Romantism (1)

ROMANTISM
Üldiseloomustus
Romantism on laiem vaimuelu suund, mis kunstis hõlmas ligikaudu 19. sajandi teise veerandi. Romantism pole rangelt võttes enam kunstistiil, vaid kunstisuund. Ühendab pigem ellusuhtumine kui kindel vorm. Muutunud oli ühiskondlik taust – pettumine revolutsioonides, mõistuspärasuses, igatseti „ära“.
Romantism on täielik vastand klassitsismile. Lihtsalt öeldes – klassitsismis on esikohal mõistus, romantismis süda.
Vastukaaluks kapitalistlikule argipäevale tunti huvi keskaja, religiooni, eksootiliste maade ja kultuuride vastu. Kunstnik väljendas oma tundeid, kasutas fantaasiat. Maalimislaad oli samuti klassitsismist täielikult erinev – pintslilöök oli rahutu , hoogne, värvid erksad. Taasavastati sellised žanrid nagu maastikumaal , ajaloomaal, teemasid võeti ka kirjandusteostest.
Romantism kunstis avaldub kõige selgemalt maalikunstis ja graafikas.
Prantsusmaa
Prantsusmaa oli romantismiaja kunstis juhtiv maa. Siin avaldus eriti ilmekalt pettumine kaasaja poliitilises elus.
* Théodore Géricault /žerikoo/ (1791-1824)
□ „Méduse`i parv “ – seda tööd loetakse romantismi alguseks maalikunstis. Kajastab tõestisündinud laevahukku, maalil kujutatud hetk, mil parvel olevad pääsenud märkavad eemal laeva ja püüavad sellele märku anda. Ärev meeleolu, dünaamiline kompositsioon . Kadunud on klassitsismi vormiskeem ( figuurid kihtidena üksteise taga), on kaks lõikuvat diagonaali. Põhjalik eeltöö – kunstnik visandas haigeid ja surijaid. Mõõtmed 4,9 x 7,5 m.
* Eugčne Delacroix /delakruaa/ (1798-1863) – prantsuse romantismi tähtsaim esindaja. Omane rahutu maalimislaad, jõuline pintslilöök, kõik lehvib-voogab. Ametlik kunst oli vaenulik ta vastu. Tuntuim töö
□ „Vabadus viib rahva barrikaadidele“ (kujutab Prantsusmaa 1830. aasta Juulirevolutsiooni, kui kuningas Charles X asemele tuli Louis-Philippe). Maal on täis romantilist hoogu ja traagilist paatost. Vabadust kehastab naine, kes hoiab käes prantsuse rahvuslippu
Delacroix viibis mõnda aega ka Põhja-Aafrikas, kujutas sealset eluolu, lõvijahti, araablasi. Aafrika-ainelistes töödes on eriti tugevad kontrastid , puhtad värvid, punase-rohelise koosmõju.
Varasem, klassitsistlik maastikumaal oli heroiline , konstrueeritud, huvituti suurejoonelistest loodusnähtustest. Romantikud püüavad tabada looduses lihtsust , intiimsust, salapära. Püütakse edasi anda õhu ja valguse mängu. Romantilise maastikumaali suurmeister oli
* Camille Corot /koroo/. Ta kuulus maastikumaaliga tegelevasse Barbizoni koolkonda (elati Barbizoni külakeses ja käidi maalimas Fontainebleau` metsas Pariisi lähistel). Väga kuulus barbizoonlane oli ka Théodore Rousseau. /russoo/. Ta armastas jõulisi vorme, tugevaid värve; maalis suuri puid, jändrikke oksi.
NB! Vahel on raske, eriti maastikumaalis, tõmmata piiri romantismi ja järgmise suuna, realismi vahele. Seepärast on mõnes kunstiajalooraamatus Barbizoni koolkond ning sellega seotud kunstnikud paigutatud „Realismi“ peatüki alla.
Nimekas skulptor oli
* Franēois Rude /rüüd/, tuntuim töö
□ reljeef „ Marseljees “ Tähe triumfikaarel Pariisis (sõdurid sammuvad võitlusse, nende kohal hoogne sõjajumalanna figuur ).
Saksamaa
* Kuulsaim romantik on Caspar David Friedrich (1774-1840). Maalib üliromantilisi maastikke – kuuvalgus, päikeseloojangud, harulised puud, varemed, purjekad, paarikesed kõndimas, suudlemas jne.
Inglismaa
Kaks nimekat romantikut, ühed kuulsamad inglise kunstnikud üldse:
* John Constable (1776-1837). Maalib lihtsaid kauneid maastikke.
* William Turner (1775-1851). Armastab eriti merevaateid, taevast.
Need mõlemad kunstnikud on teatud määral impressionismi, 19. sajandi lõpu moodsa suuna eelkäijad, sest juba nende töödes on tunda vaba, värsket pintslilööki, õhu värelust.
Romantiline nii meeleolult kui sisult oli Inglismaal 19. sajandi teisel poolel tegutsenud prerafaeliitide koolkond (ühendas nii kunstnikke kui kirjanikke). Võtsid eeskujuks Raffaeli- eelse Itaalia kunsti, selle naiivse ja siira käsitluslaadi. Eelistasid ka keskaegset ainestikku. Nimekaim kunstnik neist oli Dante Gabriel Rossetti (1828-1882).
Hispaania
* Osaliselt romantismiperioodil elas ja tegutses üks maailma kunstiajaloo omapärasemaid meistreid, keda ei saa siduda ühegi kindla stiiliga, hispaanlane Francisco Goya (1746-1828).
Tema loomingus on nii romantilisi kui realistlikke jooni. Ta on eriti kuulus oma fantastiliste, nägemuslike ja õuduspiltide poolest. Temaatika on väga lai: on suuri freskosid ja altarimaale kirikutes, žanrimaale, portreid, maale kaasaja poliitiliste sündmuste ainetel jne. Tolleaegset Hispaaniat iseloomustab mahajäänud ühiskondlik kord, tugev kuningavõim, katoliku kiriku ja inkvisitsiooni kõikvõimsus.
Goya maalis kuninga perekonda – näitas ilustamata kuninglike tegelaste piiratust, rumalust, tühisust (eriti kuninganna Maria Luisa!).
Goya oli ka väga hea graafik , tegi mitmeid kuulsaid seeriaid:
□ „Kapriisid“ – 83 pilti (ofort + veidi akvatinta), mis piitsutavad kaasaja pahesid, lisaks fantastilised nägemuspildid (nt „Uinunud mõistus sünnitab koletisi“).
□ „Sõjakoledused“ 82 pilti, osalt allegoorilised, osalt realistlikud. Sisu: hispaania rahva võitlus Napoleoni vägedega 1808-1814.
Arhitektuur
Arhitektuuris ei räägita romantilisest stiilist. 19. sajandi teisest veerandist alates (mõnel pool kuni 20. sajandi alguseni) valitses historitsism – ajalooliste stiilide jäljendamine. Et eristada jäljendatud stiili originaalist, kasutatakse eesliiteid neo- või pseudo -. Põhjus: tehnilised uuendused (teras, raudbetoon) olid kiired tulema , kuid vorm ei jõudnud järele. Toimus teatud spetsialiseerumine: kirikud neogooti või neoromaani stiilis, teatrid neobarokk või neorenessanss jne. Sageli ühe ehitise juures kasutati mitme stiili elemente, sellist võtet – stiilide segamine - nimetatakse eklektika.
Näiteid:
* Pariisi ooperiteater (Garnier` ooper ) – palju stiile, domineerib renessanss
* Sacré-Cœuri kirik Pariisis (neoromaani)
* Londoni parlamendihoone (neogooti)
Eestis on nii kirikuid (Rapla, Tallinnas Kaarli ja Jaani kirik jm), mõisaid (Sangaste, Laitse , Vasalemma, Alatskivi jm) kui elamuid.