Rokokoo arhitektuur, skulptuur ja maalikunst (0)

ROKOKOO
18. sajandi 20-ndate aastate paiku sündis Prantsuse õukonnas rokokoostiil, mis püsis umbes poolsada aastat; Ta kasvas välja barokist , oli aga kergem ja mänglevam. Omamoodi sõnamäng on juba stiili nimetus - see pärineb prantsuskeelsest sõnast rocaille, mis tähendab tollal moes olnud kivikestest ja merekarpidest tehtud kaunistust aias.
Peale Prantsusmaa levis rokokoo kõige enam Saksamaal.
Arhitektuur
Põhiliselt sai rokokoo valitsevaks sisekujunduses . Rokokoo õitseajal ehitati suhteliselt väheldasi ja väliselt lihtsaid hooneid - eralosse ja üheperekonnaelamuid. Nende väikeste salongide ja buduaaride seinad kaeti heledate paneelide või peeglitega , mille raamistustest hargnesid õrnad lilledest, okstest ja lehtedest kaunistused. Mahedad pastelsed, pärlhallid, kuldsed või hõbedased toonid, veiklevad peeglipinnad ja vaikselt kurisevad kristall -lühtrid tegid ruumist nagu mingi mängutoosi. Tihtipeale olid esemed ja ornamendid kapriisselt ebasümmeetrilised, eelistati nn. orvandit - see on sopilise kujuga keskus, mida ümbritsevad nikerdatud kaunistused.
Rokokooajastu tõi uue suuna ka pargikujundusse. Vastandina sümmeetrilisele ja rangejoonelisele barokkpargile, mida nimetatakse prantsuse stiilis pargiks, tekkis vaba loodust jäljendav, looklevate teede ning juhuslikult paigutatud puuderühmadega nn. inglise park - tegelikult oli sellise pargi idee pärit Hiinast. Saksa rokokookunsti tippsaavutuseks on sisekujundus Sanssouci (tõlkes “muretu”) lossis Potsdamis Berliini lähedal.
Skulptuur
Samasugune kergus ja graatsia nagu maalis valitses ka skulptuuris; kõik on seal pehme, armas ja väike. Aina korduvad kenad suplejannad, putod –paljad paksud poistekujud ning amoretid - tiivulise poisikesena kujutatud armastusjumalad.
Hakati valmistama portselanist pisikesi kujusid -nipsasjakesed kaunistasid puhveteid, lauakesi jne. Portselankujud said suurmoeks, sest Hiinast levis portselani valmistamise saladus Euroopasse ja kõikjale ehitati portselanitöökodasid. Portselankujud olid värvilised.
Maalikunst
Maalis armastati heledaid toone nagu roosa ja helesinine, võbelevat valgust, salapärase meeleoluga maastikutaustu, maalilisust, õlivärvide kõrval käsutati ka pehmetoonilisi pastelle. Väga sageli kujutati rokokoomaalis lambureid. Need polnud aga inimesed rahva hulgast, vaid lambureid mängivad aadlikud . Enamasti jõudeelu ja kergemeelseid lõbustusi näitasid tolleaegsed kunstnikud
Tuntuim kunstnik oli flaamlane Antoine Watteau (1684-1721)
Sündis ühes väikeses piirilinnas prantsuse-belgia piiril .
Watteau kunstilised võimed avaldusid juba noores eas. Tema esimene õpetaja oli kohalik kunstnik. Oma esimestel maalidel kujutas ta kohalikke linnaelanike .
Nagu teisedki noored kunstnikud, läks Watteau Pariisi (1702), et avada oma stuudio . Ta töötas teisejärgulise maalikunstnikuna, enne kui tutvus Claude Gillot'iga, lavakujundajaga, kes kutsus ta oma stuudiosse, kus ta töötas viis aastat.
1708. a asus tööle tolle aja ühe tunnustatuima kunstniku, assistendina. See kunstnik nägi Watteau võimeid, kuid ei tunnustanud neid ja kohustas teda jätkama tavatööde tegemist. Sellele vaatamata, valmis Watteau'l väike sõjateemaline maal "Le Départ" (Pagemine), mis õnnestus tal ka maha müüa.
Peale seda sattus ta miljonäri M. de Crozat'i huviorbiiti, kes tutvustas teda paljude kunstnikele ja pakkus talle tasuta kasutada oma maja ja galeriid. Sellel perioodil valmisid tema parimad tööd ja aastal 1717 võeti ta vastu akadeemiasse, kus ta lõpuks kindlustas oma positsiooni.
Sel ajal valmis tema kuulsaim maal ,,L'Embarquement pour l'lle de Cybére" ( Teekond Kythera saarele ). Watteau'd olid alati kimbutanud erinevad terviseprobleemid . Ta külastas Londonis tuntud arsti, kes avastas tal tuberkuloosi. Linna saastatud õhk raskendas olukorda veelgi. Watteau maalis teatrit, näitlejaid. Tihti kujutas näitlejatena oma sõpru, keda oli riietanud teatud rollidele omastesse rõivastesse („Gilles“). Teine teema, mida Watteau maalis, oli aiapidustused. Maalidel kujutas inimesi flirtimas ja lõbutsemas.Töid iseloomustab õrn kuldne koloriit .
Inglismaal, kus oli aastasadu lepitud võõramaalastest maalijatega, kerkis 18. sajandil esile mitmeid andekaid meistreid. Nende loomingut oleks aga raske rokokooga seostada , kuigi see on kohati rokokooliku kergusega maalitud; see on sisult tõsisem ja elulähedasem. Väga palju loodi Inglismaal portreid. Kõige meisterlikum portreemaalija oli Thomas Gainsborough ( 1727 -1788). Loomeperioodi alguses maalis rohkem maastikke, kuid majanduslikel kaalutlustel hakkas maalima portreid. Tema loomingus on tunda van Dycki eeskuju. Gainsborough maalis uhkes riietuses aadlikke, kelle näos peegeldub uljus ja vabadus. Tema loodud täispikkuses portreed mõjuvad siiski jäikadena, sest kasutas nende maalimisel ateljees modellide asemel nukke.. Algselt maalis tihedate paksult lõuendile kantud värvikihtidega. Hiljem muutus maalimisviis õhulisemaks. („Poiss sinises “)
Ka itaalia kunstnikele jäi rokokoo selle prantsuspärasel kujul üsna võõraks. Omapäraseima ala 18. sajandi itaalia kunstis moodustasid nn. veduudid . Neid täpseid maastiku- ja linnavaateid võiks võrrelda tänapäeva postkaartidega, sest need olid samuti määratud turistidele mälestuseks nähtud paikadest. Edukaimad veduutide loojad olid veneetslased Canaletto (1697-1768) ja tema õepoeg, samuti Canaletto (1721-1780). Mõlemad kasutasid rokokoolikult heledaid värve ning oskasid suurepäraselt edasi anda hõbekaid peegeldusi kanalite vees. Canaletto vanem töötas põhiliselt Veneetsias, kus maalis üle 20 aasta linnavaateid, mis olid eriti nõutud inglise turistide seas. Canaletto läks Londonisse, kus jätkas veduutide maalimist. Kuna talt telliti palju, siis muutus maalimine mehhaaniliseks ja lõpuks tüdineti tema töödest ja edu Inglismaal ei tulnud. Suri vaesena ja unustatuna. Canaletto noorem töötas õuekunstnikuna Dresdenis ja Varssavis ning just tänu tema tehtud väga detailitruudele veduutidele saadi pärast Teise maailmasõja purustusi hakata neid linnu endisel kujul üles ehitama.
Eesti suhteliselt tagasihoidlikes tingimustes ei kodunenud rokokoostiil kuigivõrd. Meie kauneim rokokoostiilis sisekujundus oli Põltsamaa lossis, see hävis aga Teise Maailmasõja päevil. Lossi uhkuseks oli marmorsaal, mille lagi oli kaunistatud reljeefidega, seinad marmori ja peeglitega. Ilus rokokoo-ornament on majafassaadil Tallinnas Uus tänav 1.