Rõõm ja mure Vargamäel (0)

Rõõm ja mure Vargamäel
Elus on kokku loodud alati kaks poolt. Pole olemas head ilma halvata ja rõõmu ilma mureta. Ka raamatu ''Tõe ja õiguse'' esimeses osas olid rõõmud ja mured Vargamäe tegelaste eluga seotud. Seal valati pisaraid nii murest kui rõõmust. Nuteti ka seepärast, et ei osatud rõõmu tunda sellest, mis oli aastaid tagasi. Vargamäel oli neid õnnelikke hetki vaid käputäis. Muresid sealjuures tuli aga kahekordselt.
Vargamäele kolinud Andres unistas kohe algul, et mis oleks, kui ükskord oleks kogu Vargamägi tema oma. Sellest sai tema elu eesmärk. Ta armastas oma maad, kuigi pidi sellega kurja vaeva nägema, et see vilja kannaks. Tema rõõmuks oli töötamine oma Vargamäe aladel. Ta tundis rõõmu kivide tassimise üle või põllule kraavi kaevamisest. Tammsaare tuntud tsitaat ''..tee tööd, siis tuleb ka armastus...'' oli justkui Andrese salajane lootus. Ta nägi kõvasti vaeva ja tegi palju tööd. Vargsi lootis, et sellega tuleb ka õnn ning armastus. Kuid ei tulnud ei armastust ega ka õnne. Andres oli oma unistuses liiga kinni. See lausa pimestas teda. Ta küll armastas oma naist Krõõta, aga tekitas talle pidevalt uusi muresi. Naine ei saanud seda mehele ka ette heita, kuna tol ajal ei olnud naisel piisavalt sõnaõigust. Alles peale naise surma mõistis Andres, millist vaeva pidi Krõõt taluma . Peale seda hakkas sulane Mari ühe rohkem seal aega veetma, kuna tööd oli vaja teha ja lapsi hoida. Sellega algasid ka kõik Mari mured. Ta tundis ka natuke uhkust , et ta talus sai töötada. Seega oli selles ka natuke rõõmu. Mari pere aga kurvastas, sest ta viibis kodus harva ja raske töö tõttu polnud ta enam nii rõõmsameelne kui varem. Mari mees tegi lõpuks ka enesetapu, kuna naine nii vähe kodus oli ja hoolitses teise pere laste eest. Andrese lapsedki tundsid pigem seal olles kurbust. Nad olid emast ilma jäetud ja töö oli esmatähtis. Suureks kasvades ei tahtnud nad sinna jääda, vaid lootsid suurde ilma rõõmu minna otsima . Sellega hakkas kustuma ka Andrese unistus. Ta nägi ikkagi vaeva ka seepärast, et Vargamägi pärandada hiljem oma lastele. Lootis, et hiljem lapsed mõistavad Vargamäe ilu. Andrese unistus purunes täielikult siis, kui tema poeg ütles talle, et läheb kroonu ja ei tule enam tagasi. Andres oli kurnatud ja masenduses. Ta mõistis lõpuks, et kogu see vaev oli asjata ja kõik see valmistas nii palju muresid. Vargamäed ei ole olemaski laste jaoks ning tal pole enam kedagi, kellega oma vanaduspäevi elada.
Kuigi elus on olemas igal asjal kaks poolt, võib üks neist domineerivam olla. Alati pole võimalik saavutada nende vahel tasakaalu. Näha oli seda ka Vargamäel. Andres oli oma unistuses liialt kinni ja see pimestas teda. Ta muutis teiste elud raskeks ja keeruliseks. Ta sai tunda muresid mitmekordselt võrreldes rõõmudega.