Aeg on raha ja raha on elu. Kas võib ka öelda,et inimene kellel on raha,on ka rõõmus? Mina oma viimase kahe eluaastakese jooksul olen kogenud hulgatumal määral rõõmsust. Kuid ka kurbust,samas eks nad käsikäes ju käigi. Ning alati pärast vihma sajab päike. Olen väga õnnelik ja rõõmus oma pere üle,keda ma oman. Kuid südame põhjakeses tunnen ka kurbust et pole neile piisavalt aega saanud pühendada. Elu on kiire. Alati kui hakkan kiirustama rabistama, läheb nagunii kõik aia taha ja tuleb alustada uuesti. Siinkohal defineeriksin,et minujaoks on inimene rõõmus siis,kui tal on aega. Aega olla,elada,aega nutta,naerda,aega leinata ja aega tantsida. Kurb olles katsun teinekord hoopis rõõmustada,rõõmustan,sest tean,et sain nendest inimestest targemaks,kes kunagi ei kurvasta. Kurvana olles inimene mõtleb teisi mõtteid kui rõõmsana. Maailm muutub avaramaks,erinevalt neist inimestest kes lihtsalt ei oska või ei taha kunagi kurvastada.
‘toast’; e-lõpuline diftong võib muutuda pikaks täishäälikuks, nt öölus ‘õelus, kurivaim’, öölnud ‘öelnud’, jögi : jöö ‘jõe’; nää ‘ma näen’, päävaga ‘päevaga’, süsi : söö. Tegijanimes on ainult saare keeles lühikeses tüves tekkinud lisasilp -bi-, nt [ära]viibija ‘viija’, aabijad ‘ajajad’. Laensõnade alguses ei armastata kaashäälikuühendeid, nt ruut ‘pruut’, robeline ‘krobeline’, rabistama ‘krabistama’, rabin, roovi ‘proovi’, lekid ‘plekid’. Kolme kaashääliku ühendist langeb sulghäälik nõrgas astmes välja: tansud tansind, krants : kransi, kõrsist ‘kõrtsist’. Kuid esineb ka vastupidist, häälduse hõlbustamiseks võidakse klusiil lisada, nt küündla ‘küünla’, kivisimpsi ‘kivisimsi’, suurdune ‘suurune’. Esineb kaashäälikute kadu, nt kaob v teatavate sõnade lõpust, nt lae ‘laev’, päe ‘päev’; n
annaabi.ee 
