Ristiusu kirik varasel keskajal (1)

Ristiusu kirik varasel keskajal.
Hilises Rooma keisririigis oli kirikul suur tähtsus. Kristlasi ühendas katoliku kirik (kreeka keeles tähendab üleüldist) ­ algselt kogu ristirahvast hõlmav kirik; 1054 .a. suurest kirikulõhest alates Rooma paavstile alluv kirik. Kirik hoolitses vaeste eest, korraldas kooliharidust ning paljudes küsimustes oli piiskoppidel õigus kohut mõista. Kirikust sai ka antiikkultuuri alalhoidja.
Iga piirkonna kristlaste eesotsas oli piiskopp , mis tähendas järelevaatajat. Erilise tähtsuse omandas Rooma peapiiskopp, keda hakati kutsuma oma isaks (ladina keeles papa) ehk paavstiks. Paavst oli ühtlasi katoliku kiriku pea Lääne-Euroopas. Eriti tugevdas paavsti võimu Gregorius I (590-604), kellest sai kristlaste üldtunnustatud juht. Gregorius juhtis edukalt Rooma linna ja selle ümbruse kaitset langobardide vastu. Samuti ta korraldas oskuslikult maavalduste majandamist.
Jumala teenimisele pühendunud ja sageli muust ilmaelust eraldunud meest nim. mungaks. Jumala teenimisele pühendunud naist nim. nunnaks . Mungad ja nunnad elasid eraldi kloostrites ­ maisest elust lahtiöelnute ühine elupaik. Mungakloostri ülemaks oli abt, nunnakloostri ülemaks oli abtiss . Püha Benedictus rajas Itaalia lõunaosas Monte Cassino kloostri ja kirjutas selle jaoks kloostrielu reeglid. Nende reeglite järgijaid hakati nimetama benediktlasteks. Mungad pidid palvetama ja tegema tööd kloostri majapidamises , samuti end harima ja raamatuid ümber kirjutama.
Uskmatute e. paganate hulgas levitasid ristiusku misjonärid. Misjon on ristiusu lähetamine mittekristlastele. Üha esimestest pääses ristiusk võidule Iirimaal , kus tegutses misjonärina Inglismaalt pärit munk püha Patrick, kellest saab Iiri kaitsepühak. Tema nimepäev on 17. märtsil.