Robinson Crusoe - kokkvõte (10)

Robinson Crusoe elu ja kummalised seiklused.
Sisu…
Crusoe (nii kutsusid teda sõbrad) sündis 1632. aastal Yorgi linnas. Ta oli kolmas poeg peres ja tema isa oli andnud talle parima hariduse, mida nad lubada said. Crusoe isa tahtis tast teha seadusetundjat, aga poiss ei tahtnud sellest kuuldagi. Teda tõmbas vaid meremehe-elu. Crusoe põgenes kodust ja astus laeva, mis suundus Londoni poole. Aga tee peal tõusis torm ning see suutis Crusoet nii palju hirmutada, et ta hakkas jumalat paluma. Ta palvetas, et ta elaks selle tormi üle ja kui ta peaks selle üle elama, siis läheb ta otsejoones isakoju tagasi. Kuid kui nad pääsesid, siis ajas Crusoe need mõtted peast ja sõitis laevaga edasi. Kuuendal päeval puhkes jälle suur torm ja seekord juba nii suur, et isegi vanad merekarud arvasid, et laev läheb põhja. Õnneks tuli üks väike söepaat neile appi ja nad pääsesid paati just enne seda, kui laev põhja vajus. Kaldale jõudes kinnitati talle, et tema pole meresõidu jaoks loodud ja et tema pärast võiski laev põhja minna. Crusoe rändas siis jalgsi Londoni poole. Londonis tutvus ta ühe Gineast tulnud laeva kapteniga. Kaptenil oli plaan tagasi Gineasse minna ja Crusoe läks ka kaasa. Teel aga kohtusid nad piraatidega ja nad võeti vangi. Crusoe pidi teenima piraatide kaptenit tema kodus ja kõik need kaks aastat, mis ta seal veetis, mõtles ta vaid põgenemisele. Lõpuks õnnestus tal koos mauripoisiga põgeneda. Nad hulpisid kaua oma väikese paadiga merel, kuni neid märkas üks Ginea laev. Nad võeti laeva ja laeva kapten oli nii lahke , et lasi Crusoel tasuta Brasiiliasse sõita. Kapten ostis ära Crusoe käest mauripoisi. Ta ei tahtnud alguses poisi vabadust müüa, aga poiss oli ise nõus kapteniga minema. Brasiiliasse jõudes lõi Crusoe tubakaistanduse, mis hakkas väga hästi sisse tooma . Kuid ikka ei olnud ta rahul, sest ta ei saanud käia merel sõitmas. Lõpuks tuli sobiv võimalus ja Crusoe tegi kõik lepingud ja testamendi oma istanduse kohta. 1. septembril astus ta laevale, mis pidi suunduma Aafrika rannikule. Kuid ka seekord tabas neid õnnetus ja nad olid 12 päeva orkaani meelevallas. Kõik need 12 päeva triivisid nad sihitult avamerel. Kui nad olid umbes selgeks teinud, kus nad on, võeti suund Inglismaa poole.
Ühel varahommikul karjus madrus üle laeva: Maa!. Nii, kui jõuti välja vaatama, milles asi, raksatas laev madalikule kinni. Kuna oli ikka veel suur torm, siis mindi vahu ja vee eest kajutisse peitu . Kuna kõik arvasid, et nad peavad surema, siis otsiti ükskõik millist pääseteed ja see ka leiti. Nad lasid väikse paadi vette ja ronisid sinna sisse. Neid oli 11 ja ellu jäi neist vaid üks. See oli Crusoe, kes uhuti asustamata saarele .
Esimese öö veetis ta lageda taeva alla ja siis ei teadnud ta sellest saarest veel midagi. Teisel päeval nägi ta, et nende laev on veel sealsamas saare lähedal madalikul kinni. Ta imestas, et laev oli nii hästi vastu pidanud. Ta ujus laeva juurde ja võttis sealt kaasa kõik asjad, mida võiks vaja minna. Ta pidi käima laeval mitu korda ja alles hiljem sai ta aru, et oli väga õigesti teinud, sest paari päeva pärast oli laev kadunud. Crusoe ehitas endale laeva purjest onni , kus ta elama hakkas. Kuna ta ei teadnud, kes sellel saarel talle ohtlikud on, siis ehitas ta onni ümber tugeva ja kõrge tara . Sellest sai üle vaid redeliga. Tema onn asus kalju ääres, kuid ühe maavärina ajal varises see kalju veidi ja Crusoe hakkas kartma , et järgmine kord võib ta juba ise varingu alla jääda ja surma saada. Et seda ei juhtuks, otsis ta endale uue elupaiga jaoks kohta. Ta leidis selle koha ja ehitas sinna teise onni. Ta ümbritses ka selle taraga ja hakkas seda suvemajaks kutsuma. Crusoel oli küll veel püssirohtu, mille abil ta endale süüa hankis, aga ta muretses, et mis saab siis, kui püssirohi otsa saab. Selle jaoks otsis piisavalt suure maalapi ja ehitas sinna tara ümber. Ta hakkas seal kitsekarja pidama ja sai sealt alati süüa, kui tal oli vaja. Kari kasvas jõudsasti ja tal ei olnudki enam vaja metsas kitse taga ajada. Kord, kui ta käis saart uurimas, leidis ta suure viinamarjasalu. Sealt korjas ta viinamarju ja pani need kuivama. Lõpuks sai ta head rosinad. Ta valmistas endale kõik tööriistad, mida ta vajas ja mida ta oskas teha. Ta leidis ka veidi vilja oma varude hulgast ja hakkas ka seda kasvatama. Kuna ta veetis saarel nii kaua aega, siis jõudis ta ka ära õppida leiva tegemise. Ta tegi endale ka paadi ja läks sellega ümber saare sõitma. Aga hoovus tahtis teda avamerele viia. Crusoe arvas , et nüüd on küll tal lõpp käes, aga viimasel hetkel muutus tuule suund ja ta sai saarele tagasi. Ta jättis oma paadi sinnapaika ja elas oma elu edasi. Saare teisest otsast oli ta näinud suurt mandrit , aga ta arvas, et kuna sealt ühtegi laeva kunagi ei möödu, siis peavad seal elama kannibalid. Ja kui ta oleks läinud sinna mandrile, siis oleks ta ka inimsööjate toiduks saanud. Kord nägi ta rannas jalajälge ja ehmus sellest korralikult. Ta nägi, et see polnud tema jalajälg, vaid hoopis suurem. Ta uuris seda randa ja leidis sealt inimese jäänuseid. Crusoe sai aru, et kannibalid käivad tema saarel inimesi söömas ja ta hakkas plaanima nende tapmist. Ta valmistas kõik ette ja ootas iga päev inimsööjaid. Aga kahe aasta jooksul ei tulnud kedagi. Lõpuks nad aga tulid. Esimene kord vaatas Crusoe neid vaid kaugelt. Ta nägi kord unenägu sellest, kuidas kannibalid ta saarele tulid ja et neil oli kaasas vang, kes põgenes. Crusoe aitas teda unenäos ja vangist sai ta seltsiline. See unenägu aga saigi tõeks ja üks vang põgenes. Temast sai Crusoe ustav teener ja ajapikku õppis ta ära isegi inglise keele. Crusoe pani teenrile nimeks Reede, sest ta oli reedesel päeval päästetud. Reede aitas tal kõike teha ja rääkis Crusoele enda eelmisest elust.
Kord nägi Crusoe saare lähedal Inglise laeva. Ta nägi, et laevast saadeti saarele üks paat. Seal oli paar vangi, kes taheti saarele jätta. Vangide seas oli Inglise laeva kapten, kes oli pärast mässu kinni võetud. Crusoe päästis kapteni ja teised vangid ning koos võtsid nad paaditäie mehi vangi. Nad võtsid ka teise paaditäie vangi ning moodustasid väikese armee , millega laeva vallutada. See neil õnnestuski ja nad said laeva enda valdusesse. Mõned mässu algatajad jäeti saarele maha, et nad ei saaks enam midagi kurja teha. Teised võeti kaasa.
Peale 35 aastat jõudis Crusoe jälle Inglismaale . Ta nägi, et kõik oli muutunud ning et teda ei tunta siin enam ära. Kuna tal oli vaid väga vähe raha, siis tahtis ta teada, mis on juhtunud ta istandusega. Enne Brasiiliasse minemist kohtus ta veel oma vana sõbra kapteniga, kes oli ta kunagi päästnud. Kuna peale ärasõitu tehtud lepingutes oli kirjas, et kapten saab istandusest iga kuu raha, siis tundis kapten end Crusoe ees võlglasena. Crusoe aga ei tahtnud tema võlga, vaid hakkas talle hoopis iga kuu veel rohkem raha saatma. Kui Crusoe siis lõpuks Brasiiliasse oma istandusse jõudis, nägi ta, et sellel läheb kohe väga hästi. Crusoe sai väga rikkaks meheks ja hakkas tegema ettevalmistusi, et kogu oma varaga Inglismaale sõita.