arenevad räime marjaterad pruuni- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute,peamiselt aerjalaliste vastsetest. Toitumine huvitav on see,et talvel ei toitu räimed üldse-nad veedavad talve tihetates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad igaõhtused ränded ülemisse veekihti,kus öö mööda saadetakse,laskutakse seevastu sügavamasse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see,et räimed ei talu eredat päikesevalgust,samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Vaenlased Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu läänemeres,teda tarvitatakse toiduks värsket,suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu kekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla.
kogumikena järve tuulealusel kaldal. Piltlikult öeldes: kätt vette pistes ei määrdu see esimesel, küll aga teisel juhul (#). Vee muutunud värvus näitab, et rakud on jaotunud ühtlaselt kogu veesambas; see on omane eelkõige liikidele, mis ei moodusta kolooniaid. Rakud võivad ka ebaühtlaselt jaotuda nii veesambas kui ka järve eri osades ning see on tunnuslik koloonialistele liikidele. Pindmistesse veekihtidesse kerkivad kolooniad tuulevaiksete ilmadega. Arvukamaid kolooniaid võib näha palja silmaga (#). Nii suurendatakse fotosünteesi aktiivsust ning seeläbi kiirendatakse rakkude kasvu. Vetikaraku ujuvust reguleeritakse gaasivakuoolide abil ning selle toimimisel on võtmeroll fotosünteesil sünteesitud sahhariidide kogusel. Nende hulga suurenemine avaldab survet gaasivakuoolidele, mille ruumala väheneb, ning rakud hakkavad vajuma
Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine
Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine
kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute,
2 Toitumine: Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu Toiduks teistele loomadele: Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda
vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CLUHAR2.htm 4 Linnud Kajakas (Larus) on kurvitsaliste seltsi kuuluv veelindude perekond. 19. sajandil pesitses Eestis vähe kajakaid: naerukajakat enne 19. sajandi keskpaika Eestis
See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult
teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu nimelt arenevad räime marjaterad pruun ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud
Läänemere keskosas 16 kraadi, rannikul 20 kraadi, Põhjamere avaosas ainult 10-12 kraadi. Mandrilise kliima tõttu on toimunud nihe madalamate temperatuuride suunas. Läänemere temperatuuri aastaajaline muutumine, samuti ka temperatuuride omapärane jaotumus avaldub otseselt mõju selle veekogu elanikkonnale. Karmide temperatuuritingimuste tõttu suudavad Läänemeres elada: 1. Külmalembesed liigid, kes hoiduvad peamiselt sügavamatesse, ka suvel külmadesse veekihtidesse, ja on arvukamad mere põhjapoolsetes osades; 2. Avarasoojased liigid, kes taluvad tunduvais temperatuurimuutusi. Temperatuuritingimuste muutumisest aasta vältel on tingitud mitmesugused sesoonsed nähtused veeorganismide elus, näiteks hoidumine kõige sobivama temperatuuriga veekihtidesse, toitumise, rännete ja sigimise sesoonsus jne. Kalad ja mitmed teised veeorganismid on sigimisperioodil stenotermsemad, s.o. nõudlikumad temperatuuritingimuste suhtes
Räim ( Clupea harengus membras ) Läänemeres levinud heeringa kääbustunud alamliik. Pikkus kuni 23 cm (röövtoidulisel hiidräimel kuni 40 cm). Hiidräimed kujunevad välja nendest räimedest, kel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Talvel räim ei toitu ültse . Avaveeline parvekala, laskub talvel 70–100 meetri sügavusele soojematesse veekihtidesse, sööb planktonit ja koorikloomi. Räimed ei talu eredat päikesevalgust. Suguküpseks saab 2–4-aastaselt. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu . Marja koeb põhjale ja põhjataimedele (marjateri võib olla kuni 100 000 tükki). Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Räime ülim vanus on olnud 19 aastat. Eristatakse kaht sesoonset rassi: kevadräime, kes koeb aprillist juulini rannavetes,
Lisaks ränivetikatele esinevad ka tsüanobakterid ja neelvetikad. Fütoplanktoni arvukus ja biomass on madal. · Talvel on fütoplankton liigi- ja isendivaene. Koosluses esinevad sügisel ja kevade esinevad liigid, samuti üksikud suveliigid. Fütoplanktoni arengut piiravad: o päikeseenergia vähesus o madal temperatuur o veemasside ringlemine, mis kannab vetikad sügavamatesse, pimedatesse veekihtidesse. Fütoplanktoni vertikaalne jaotumus Mõjufaktorid 1. Valgus. 2. Soolsus. 3. Temperatuur. 1.1 Valgus: fütoplankton areneb Läänemere avaosas kuni 50 m sügavuseni, lahtedes 20 m sügavuseni. Sügisel ja talvel, vee jahtumisest põhjustatud ringlemise mõjul võivad kanduda ka sügavamatesse kihtidesse. Paljude vetikate maksimaalne arvukus langeb 5-10 m sügavusele. 1.2 Soolsus: soolsus mõjutab fütoplanktereid nii osmootse rõhu kui ka ioonide spetsiifilise toime kaudu
maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute,
saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine
kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrootutest toitumisele. Huvitav on see, et talvel ei toitu räimed üldse - nad veedavad talve tihedates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui 6 kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult
Põhjaveekihist väljapumbatava vee kvaliteedi säilitamiseks tuleb veehaarde ümbruses rakendada ettevaatusabinõusid. Kaevu ümbruse kaitse tuleb korraldada arvestades kasutatava põhjaveekihi kaitstust, kaevude toodangust ning ümbruskonna maakasutust. Linnades ja asulates on maapinnalähedase põhjavee hea kvaliteedi garanteerimine pikema aja jooksul keeruline. Seetõttu on linnade piires seni töötavad puurkaevud enamasti rajatud sügavatesse, reostuse eest kaitstud veekihtidesse. Maapinnalähedase põhjavee veehaare rajatakse harilikult väljapoole tiheasustusala, seal on veekvaliteet vähem ohustatud ja veekaitseliste piirangute seadmine lihtsam. I piirangute vööndina käsitletakse ala, millest üldjuhul piisab mikrobioloogilise reostuse kaevu jõudmise vältimiseks. Enamik mikroorganisme sureb pinnases ja põhjaveekihis 50100 päeva jooksul. II piirangute vööndi ulatus arvutatakse, arvestades 400 ööpäevast aega reostunud vee
moonde - ilmub hõbeläige ning vastsest on saanud maim. Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine
sest suurem osa marjast langeb kiskjatele söögiks. Munast koorunud heeringas on kala, kes hakkab kohe ülespoole ujuma. Viimastel aastatel on püütud nii palju, et nende arvukus kahaneb kiiresti. Iseloomustus Atlandi ookeani põhjaosas ja sellega piirnevas meredes elav heeringaline on 30-40 cm pikk. Tema vormid erinevad kudemisaja ja koha, rände, viljakuse, selgroolülide arvu jm. poolest. Heeringad hoiavad suurte parvedena ülemistesse veekihtidesse ning toituvad zooplanktonist, eriti vähikestest. Heeringad elavad avameres, kus nad tõusevad öösiti veepinna lähedale, et seal hõljumikogumitest toituda. Neil on küll väiksed hambad, kuid lõpusepiid toimuvad urnana, püüdes avatud suuga ringiujuvale heeringale justkui iseennesest saaki. Kasutamine toidus Heeringas on oluline majanduslik kala. Värsket heeringat püütakse Rootsi rannikult, kusjuures kõige paremaks peetakse sügisest ja talvist heeringat.
HAPNIK Referaat Sisukord 1. Sissejuhatus.............................................................................................3 2. Hapniku avastamine..............................................................................4 3. Hapniku üldiseloomustus......................................................................5 4. Hapniku omadused................................................................................6 5. Hapniku kasutamine.............................................................................7 6. Osoon ja osoonikiht...............................................................................8 7. Hapnik ja loodusrikkus vajab kaitset..................................................9 8. Millal ilmus maale hapnik...................................................................10 9. Kokkuvõte...........................................................................
Veemajandus Salvkaev ehk šahtkaev on veehaare, mis on maapinda rajatud enamasti kas labidaga kaevates või ekskavaatoriga. Kaevu ehitusmaterjaliks kasutatakse valdavalt tsement- või betoonrõngaid, vähemal määral raudkive või telliseid. Salvkaevu läbimõõt on tavaliselt meeter ning sügavus keskmiselt 5-10 meetrit, ulatudes Lõuna-Eestis kuni mõnekümne meetrini. Kaevu rajamisel tuleks arvestada, et maapinnalähedastesse veekihtidesse rajatud salvkaevud on suhteliselt õhukese pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva reostuse eest kaitsmata. Lisaks võib sademetevaesel suvel jääda kaev kuivaks. Tagamaks salvkaevu pikema eluea ning kestva kvaliteediga joogivee, peaksite järgima soovituslikke nõudeid: salvkaevu rakked peavad ulatuma vähemalt 1 m kõrgusele maapinnast; kaev peab olema väljastpoolt tihendatud tsemendi- või betoniitlahusega kuni kaevu pealmise osani;
01.04 Plankton ehk ujuv hõljum Nii mere avaosades, kui ka järvedes on suur sortiment taimi ja loomi, kes on hõljuvas olekus, nad on kas passivsed või ujuvad, kuid ei suuda aktiivselt vastuvoolu ujuda. Zooplankton: Paljud planktoni hulka kuuluvad loomad liiguvad läbi veesamba üles-alla. Kindlat põhjust ei teata, kui arvatakse, et ehk on see seotud instinktiga mitte saada sööduks. Seega laskuvad nad päevaks madalamatesse veekihtidesse ja öösel tulevad ülemistesse veekihtidesse toituma. Keegi ei tea. Fütoplankton: Neil peab olema mahu suhtes suur pind, et anorgaanilisi aineid veest difusiooni teel kätte saada. Kogu elu käib läbi rakumembraani. Fütoplanktoni koostises on tavaliselt väikesed organismid, kelle diameeter on alla 1mm. Jaotus suuruse järgi: Mikroplankton: 20-200 mikronit (enamik ränivetikaid ehk diatomeed) Nanoplankton: 2,0-20 mikronit (enamik viburvetikaid)
Nii vastsete kui ka maimude põhiosa menüüst moodustavad vees hõljuvad selgrootud - peamiselt aerjalalised ja vesikirbulised. Talvel toituvad kilud vähe ja nad koonduvad tihedatesse väheliikuvatesse parvedesse kuni saja meetri sügavusele põhja lähedale. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab asjaolu, et kilud ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kilu on ka ise toiduks paljudele loomadele - röövkaladele, hüljestele ja veelindudele, samuti on tal tugev toidukonkurents noorte räimedega. Kilu elule mõjub väga soodsalt soolase vee sissevool Põhjamerest Läänemerre, sest see rikastab ta toidulauda. Kilu arvukust kahjustab vaenlaste arvu (tursa) suurenemine
Lähte Ühisgümnaasium Lähte tehisjärvede hüdrobioloogilisest seisundist Uurimistöö Koostaja: Kristiina Maremäe 11. reaalklass Juhendaja: Helle Järvalt Lähte 2009 SISUKORD SISUKORD............................................................................................................................2 SISSEJUHATUS....................................................................................................................3 1.MATERJAL JA METOODIKA......................................................................................... 4 2.UNDI VEEHOIDLA ÜLDANDMED................................................................................ 8 3.SAVIKOJA PAISJÄRVE ÜLDANDMED.............................................................
paraku on seda kaitsta raske või võimatu. Kambrium-Vendi veekihid on pea kogu linnaosa alal väga hästi kaitstud ala. Erandiks on Harku ja Lilleküla ürgorgude merepoolsed osade, kus eksisteerib hüdrauliline seos 9 Kvaternaari ja Kambrium-Vendi veekihtide vahel. Teisisõnu, kui Kvaternaari veekihti reostatakse, siis see reostus võib sattuda ka Kambrium-Vendi veekihtidesse. 3.4 Hüdrogeoloogia Harku järv on võrdlemisi suure valgalaga (üle 50 ruutkilomeetri) ja nõrga läbivooluga. Edelast voolab sisse Harku rabast algav Harku oja, kagust Järveotsa soon ehk Iisaku oja, lisaks voolavad veel sisse Harku karjääri veeäratuse kraav, Soone oja (kanaliseertud, väljavoolutoru allpool veepinda) ja mitmed väiksemad ojad (kraavid. Välja voolab loodesopist Kivioja ehk Fiśmeistri oja ehk Tiskre oja. Edelakaldal leidub ka allikaid. Harku oja on oja Harjumaal
GEOGRAAFIA EKSAM 8. klass PILET 1 1. Loodus ja inimetgevus. Peamised keskkonnaprobleemis maailmas: kasvuhooneefekt. osoonikihi hõrenemine, happevihmad, kliima soojenemise probleem. GLOBAALSED KESKKONNAPROBLEEMID · Õhu saastumine, kliima soojenemine, osoonikihi hõrenemine Õhk on eriti saastunud suurlinnades. Inimese majandustegevus ja tihenev liiklus põhjustavad sageli looduse reostumist. Suurte tehaste lähedal reostuvad õhk ja veekogud. Õhusaaste tekitab kasvuhooneefekti, mille tagajärel tõuseb keskmine tmpetatuur ja muutub maailma kliima. KASVUHOONEEFEKT Tööstustest, elumajade korstendest, vulkaanisuitsust, autode heitgaasidest tekib nn kasvuhoonegaaside kiht. See koosneb süsihappegaasist CO 2, vingugaasist CO, veeaurust H2O, SO2, NO4. Päikesekiired pääsevad läbi kasvuhoonegaaside kihi sisse, aga välja enam ei saa. Tõimub ülemaailmne kliima soojenemi...
sademete hulgaga. Allpool olevast tabelist on näha, et kõige produktiivsemates maismaaökosüsteemised on NPP kahe kilogrammi kuivaine kandis ruutmeetril aastas, meie parasvöötmemetsades on ca kaks korda vähem. Maailmameres pole sademetel mõistagi mingit rolli, samuti on aasta keskmisel temperatuuril vähe tähtsust. Produktsioon koondub ookeanid peamiselt mandrilavade lähedusse, kud toitaineid pidevalt ülemistesse veekihtidesse uutakse. Ookeanide keskosad on aga kõrbed, kus produktsioon on minimaalne. Selle põhjuseks on toitainete akuutne defitsiit (eelkõige forfot ja raud). Ookeanide keskosad on sügavad ja põhjakihtidest satub mineraalseid toitaineid pinnakihtidesse väga harva. Pööra tähelepanu kahel maakaardil olevate tingmärkide absoluutsele skaalale, maismaa mõttes on tegelikult ookeanid kõrbed. 71
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
