide lahendamine saab toimuda vaid tihedas riikidevahelises koostöös, kus töötatakse välja rahvusvahelised arengustrateegiad ning sõlmitakse riikidevaheliseid kokkuleppeid.
Üheks olulisemaks dokumendiks on 178 riigi poolt heaks kiidetud Agenda 21.
Agenda 21 on ulatuslik ülemaailmne tegevusprogramm, mille eesmärgiks on 21. sajandil saavutada keskkonnasõbralikum majanduslik ja sotsiaalne areng. Rõhutatakse, et nii looduskeskkond , inimese majanduslik tegevus kui ka ühiskonna sotsiaalne areng on omavahel lahutamatult seotud.
Tänases majandustegevuses tuleb üha enam arvestada järeltulevate põlvede vajaduste ning ressursibaasiga: tänapäevane majandustegevus, loodusvarade kasutamine ning tehnoloogiline areng ei tohi ohtu seada järeltulijate võimalusi.
Kõikidele riikidele seatakse ülesandeks alustada rahvuslike säästva arengu tegevuskavade koostamisega. Oluliseks peetakse siin avalikkuse kaasamist, omavalitsuse, üksikisikute koostööd jms.
Dokumendis käsitletavate teemade ring on üsna lai, alustades sotsiaalsetest ja majanduslikest vastuoludest kuni hoiakute ja igapäevaste käitumisharjumusteni.
Püütakse välja tuua võimalikud lahendusteed nii liigilise mitmekesisuse säilitamiseks, metsade kaitseks kui maa degradeerumise, õhu ja vee saastumise ärahoidmiseks. Tähelepanu alla võetakse ka inimeste hariduse ja terviseprobleemid ning tarbimisharjumuste keskkonnasõbralikumaks muutmisega seotud küsimused.
Pikaajalises arenguperspektiivis vaadatuna on Agenda 21 olulisim dokument, mis käsitleb ühiskonna ees seisvaid probleeme ning avab säästva arengu idee.
Eesti keskkonnapoliitika:
Eesti nüüdisaja keskkonnapoliitika tugineb riiklikele seadustele ja määrustele ning kogu elanikkonna keskkonnateadlikkusele. Eesti keskkonnapoliitika täpsustamiseks on Riigikogu vastu võtnud arvukalt õigusakte nagu mersaseadus, veeseadus , maapõueseadus, ranna ja kaldaseadus säästva arengu seadus, jahikorralduse seadu jt.
Agenda21 põhimõtetest lähtudes võttis Riigikogu 1995. aastal vastu Säästva arengu seaduse, mis paneb paika eelkõige looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise alused.
Sellele tuginedes koostati 1997 a Eesti keskkonnastrateegia, mille uuendatud variant Eesti keskkonnastrateegia 2010 valmis 2005 aastal. Selle põhieesmärgiks on inimesi rahuldava tervisliku keskkonna ja majanduse arenguks vajalike ressursside tagamine nii, et ei kahjustaks loodust ning säiliks maastike ja elustiku mitmekesisus .
Strateegias eelistatakse ennetuslikke meetmeid, sest loodukahjulike tagajärgede kõrvaldamine on tunduvalt kulukam. Loodussäästliku arengu kohustatakse tootjat tasuma keskkonna kasutamise eest ning hüvitama kõik kahjustuste kõrvaldamisega seitud kulud. Tootja vastutab ka oma toodangu jäätmete kokkukorjamise, ümbertöötamise ja taaskasutuse eest.
Olulisel kohal on ka Århusi konventsioon , mille eesmärk on kaitsta kodanike õigust elada keskkonnas, mis vastab tervise ja heaolu nõuetele. Konventsioon sätestab kolm põhiõigust, mida sellega ühinenud riik peab tagama: keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse osalemine keskkonnaasjade otsustamises ning juurdepääs õigusemõistmisele.
Eesti säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21” pakub välja eesmärgid ja tegevussuunad, mis aitaks kaasa Eesti jätkusuutlikule arengule pikemas perspektiivis. Eesti säästva arengu neli arengueesmärki on järgmised:

• Eesti kultuuriruumi elujõulisus
  
• Inimese heaolu kasv
  

Sotsiaalselt sidus ühiskond
Ökoloogiline tasakaal