Robinson Crusoe (0)

Robinson Crusoe
„ Robinson Crusoe” on kirjutanud Inglise kirjanik D. Defoe . Raamat avaldati esmakordselt 1719. aastal. Seda peetakse ka esimeseks inglisekeelseks romaaniks. Raamat on autobiograafiline, rääkides väljamõeldud peategelase elust, kes veetis 28 aastat üksikul saarel.
Robinson Crusoe elas linnas nimega York ning ta oli peres kolmas poeg. Tema isal olid poisiga omad plaanid. Robinson sai parima hariduse, mille vanemad talle võimaldasid ning temast pidi saama seadusetundja. Kuid justkui isa kiuste ei tahtnud Crusoe sellest kuuldagi. Teda tõmbas meri.
Nii ta läkski salaja ühele laevale, mis suundus Londonisse. Teel tõusis aga torm , mis hirmutas meest väga. Ta oli nii ehmunud, et hakkas palvetama. Ta lubas enda palvetes, et kui ta jääb ellu siis talitab isa soovi järgi. Robinson pääses, kuid ei pidanud enda sõna – ta ajas need mõtted peast ja oli jätkuvalt meresse armunud ning jätkas seda sõitu. Kuuendal päeval tabas neid taas suur maru , mis ajas nende laeva põhja, kuid neile tõttas appi pisike paat, mis jõudis täpselt õigel hetkel. See, et Robinsoni laeval olles oli nii mitu tormi, pani merekarud kahtlema needuses. Nad ajasid mehe laevalt maha ja edasi rändas Crusoe Londoni poole jalgsi.
Teel Londonisse kohtus ta ühe kapteniga, kes oli teel Gineasse. Crusoe liitus temaga, kuid sellel retkel ründasid neid piraadid , kes nad pantvangi võtsid.
Robinson teenis nende pealikku kaks aastat, kuid lõpuks õnnestus tal põgeneda. Ta ulpis senikaua oma paadiga merel, kuniks tuli üks Ginea laev, mis ta Brasiiliasse viis.
Brasiilias algas Crusoe jaoks justkui uus elu – ta alustas tubakakasvatusega, mis tõi talle palju raha sisse. Hoolimata edust polnud merepisik kadunud – 1. september astus Robinson laevale, mis pidi ta Aafrika rannikule viima, kuid kõik läks teisiti.
Neid tabas laevahukk . Orkaan kestis kokku 12 päeva. Selles mäsus õnnestus neil enda meelest võtta kurss Inglismaa peale, kuid nad eksisid.
Madrus nägi maad ning laev jäi madalikule kinni. Torm oli jätkuvalt suur, ning surmahirmus ronisid kõik mehed paatidesse. Neid oli 11 kuid ellu jäi vaid üks – Robinson, kelle lained randa uhtusid.
Oma esimese öö uues kodus veetis ta lageda taeva all. Teisel päeval märkas ta nende laeva, mis oli madalikul kinni ja üsna hästi vastu pidanud. Ta ujus sinna ja korjas kokku kõik vähegi vajaminevad asjad. Ta käis vrakil veel mitmeid kordi ja sai päästa kõik, mida vähegi kanda suutis. Paari päeva pärast oli laev kadunud.
Ta ehitas laeva purjedest onni ning selle ümber vaenlaste kaitseks tara, kuna tal ei olnud aimugi, kas saarel on kiskjaid.
Tema uus kodu asus kalju ääres, kuid mõne aja pärast see varises ja ta asus otsima ohutumat elupaika. Leidnud sobiva koha, ehitas ta uue onni, mis sai samuti taraga ümbritsetud. Tal oli küll toidu püüdmiseks püssirohtu, kuid tark mees mõtles ette ja leidis hea viisi, kuidas peale laskemoona lõppemist ka söönuks saada. Ta ehitas aia ja püüdis kinni kitsed, keda ta seal kasvatama hakkas. See teguviis säästis talle ka jalavaeva – polnud vaja enam metsa mööda toitu taga ajada. Veel leidis ta kotipõhjast natuke vilja, mille kasvama pani. Ta õppis ära ka leiva tegemise.
Ta korraldas saarel retki, ühe sellise ajal leidis ta viinamarjasalu. Tänu viinamarjadele sai ta rosinad. Samuti oli mees kuldsete kätega ja valmistas endale igasugu tööriistu.
Ta teadis, et saar ei ole nii pisike, kuid ei julgenud selle teist poolt väga avastada , kartes et seal elavad kannibalid.
Kord nägi ta rannal jalajälge, ning pidi surnuks ehmuma. Ta leidis rannalt inimese jäänuseid – see oli tõestuseks, et siin käivad inimsööjad. Ta valmistus nende tulekuks, ning oli iga päev valmis neile vastu astuma. Aega läks kaks aastat, kuid lõpuks kannibalid tulid.Neil olid kaasas vangid, keda riituse kohaselt tappa ning siis ära süüa, kuid üks sai põgenema. Sellest mehest sai Crusoe teener, kellele ta pani nimeks Reede. Põhjuseks see, et Crusoe päästis ta reedesel päeval.
Kord nägi Robinson saarest möödumas Inglise laeva ning paati kahe mehega, kes triivisid saarele. Need olid vangid, keda taheti sinna surema jätta. Ta moodustas nendega väikese armee, kellega Inglise laev vallutada. See õnnestus, ning nad asusid kodumaa poole teele.
Crusoe jõudis peale pikki aastaid Inglismaale tagasi, kuid miski polnud enam endine. Teda ei tuntud enam. Ta heitis pilgu peale enda istandusele, millel läks väga hästi. Robinson oli väga rikas mees, ning plaanis kogu enda maise varaga isamaale tagasi sõita.
Tegu on tolle aja kohta väga uuendusliku teosega . Samuti oli seda huvitav lugeda, kuna koguaeg juhtus midagi. Õnneks polnud väga tüütuid ja tegevustikku paigal hoidvaid looduskirjeldusi ja muud seesugust. Selline raamat paneb paratamatult mõtlema, et kas ise saaks üksikul saarel hakkama? Ma julgen arvata, et jah, saaksin. Kuid kindlasti nõuaks see väga palju ellujäämistahet ja oskusi.