Rõõm ja mure Vargamäel (5)

Rõõm ja mure Vargamäel
Maailmas on alati kaks poolt kokku loodud. Taevas ja maa, vasak ja parem, rõõm ja mure.Vargamägi ei erinenud selles mõttes mitte millegi poolest tervest maailmast. Sealgi nuteti raskuste tõttu, aga nuteti ka seepärast, et aastate eest lahkudes ei nähtud õnne, mida alles tagasi tulles mõisteti.
Kuid Vargamäelaste õnnelikud hetked olid loetud ja muret sealjuures tuli pisku õnnega tihtipeale kahekordselt. Miks nii ?
„ mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamäe tema oma, laste käes ? „ Nii unistas noor Andres, äsja saabunud ja entusiastlik. See oli suur unistus , mille teostamisest sai tema elu eesmärk. Ta hingas, joobus ja elas Vargamäest, mille soiste aladega ta võitles ja mida samal ajal armastas . See lihtne mõte, see ideaalne Vargamäe – mida nägi vaid tema üksi – oligi tema õnn.
Esimest korda tundis ta tööst lõbu kui kandis põllult esimesi kive, kaevas põllule esimest kraavi. See oli Andresele justkui esimese armastuse joovastus.
Tammsaare tuntud tsitaat „ tee tööd, siis tuleb ka armastus, „ oli Andrese salajane lootus. Oma lastele ta ehitas,võitles maaga, et nemad võiksid ükskord tunda samasugust kiindumust Vargamäesse kui tema. Kuid armastust ei tulnud, ei tulnud ka õnne.
Andres armastas oma esimest naist Krõõta, ent peagi mattus viimane Vargamäel töösse. Andres unustas töö keskel oma naise, kes majapidamise kõrvalt lapsi sünnitas ja kasvatas. Mitu aastat pidi Krõõt vett tuppa tassides astuma üle kõrge tõkke ukse ees, et loomad tuppa tulla ei saaks. Andres oli töö kõrval väikesi asju unustamas, mis Krõõda elu raskendasid. Tol ajal ei olnud naisel piisavat sõnaõigust, et mehele vastu hakata. Andresest sai perekonna suhtes pime mees. Ta nägi vaid rasket tööd ja võitlust naabrimees Peruga. Ta õppis tõde väänama ja krutskeid tegma just nagu Pearu, kelle jaoks elu ja inimesed näisid pelgalt ühe suure mänguna.
Krõõt tegi vaikides oma igapäevaseid toimetusi ja muutus üha väsinumaks, kuni oma esimese poja sünnitusel suri. Tütreid, kes julgesid oma tutvusest Pearu poistega vaid emale rääkida, jäid ilma emata ning Pearu jäi igavesti rääkima Krõõda heledast jaalest kui viimane sigu kutsus. Andres mõistis alles nüüd, kui oli juba hilja, millist vaeva pidi Krõõt taluma. Ta oli lõpuks saanud poja, koha pärija, aga nüüd ei olnud see talle enam tähtsaim. Krõõta ei olnud.
Pärast Krõõda surma pidi elu edasi minema, tallu oli uut perenaist tarvis, kes jaksaks tööd teha ja laste eest hoolitseda. Sulane Mari hakkas üha rohkem aega Vargamäel veetma. Nii algasid kõik Mari mured. Ta ei laulnud enam rõõmust heinamaal, viibis harva kodus ja muutis Jussi ja oma lapsedki sellega kurvaks. Kõik ühe lubaduse pärast Krõõdale. Ent Mari tundis ka teatud uhkust , et teda, vaest töölist, oli toodud üles tallu. Nii oli selles kurvastuses temale ka väheke õnne.
Raske töö tõttu suri Krõõt ja suri Mari lõbus meel. Mõne aja pärast lahkus ka Mari mees Juss , kes ei tahtnud näha, kuidas tema naine iga päevaga aina temast eemaldub ja koju ei tule, vaid hoolitseb teisepere laste ja toimetuste eest.
Mari ja Andres oli mõlemad nüüd kaotanud oma esimesed armastused. Jussi haud väljaspool surnuaeda piinas Andrest kui Mari laste haudadel käis. Ja Marit piinas Jussi enesetapp.
Lapsedki ei saanud seda laiutavat kurbust mitte märgata. Lisaks käis Andres veel Pearuga kohut . Nad ei tahtnud enam isakoju jääda. Tema tütar Liisi läks Joosepiga kaugele, kuid kui hiljem külastuseks koju naases ,leidis ta siiski tuttavaid ja armsaid kohti. Ta leidis veel kaugeid mälestusi, mil ta oli siin õnne näinud.
Andrese unistus purunes täielikult kui raamatu viimasel leheküljel tema ja Krõõda poeg noor Andres kroonu minema hakkab ja isale lausub, et ta ei tule enam tagasi. Andres on väsinud ja vana ning näeb kuidas tema unistuste Vargamäed ei olegi laste jaoks olemas.
Kuigi maailmas on alati kaks poolt kokku loodud, võib üks neist palju võimsam olla. Alati ei ole tasakaalu, kui on üks juht. Leian, et selles loos oli Andres liialt oma unistuses kinni ja pime, et näha , milliseks teiste elu oli muutunud. Ta unustas ja õnnetust tuli vähese õnne kõrvale mitmekordselt.